Aasta algab üllatusega: Lumeilves 2017.

Üsna aasta alguses tuli Marial veits ebanormaalne mõte minna jaanuaris vallutama Eesti 20-t kõrgemat tippu. Teadagi ebanormaalsus on minu jaoks normaalsus ja ma panin end kohe kirja. Natuke emotsioone ja ettekujutust meie kahepäevasest matkast Ursula, Kristjani ja Juliusega :

2-päevaga lumistel põldudel, metsas ja Meenikunno rabas läbitud kilometraaž 43,41 km.

Öömaja Meenikunnos, Liipsaare onnis.

Võetud tipud (kaarti polnud, viitasid ammugi mitte, kõik rajalaadsed asjad olid värske lume all nähtamatud , ainus taskulamp kadus esimese päeva õhtul, teise päeva õhtuks hakkasid saba andma järjest kõik telefonid …. ):

Jrk Mägi Kõrgus meetrites üle merepinna
1 Suur Munamägi 318,1
2 Vällamägi 303,9
3 Kerekunnu mägi 295,8
4 Tsälbamägi 292,6
5 Rohtõsuu mägi 289,1
6 Haragamägi 288,6
7 Papisöödu mägi 288,2
8 Kivestmägi 288,1
9 Mustikamägi 286,2
10 Vänni Korgõmägi 285,3
11 Tõudrumägi 285,1
12 Iisraelimägi 284,2
13 Mustikmäe lõunaosa 283,8
14 Kullipera mägi 281,5
15 Plaani Jaanimägi 280,9
16 Kaldõmägi 280,7
17 Lukumägi 280,7
18 Olgluiõmägi 280,1
19 Viinamägi 279,6
20 Tsardsõmägi 278,4

Ajanappuse tõttu vallutamata tipud tuleb esimesel võimalusel ära võtta.

Advertisements
Rubriigid: Eesti, Hobid, Määratlemata, Positiivsus | Lisa kommentaar

Joosep läks koju.

Jossu elas meil 1,5 kuud ja temast kasvas korralik nurru- ja sülekass. Ja oleks ilmvõimatu, et selline toredus kodu ei leia – nii see läks, Jossu-Possu kolis Türile korterikassiks sõbraks juba ees ootavale pikakarvalisele puna-valgele Joosepile, viies kaasa tükikese mu südamest. Meie Joosep ristiti kodus Jasperiks ehk Jassuks. Ma olen kurb ja rõõmus samaaegselt. Aga nüüd ma tõmban veidi hinge, pühendan end natukeeie m oma kissadele ja küllap kolib meile peagi mõni ajutist peatuspaika vajav kissa, kui aeg sealmaal.

dsc_03221

Kasuemaga.

Rubriigid: Gazz, Heategevus, Loomad, Positiivsus | Lisa kommentaar

Joosepi unistus.

Tere!

Mina olen Joosep, omadele lihtsalt Jossu. Ma tahan Sulle rääkida oma unistusest, sest olen kuulnud Inimest rääkimas, et unistada tuleb suurelt ja kuuldavalt.

Ma ise olen väike, kuid mu unistus on suur: kas on minu jaoks kusagil pesa; kodu, kust tohin hoida eemale hiired; voodi, kus laulda oma nurratooriumeid; pere, kelle liikmeks saaksin päriseks? Kui ma oma silmad sulen, ma näen, et on….

Ma olen sündinud Tallinnas umbes 5-6kuud tagasi, oma vanematest ei mäleta ma midagi, sest kasvasin vennaga tänaval. Mitte keegi ei hoolinud meist, oli külm, märg, tühi kõht, hulkuvad koerad ja hiiglaslikud autod. Kartsime hommikust õhtuni.

Kuni ühel päeval meid ootamatult kinni püüti ja Inimese juurde viidi. Hirm Inimese ees oli meist suurem, sisisesime ja kähisesime Inimese hirmutamiseks kõigest väest. Aga see ei aidanud, me pidime hakkama oludega harjuma, varjudes kuhu võimalik. Inimene otsustas mind saata teise hoiukoju, et me kiiremini koduneksime. No me kahekesi olime ka taltsutamatud metslased! Minu uues hoiukodus ootas ees mitmeid neljajalgseid tegelasi, kes tõestasid mulle, et Inimene pole mingi koll.

Nüüdseks olen ma juba Inimesega üsna harjunud, tema juuresolek ei sega mul jõuluehteid veeretamast, tõkkejooksu jooksmast ega kohalike kissadega maadlemast. Inimene ütleb et mul on ilus tihe kasukas ja armsad pehmed käpad. Ning et ma hoidvat viisakalt puhtust. Ma olen käinud arsti juures, saanud kiibi ja esmavaktsiini ning parasiiditõrje. Ehkki ma olen ikka veel natuke segaduses, mis loom see Inimene ikkagi on, teen ma iga päev väikeseid edusamme. Ma ei nurru mitte ainult oma ajutises pesas, aga ka Inimese süles ja … Inimese käed on tegelikult üsna mõnusad. Natuke veel ja minust saab priima kassiisand.

Kui Sa tead kedagi, kes tahaks jagada oma eluteed minusuguse kissaga, palun anna sellest teada Inimesele, kes aitas mu jutu inimeste keelde tõlkida ja kirja panna. Või jaga minu elu esimene kiri edasi.

Panen oma saba rõngasse ja Inimene paneb pöidla pihku, et minu suur unistus saaks peatselt täituda. Sest siis saab hoiukodu aidata järgmist abivajajat. Ühendust saab alloleval telefonil või jäta teade kommentaaridesse.

Inimese headusesse uskudes,
Väike Joosep

15826326_10155654714545968_775723915907058905_n

Inimene

Tel. 53 079 644

Rubriigid: Gazz, Loomad, Määratlemata, Positiivsus | Lisa kommentaar

2016 – võtame aasta kokku.

Järjekordne aastaring inimeste eludes sai joone alla.

Mis on see, mis minu elus jäi joone peale sellist, mida peaks või võiks mäletada vanas eas? Kui kirja ei saa, ei mäleta viie aasta pärast enam ise ka!

Suuri maavärinaid rutiinses elus ei toimunud: töökohta ei vahetanud ja hobid jäid endiseks (sportlikud harrastused, seenelkäigud, hoidistamine, Viru Folgi külastus, juulikuine Kihnu). Miinuspoolel ilmselgelt liiga vähe lugemist (häbenen nurgas ja luban endale areneda) ja liiga palju alkot (vähem, kui aastad enne, aga ikka olen enense pihta kriitiline).

Aastaga läbitud kilometraaži rekord – jalgsi läbitud 2684 km ehk 7,35 km päevas. Huvipärast  vaatasin, kuhu ma ühes suunas tatsates jõudnud oleksin: Nizzasse 2 790km, Tjumen 2 917 km 🙂

untitled

Tegelikult ma jaan.-veebruar veel ei käinud ja augustis haigla tõttu samuti mitte eriti, nii et tegelikult aktiivsel perioodil oli päeva keskmine isegist pikem distants. Näpuotsaga rattasõitu juurde ja kokku aasta kilometraaž 2825km. Annab ületada, olles aastaringselt aktiivne….

Aasta üllatus – sattumine haiglasse, lambist! Juhtus see 26.juulil, mil endale ise vastu ööd kiirabi kutsusin. Varasel hommikutunnil kell 3:30 maandusin südamehaiguste osakonna intensiivravipalatis siibri-režiimile. Haiglaperiood oli kui puhkus, välja sain kirjutet  2.augustil diagnoosiga kopsutrombemboolia. Väikest tumeroosat tabletti neelan siiani, trombide tekke põhjus kopsuarterite seinale on siiani teadmata. Kuu aja pärast järeluuringutele ja siis selgub, kas võin tablad teistele kasutada jätta või neelan neid elupäevade lõpuni.  Ausalt, päris ahistav on igapäev meeles pidada, et vaja midagi manustada. Aga võta teadmiseks – selline haigus pole nalja asi, 1/3 inimestest ei  saa õigeaegselt arstiabi ja tulemus on fataalne – veri ei jõua kopsu-ei rikastu hapnikuga-hapnik ei  jõua südamesse ja ajju. Kui sul tekib minestamise tunne, õhupuudus, jõuetus – siis ära häbene pöörduda EMO-sse või helistada kiirabisse.

13872648_10155053428855968_7819082424512243431_n

Millegipärast sattus sel aastal mitmeid inimesi ootamatult erinevatesse haiglatesse, kas mõni selgeltnägija midagi sellist ennustas, ei tea.

Aasta matk – neli vaba päeva tõid lahenduse iga-aastasele küsimusele, mis ja kus Jaane veeta. Tundus paras aeg käia läbi RMK uus rada Aegviidu-Peraküla. Mare pakkus seltsi ja tulem oli suurepärane: personaalne tervitus Aegviidu perroonil, karude jäljed metsateel, saun+bassein+kolmekordse maja kõrgune jaanituli koos kolme kohaliku inimesega, villis jalad (jälle! sic!), hapnikupuudus (märk tulevase haiglasse sattumise kohta?), rohtukasvanud sihid, kestev vihm, 5 km Nõva ranna liivaluiteid ja “surm silme ees” lõpetamine.

13521925_10154951079205968_5841739581420755390_n.jpg

Aasta reis – selge, et see oli Kanada veebruaris-märtsis (sa’i taha teada, et edasi-tagasi lennupiletid Läänerannikule maksid suurusjärgus 270€). Vancouver, Bristish Columbia loodus, Tofino surf, Victoria kevad, Whistleri olümpiakeskuse bobisõit (kiirusega 120+ km/h), 94 aastane eesti keelt kõnelev proua, põlisrahvaste ajalugu …  kõike rohkem, kui oodata osanuks.

12744256_10154554044955968_3239396397939684734_n

Aasta spordiüritus – neid eriti ei olnudki, just siis, kui ma juunis jooksurütmi kätte sain, tabas mind juuli lõpus liikumiskeeld! Niisiis maikuine Riia maraton asfaldil, pole miskit kommenteerida, ettevalmistust ei olnud ja eesmärk oli lihtsalt jõuda ajalimiidi piires_6h_üle lõpujoone. Tehtud.

13217395_1197467150263816_8753077524366948269_o

Aasta seltskond – Kati-Krissu-Janne ja uskumatud seiklused Budapestis. Lihtsalt väga lõbus, liiga chill ja ülisoe septembrilõpp, mis päädis mu soolotripiga ümber Balatoni. See kolmepäevane ettevõtmine oli asjaigati väärt (Hevitzi kuumaveejärv, Tapolca maa-alune paadisõit, Tihhany poolsaar).

14517496_10155268277040968_4877306920334796035_n.jpg

Aasta heategu – tänavalt ära aidatud-putitatud 6 kissat: Xena, Poiss, Kasemetsa-Vallo, Mirri, Sassu ja Jossu. Neist Jossu ootab oma kodu meie juures ja õpib elama inimesega. Tänu kissadega tegelemisele, olen saanud teada, et on palju toredaid hea potensiaaliga kodusid, kus ollakse valmis kodututele pereliikmestaatust andma. Suurimad tänud Margit, Eneli Biana, Sirje ja Liivi! Aitäh nüüdseks vikerkaarel elava Väikese-Vääniku koduvahendajale ja -pakkujale, mõnikord me jääme hiljaks :/ Oleks selliseid kodusid vaid rohkem….

NB! Jossu ootab ja on valmis koju minema: parasiiditõrje ja vaktsiin tehtud, liivakastist mööda ei häda ei tee. Kiibitud.

15726320_10155620283585968_5380705438872037120_n

Kanad – on endiselt olemas ja ühised toimetamised, naljad ja napsud on omalkohal. Keegid on paljunenud, keegid on kolinud, aga see on elu.

15697343_10155610843120968_6117253793852137775_n.jpg

Aasta kaotus – Härra Minnie on kadunud 😦

Otsisime,mis me otsisime, aga tulemus 0. Loodame ikka veel imele….

11698630_10154001136120968_349641162100871918_n.jpg

Oli seda kõike liiga palju või vähe? Minu arvates on mida mäletada, mille üle uhke olla ja mille üle naerda – läks korda tähendab. Ja ma olen elus.

Rubriigid: Määratlemata | Lisa kommentaar

Väikese Vääniku kiri Päkapikule.

15578654_10155578471005968_4894702663316192930_n

Tere, mina olen Väike-Väänik.

Kirjutan Sulle esimest korda, sest need on minu esimesed Jõulud. Oma elu alustasin umbes 3 kuud tagasi Lasnamäe tänavatel. Päris oma kodu ega päris oma inimest pole mul mitte kunagi olnud. Aga hoiukodu ütleb, et see võib muutuda, kui ma saan julgemaks ja enam inimest ei karda. Liivakastis käin, praegu veel parema meelega nii, et keegi ei näe. Ma saan hoiukodus seda mittekartmist harjutada, siin saan ma ka tõrjutud parasiidid ja vaktsineeritud. Ja muudkui oootan, et kellegil on soe süda ja avali uks minusuguse väikese kodutu jaoks.

Mul ongi vaid 1 jõulusoov – kallis Päkapikk, ütle Jõuluvanale, et ta saadaks mulle Kodu ja Pere. Ma usun, et Jõuluvana ei unusta mind.

ps. peatun Pärnumaal Sindis, transport Koju vajadusel hoiukodu poolt

Armastusega,
Väike-Väänik

******************************************************************

Väikese-Vääniku vend on tänasest juba oma kodus ja Väänik jäi esimest korda üksi inimeste maailma. Tal läheb mõni aeg mõistmaks, et inimesed on ilusad ja head, et kõht ei ole enam kunagi tühi ning et külm ja vihm ei kimbuta … Viimane samm täiuslikust õnnest on Vääniku jaoks veel puudu. Kus Sa oled, Kodu?

******************************************************************

Väänik  läks taevastele mängumaadele, olles tänavalt kaasa saanud paha parvoviiruse….

Rubriigid: Määratlemata | Lisa kommentaar

Härra Minnie külaskäik???

Imelik  tõestisündinud lugu, mida tahaks kohe jagada.

Siinses eelmises postituses kirjeldatud Härra Minnie ootamatu kadumise osas ei ole selgust saabunud. Kõikvõimalikud hoovad otsimiseks said kasutatud ning otsitud lähemalt ja kaugemalt, ei midagi.

Eelmisel reedel, umbes 2 kuud peale Härra haihtumist, parkisin auto poja juurde õuele, kui kuulsin seljatagant valjuhäälset mjäud. Võpatasin, totaalne deja vu, toon sobis ja pöördusin silmapilkselt ümber. Paraku tuli diagonaalselt üle tänava sirgelt minu jalge juurde must kass, lõua all väike vage laik… Pagu tuli minuga kaasa! kihutas peast läbi.

Ent ei, see eksemplar oli 2/3 Pagu kehakaalust. Tundmatu nühkis end korraks mu jalge vastu ja siirdus siis enesekindlalt meie ukse taha. Mitte kõrval asetseva naaberukse taha. Ja istus ootava kehakeelega trepile. Kui minagi ukseni jõudsin ning selle avasin, marssis kass tuppa, kus ta kohtus liigikaaslase Mirruga, kellele ma olin just järgi tulnud, et ta hoiukodust päris koju viia. Naersime pojaga ja tõstsime musta kassi ukse taha.

Arvate, et nii lihtsalt asi lõppeski?! Mõne minuti möödudes kuulsime aknatagant aknalaualt nõudlikku tuppa küsimist …. täpselt selle aknataga, kus küsis oma õuetiirudelt tuppa Härra M. Ehk siis 2. korda deja vu. Mu poeg, kes korteris elab, ei ole sellist kassi varem näinud, veelvähem ei ole selline kass tal toas käinud.

Pakkisin Mirru sisse ja läksin autosse, alustamaks teekonda kilulinna. Must kass istus meie ukse taga ega kavatsenudki lahkuda. Poeg läks poodi ja tema naastes haudus Must ikka veel ukse taga omi plaane. Poeg lubas ta tuppa, vaatab, mis teeb … Must sõi kõhu täis ja keeras magama. Meie tuppa! Ärkas, käis liivakastis ja magas edasi, õue ei tahtnud. Nii elas ta 2 ööpäeva nagu oleks seal eluaeg elanud.

Pühapäeval küsis välja ja rohkem teda nähtud pole.

Mis see oli, ma küsin?! Kassimagnet?

black-cat-large

 

 

Rubriigid: Määratlemata | Lisa kommentaar

Härra Minnie on kadunud!!!

Hea lugeja!

Suur mure on jagada. Oktoobri algusest on kadunud Sindis Raudtee uulitsalt meie kallis pereliige Hr. Minnie: 7a.oranž pikakarvaline koheva sabaga meeskass, lõuaalune ja käpaotsad valged, silmad suured ja kollased, ta on kiibitud ja kastreeritud. Jooksuaega tal ei esine ja ta on kõik need aastad kenasti koduligiduses püsinud.

Minnie on õues käiv kodukass, kes pole seni päevagi kadunud olnud, me loodame väga, et ta ilmub peagi välja.

Hea Sindiga seotud inimene, puhul, kui oled sellist oranzi karvikut kusagil viimase nädala jooksul näinud – palun Sind, helista 53 079 644!

Kui Sa tead Sindis mõnd lahtist sügavamat auku/kaevu  või mõnd kuuri/keldrit, mis on sügise saabudes kinni müüritud/lukustatud, palun mine vaata ega Minnie seal ei ole- või  palun helista 53 079 644!

Igasugune info Minnie kohta on väga oodatud, looma leidmiseni viiva info eest vaevatasu.

Jagamine on abiks. Härra Minnie, Sind oodatakse kiiresti koju!!!24586_385124075967_4059760_n 11698630_10154001136120968_349641162100871918_n

Rubriigid: Gazz, Loomad | Lisa kommentaar

Mis inimesed need on!? Lood elust enesest 10.osa. Kui koduloom osutub liigseks.

Kes suudaks mõista, kus ja milliste vahenditega kasvab inimesest loomahülgur.  Nii kuradima “südamlik ” hülgur, et oma lemmikut metsa viies paneb talle kaasa teki ja üheks korraks toidu! Kas selliselt toimides on hülguri südametunnistus puhas ja ta saab tõesti  täna öösel magada.

Just nii toimis täna üks meie hulgast, Ämari lähistel metsas avanes täna selline vaatepilt… kuna toit oli kausis ja tekk kuiv, on tegemist TÄNA toimepandud loomahülgmisega.

Õnneks leidis mööduja koer metsa alt lõhna  ja tõmbas omaniku tähelepanu, kes omakorda korraldas kassile päästeoperatsiooni. Nüüdseks umbes aastane isane loomulikult kastreerimata kass soojas toas ja kassile otsitakse uus ja normaalne pere. Kass on ülisõbralik, nii et võite broneerima hakata 🙂

Aitäh märkajatele ja aitajatele!!!

Ja  ma nii  väga tahaks näha, mis nägu selle teo toimepanejal on?! Kes teab, kellel Harjumaal on ….


 



… oli selline kass?

13051764_1608922102760811_6427993110286149882_n

Rubriigid: Gazz, Loomad | 3 kommentaari

Mis inimesed need on!? Lood elust enesest 9.osa

Lubage esitleda – Pärnu, Raeküla linnuvaatlustorn. Jääb väga sageli minu käimiste teekonnale. Veel reede hommikul oli siin kõik nagu tavaliselt.

Ent tänahommikune “Kohvi-tass-näpus-mere-äärde” retk kätkes endas ebameeldivust kuubis: tornist 20 sammu eemal on korralik prügikast, ent need isendid, kes olid jaksanud kohale tarida oma moonakoti, söe ja grilli, ei olnud suutelised oma laga kokkukorjama. Ja need ei olnud mitte ette-vihatud pagulased, vaid isendid meie hulgast – KOHALIKUD koduse kasvatuseta isendid. Viskan õhku küsimuse – kas nende inimeste kodudes ja autodes vedelevad jäätmed samuti põrandal või kaob inimestel ainult värskes õhus silmapaistev taiplikkus ja arunatuke?

Tegin mini-Teeme ära, et järgmisel jalutajal oleks vähem valusam vaatepilt.

Organiseeri või live Tropi-kaamera  :/

Rubriigid: Eesti | Lisa kommentaar

Pakid paneme vööri!

This gallery contains 9 photos.

Galerii | Lisa kommentaar