1. päev: Aegviidu – Nikerjärve – Mägede – Noku – Napu – Kurisoo

Rabapulm ja rabakutse … Iraani.


Rong, mille lõppsihtpunkt on Koidula, on rahvast tulvil, sealhulgas stiililt erinevaid rattureid. Minusuguseid rohkem ei ole. Ma pean silmas sellise mahuga pagasiga ei ole. Niisiis on suhteliselt välistatud, et alustan matka analoogselt Oandu-Iklaga mõne teise ränduriga kõrvuti. Sisenen vagunisse. Rattahoidjaga vagunis ei ole silmapiiril ainumastki vaba pinki, kuhu ma ennast koos rattaga võiksin mahutada (minu pagasiga ei ole võimalik kasutada rongis olevat mugavat rattahoidjat – esiratas lae all, toetumas tagarattale). Palun vanemat prouat viisakalt leida endale mõni teine koht. Ta arvab esiti, et tema pingi all oleva koeraga ei saa asukohta küll muuta, ent visanud pilgu seljataha, teeb seda siiski. Väga armas temast, pakin ennast jalgupidi üle ratta ja püüan võimalikult vähe käigurada ummistada.

Kuna peatused ja nende järjekord mulle eriti mingit lugu ei jutusta, uurin vaikselt piletimüüjalt – kes erineb nõukaaegsest suuresti vaid elektroonse piletimüügiseadme poolest – mis peatus võiks olla enne Aegviidut. Et olla valmis rongist mahapudenema ja mitte mööda sõitma. Vähekese kukla kratsimise järgselt tõdeb proua: Kehra. Jasninka.

Seoses ülilühikeseks kujunenud öö ja uneajaga vajub silm vaikselt rongi rat-tat-taa saatel poolkinni, kinni … kinni. Näen unes, et … ma magan Koidulani ja ärkan võpatades. Reaaluses on rong alustamas pidurdust ja ma olen Kehrast möödas, otse täpselt Aegviidu jaamas, mille tunnen ära, sest alles ma siin ju jala oma seljakotti üle raudtee tassisin. Rongist maha ei aita mind keegi ja ma pean omal jõul tasakaalu säilitades ratta perroonile maandama. Kiiresti. Tibutab ja pilvitab.

Võtan suuna RMK Aegviidu Looduskeskusele, sest nii nagu kirjaliku järelepärimise peale RMK-st meilitsi teatati, on rajakaardid ja „manuaal“ on saadaval vaid Lõunarajale jäävates keskustes. Mul on küll eelmisel õhtul väljaprinditud mustvalged paberid, ent see pole see. See on lugematu kärbsemust, paberil, mis ei kannata niiskust.

Aegviidu looduskeskuse uks on kurjakuulutavalt suletud. Loen infotahvlilt, et see on avatud kella 16-ni. Nojah, kell on kohe-kohe seesama. Nendin fakti, et lähen tõenäoliselt rajale ilma ametliku kaardita. Igaks juhuks näpin läbi kõik kõrvalhoone uksed ja ka peamaja nurgatagused. Väike lootus tekib, kui ühes tagatoas märkan tuld põlevat, ehk on parklas seisva autoomanik ikka veel majas. Viimane ukselingipuude avabki ukse. Kergendusohe!

Looduskeskuse töötaja on veel majas ja jagab mulle lahkesti kogu saadaoleva materjali ja vastab minu küsimusele: Ei, hooaeg on läbi ja rajale hiljuti keegi läinud ei ole. Teen viimased soojavee ja wc-protseduurid, rõivastan end vihmakindlalt ja olengi fakti ees: tagasiteed ei ole, edasi, ainult edasi – 600 + kilomeetrit ei oota mind muu, kui metsik loodus ja jalgratas. Sekka loodetavasti ka põnevaid ristumisi võõraste inimestega, mistahes põhjusel. Hetki, mida ette ei oska kujutada ega planeerida, see on üks võludest, miks ma endas tõmmet tunnen. Lisaks enese proovilepaneku soovile.

Et raja esimesed 30 km ühtivad Oandu-Ikla rajaga (Napu lõkkekohani), siis kaart pole mulle esialgu vajalik. Suundun Aegviidust välja tuttavat Metsa tänavatpidi ja stardin teele reedel, 20. septembril kell 16. Valget aega on vaid napp 4 tundi ja selle aja sisse peab mahtuma ka Kakerdaja raja laudteel läbimine. Kuidas see reaalses elus vormub, ei oska ma aimata. Veel. Ka ei oska ma arvata, kuhu ma täna ööbima jään.

Esimesed lõkkeplatsid saabuvad linnulennul – Nikerjärve, Mägede. Inimtühjad, kuid värvikamad, kui juuli lõpus. Ujumissoov ei tule meeltesse ega meelte taha. Mägedest viib tee ratturi lahku jalamatkajast, sest peale Valgehobusemäe staadionit on jalgteel 1,5 km takistusriba teele langenud puudega, mida mulle rattakottide laenutaja Indrek mäletab, kui üht hullemat lõiku Oandu-Ikla matka rattaga läbides. Mind sellest siis säästetakse!

Noku lõkkeplats üllatas meid eelmisel matkal autoderohkusega, kes sealt meile vastu tulid. Nüüd oli situatsioon erinev. Ainult veidi. Nimelt ma jõudsin kohale enne, kui autod parklast liikuma hakkasid. Ca pool tundi, kui 13 autot Noku parklast end lahkuma asutasid. Miks ma küll ei üllatunud, kui silmasin puudevahelt autosid täis parklat.

Ent lõkkeplats oli tühi ja ma seadsin end laavu ette puhkeasendisse kergeks linnupetteks. Näppisin parasjagu fotokat, kui rabast tuleval teel ilmusid puudevahelt esimesed inimesed, lapsed ja… fotograaf. See oli alles algus, peatselt inimestehulk kasvas ja ma sain teada, et kohe kohe saabub rabast … noorpaar! A-hahh, no palju õnne! Ma ei tikkunud rattaga rappa enne, kui kogu mass on sealt välja imbunud, laudtee rabas ei ole teadagi eriti ruumikas kahesuunaliseks liikluseks. Niisiis, puhkepaus venis plaanitust pikemaks. Kuniks tuli ka minu (tähe)tund nautida taas Kakerdajat tema imekena järvega. Laudteel ma küll üritasin esiti sõita, ent ratas oma koormaga tundus ebastabiilne ja ma väristasin nii jalga kui kätt. Kiiresti viskasin mõtte peast (turvalisuse huvides mõistagi) ja üritasin edasi liikuda käsitsi ratast juhtides. Rabajärve ääres võtsin taas aja maha, pilveserva alt voolisin välja õhtupäikese, mis raba kontrastseid sügisvärve mahedalt võimendas. Naudingute alguste algus, siin ja praegu, ei kusagil mujal. Peatu hetk, salvestu emotsioon. Ma olen teel.

Ent ei olnud määratud mul siit rabast nii lihtsalt minema kõndida. Saabus naine, üksinda. Loomulik asjade kulg, kui kaks üksikut inimest inimtühjas ent imekaunis kohas kohtuvad, on see, et läheb jututamiseks. Kes, kust, miks. Juttu jätkub, sest midagi on meis ühist. Vist. Igatahes jätan enda kontaktid Reedale, kui olen saanud kahtlusteta põneva kutse osaliseks: Jalgrattamatk Iraani suvel 2014. Why not!

Reet soovib mul` vinget matkateed ja ma sean end minekule, pimedust ei tahaks tõesti rabas tervitada. Mu kärsitus ratast käekõrval vinnates päädib sellega, et ma otsustan veel kahel kõrvuti laual sõitmist harjutada ja lõpuks kannab mu pingutus vilja. Vaid kahel korral õnnestub mul esiratas turbasamblasse sõita ja teisel kahel korral raba äärses männikus laudikule liiglähedal kasvava männi taha lenksu pidi kinni sõita. esimene ja teine sinikas. Ent eluohtlikke vigastusi mul hankida ei õnnestu. Väljun Kakerdajast ja keeran tuttavat metsateed mööda paremale.

Napu lõkkekoht Jägala jõekaldal võtab mind vastu hämaruse ja põõsas hirmsat lahkumismüra tegeva loomaga, tõenäoliselt põder. Öömajaks see koht heasti ei sobi, kuna puudub katusealune. Kohatise vihmutamise tõttu ei tihka lageda taeva all telkima asuda, mine tea, kus ja kas järgnevatel päevadel telki kuivatada saab. Võimlen edasi, tegelikult tagasi ja siis edasi.

Aegviidus oli mind hoiatatud, et liiguksin kindlasti mööda kaardile kantud jalgrattarada, jalgsi tee läheb peale Matsimäed läbi Seli raba, mis pole kahe-rattalisega läbitav. Noh, saati siis veel pimedas, veenan iseend! Järgmisel lõkkeplatsil Simisalus on küll loodusmaja ja lõkkeplats, ent seal pidi täna olema seltskond juba ees. Mõni teine kord ehk võtaksin vastu väljakutse liituda seltskonnaga, ent täna, matkatee esimesel päeval tahtsin seda küll vältida. Seega jäi mul sisse keeramata ka Simisallu, võtsin suuna Aravetele, teisel pool seda Järvamaa alevit pidi olema järgmine – Kurisoo – lõkkeplats suurepärase võimalusega magada laavus. Enne seda saabus aga pimedus, mille saatel läbisin sellise kõlava nimega asula nagu Järva-Madise.

Mu tee viis mööda kruusateid ja Hawaii Expressist soetatud viie-pirniga esilamp valgustas piisavalt hästi, et näha jalge … ptüiii … ratta ette. Ent mitte nii piisavalt, et ma oleksin aru saanud, kust ma valesti panin. Aravetele ma igatahes õiget, kaardil märgitud, teed mööda ei jõudnud. Ent jõudsin täpselt 10 minutit enne kella 21-e ja mul oli vastupandamatu võimalus teha Meie kaupluses sisseoste: keefir, leib, halvaa, longero (mille kohe ukse taga endasse niristan). Enne kassat veel uurin kauplusetöötajailt, millist teed mööda ma alevist välja peaksin sõitma, et jõuda Kurisoole.

Juhatus on segane ja jaguneb mitme müüjanna vahel üle poe üksteisest ülerääkimiseks. Vaatamata sellele, et neist vaid üks on Kurisoo elanik. Muutun kärsituks, sest teeviit läheb iga sekundiga segasemaks. Lasen jalga.

Väljas ei saa enam pimedamaks minna ja ma liigun suhteliselt laisalt arvatavas suunas, et ületada Paide-Tapa-Rakvere maantee. Olen telefonijutu tarvis parkinud ratta teeservale, kui eemal seisatub auto ja müüjaproua tuleb murelikult uurima, kas ma olen endiselt eksinud? Mõistnud minu peatuse põhjust viipab naine veel mulle vajalikus suunas ja laseb end endale järgitulnud mehel koju sõidutada. Korraks käib mu mõttest läbi, et mina tema asemel, oleksin ratturi enda juurde koju sooja kutsunud. Iseasi, kas ma ratturina oleksin jaatavalt vastanud.

Liigun otsitud suunas, jälgides teeservasid, kusagilt pean ma nüüd metsasihile keerama, kuna otseselt teed Kurisoo lõkkeplatsile pole olemas. Ma ei näe viita ja hakkan endas kahtlema, kaardi järgi on mul vaja metsa, ent ma olen juba suurte põldude vahel. See ei sobi mulle mitte, pööran tuldud teed tagasi ja end uuesti metsavahelt leides, hulga hoolikamalt metsa sihtides märkan ka väikest viita, mis juhatab mind mööda eriti mühklikku heina kasvanud rajakest mõned sajad meetrid tundmatusse – märga kuusemetsa. Ka see siht pole lõpp ja kohalejõudmine. Õnneks märkan puul märgistust ja kiikan lambivihku suunates vasakule, kus märkan prügikasti, veidi veel sügavust ja tuledevihku ilmub lõkkease ja … laavu, kuhu võiks majutada 10 – 12 inimest. Oo, mina ja mu ratas mahume siia suurepäraselt ära. Olgu öeldud, et kuivi puid oli siin küllaga ent … puudus igasugune puudelõhkumiseks vajalik „tarkvara“, nagu kirves või kiil. Ja need puud vajasid kindlasti lõhkumist! Sooja lõkke võin ära unustada.

Niisiis, lõke jääb ära, mets oli mattunud valgesse uttu ja on liialt niiske, sestap kaitsesin oma lebo + termomatt +magamiskott aset termokilega. Hoidvat kehasooja lahkumast – peegeldab tagasi.

Süüa ma teha ei viitsi (isu pole), küll aga keedan kuuma teed, kriban blogile skeletti ja avastan, et olen tulnud metsa ilma noata. Päevatee pikkuseks sai matkatee põhjal 50 km, millest osa ma sirgelt sõitsin, vältides rattaga läbimatuid lõike. Tudule kell 23. Hommikuks on mu voodi läbimärg …

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s