Camino de Santiago 14.päev. Boadilla del Camino – Calzadilla de la Cueza = 45km!

Eelmises postituses jäi mainimata, et Boadilla alberques sain praktiseerida vene keelt. Nimelt töötas sealses köögis Moldaaviast pärit naine oma pojaga ja me vestlesime põgusalt kuni töö teda taas endasse neelas. Ta tundus rahul olevat oma eluga selles külakeses.

Öö meie kvarteti toas oli vaikne, hindasin Gabi norskas talutavaks, ent hommikul väideti mulle, et minagi norskasin. Ma ei tea, kas tehti nalja või mitte, aga segada sain ma vaid 3-e inimese und – spaania sõpru ja preester Davidit (Santiago-Rooma-Jeruusalemm).

Sööme hommikust ja asume kolmekesi jahedale teele, päikesetõusu eelselt on napid 5C. Seltskonnaga liituvad peagi austraallane ja itaallanna. Hiljem saan teada et aussi on üks sealne tuntud näitleja, ise ta sellest muidugi ei räägi.20171008_083052

Teele jääb  Hispaaniale iseloomulik torn, mida pean veetorniks, aga võta näpust, Pedro selgitab, et tegemist on tuvilaga. Ennevanasti, kui spaanlasi kimbutas nälg, ehitati need kõrged tornid eesmärgiga, et sinna kogunevad tuvid ja neid siis sealt püütakse … toiduks. Tänapäeval on osad neist restaureeritud ja ilmselt elab neis ka tuvisid, keda ei ohusta keedupotid.DSCN2103

Peagi tõuseb päike ja kuldab üle Castilla kanali (Canal de Castilla), piki mida nüüd tee viib. Tegemist on ammustel aegadel kaevatud pika tehisveekoguga, mida kaevati 18-19sajandi vahetusel. Selle pikkus on 207 km!”, laius 11-22m ja sügavus kuni 3m. Kanali rajamise eesmärk oli kasutada seda kaubateena erinevate provintside vahel.DSCN2104DSCN210820171008_092909 Fromista linna juures on kanalil vaatamisväärne pais, mulle tundub üsna keerulise lahendusega. 20171008_093325DSCN2114Linna sisenedes kohtan kohvikus laulumees Migueli, kes tõmbab siin oma caminole selleks korraks joone alla, embame ja kohustuslik lõpupilt 🙂20171008_100024

Jätkame Pedro-Gabi tandemiga mõnda aega, kuni ma peatun ühes külapoes, et varustada end värske puuviljaga. Nosides mõnusalt mahlast virsikut kohtan üht mehhiko noormeest, kes väljub unise näoga ühest tihedast pargist – ta oli seal oma telgiga ööbinud ja nüüd, kell 11, alustas oma päeva 🙂 Telgiga rändureid kohtan oma teel mitmeid, mõned neist telgivad igal ööl, mõned pisteliselt. Põhjuseks on enamasti rahaliste vahendite nappus, nii saab caminot läbida väiksemate kuludega. Ametlikult enamuses Hispaanias wild camping ei ole legaalne. Samas ei kuule ma kellaltki, et neid oleks ära aetud või trahvitud selle eest. Peamine, et prügi maha ei jäeta ja mulle tundub, et need, keda mina kohtasin, on vastutustundlikud selles küsimuses.

Tee kulgeb paralleelselt maanteega, pilt on sügisesele mesetale omane – pruunid ülesküntud põllud ja läbikumav sinine taevas.20171008_10410120171008_10563920171008_130206 Tõsi, kohalikud räägivad, et see sügis on erakordselt soe ja kuiv – mulle see sobib. Nii mõnedki rändurid pidada selle osa läbima bussi või taksoga, kuna see on igav sirege ja lame tee. Aga selleks, et hinnata põnevamaid rajalõike, peab kogema ka igavamaid, on minu arvamus. Lõpuks on tee on tee on tee.

Ühel hetkel peatab mind spaaniakeelne vanem mees ja tal on terve ämber mandlitega, mida ta jagab kõikidele palveränduritele aitäh eest. Mandleid ma jumaldan ja värskeid veel enam. Panen meeleliigutusest pisaraid … jälle. Mees purustab ühe uusi mandleid ja keelab mul enne edasi minemast, kui mu pihk on täis. Lisaks lööb ta oma templi mulle ränduri passi, tegemist on kohaliku caminosõprade ühenduse liikmega.20171008_121233

20171008_121321.jpgVillalcasaz de Sirgas peatud lõunasöögiks, katedraali ees asuva baari ees on juba oma tellimust ootamas Pedro ja Gabi, nende lõuna on rikkalik eine koos pudeli veiniga. Pärast sööki ootab neid ees siesta – on palav ja tark ei torma 😀

Mina aga ühinen sakslannade Ilka ja Corneliaga. Naised, kellega ma jagasin tuba Logrono donativos. Nad kõndisin St. Jeanist Logronosse aasta varem ning on nüüd tegemas camino 2/3-ku Leoni. Etteruttavalt, me kohtume kogemata ka veel Leonis. Järjekordne vau-kohtumine. Söön patata ali oli (keedukartulid küüslaugu kastmes), teen tiiru kirikus ja sätin end taas teele lehvitades tuttavatele mahajääjatele teadmata, kas kohtume veel. Iga hüvastijätt võib olla viimane. Või siis mitte, kui camino tahab teisiti.

DSCN211920171008_142443

Teeserval puhkavad jalga 2 naist. Ema ja tütar Seattlest, kellest vanem osapool  pensionil vanaema Sharon käib optimistlikult oma kuuendat! caminot – ta on käinud siin mehega, üksi, lapselapsega, seekord siis tütre Angiega. Peas kannavad nad hands-free päikesevarje, nutikas kaitse, selline aasialik 🙂 DSCN2129Suurepärane viis veeta kvaliteetaega oma lähedastega, ent mõistagi peab see mõlemale poolele sobima. Naised jäävad järgmisse linna ööbima – Carrion de los Condes on suuremat sorti linn, mis on paljudele päeva lõppeesmärgiks. Siin on miskine öömaja, mida peavad laulvad nunnad.

Laulvad nunnad

Aga ka uhke hotell rahakatele ränduritele. 1209a asutati siia võimas palverändurite keskus ja haigla, kohast sai oluline sihtpunkt Jaakobi palverännuteel. 20171008_16344320171008_164155Linn asub Carrioni jõe kaldal, siin on mitmeid kauneid kirikuid ja mitu kloostrit. Põhjust jäämiseks on, kuid peale teele jääva Santa María de las Victorias kiriku külastamist …DSCN2132…. võtan suuna linnast välja. Kell on vaid 4 ja minu jaoks on ainus dilemma põhjus  jäämise ja edasiliikumise vahel see, et järgmisse küll on 17 km tühjust. Et ma oma päeva 25 km läbimisega lõpetada ei taha, sünnib käigupealt otsus käimise kasuks. Trehvan veel tänaval põhjanaabreid Minnat ja Sirppat, kes on juba majutunud ja pööritavad silmi, kui kuulevad, et kavatsen edasi minna. Me oleme kõik erinevad ja oma otsustes vabad. See on üksi käimise peamisi eeliseid – sa teed, mis sa ise tahad.

Järgnev 17 km on ilmselt kõige igavam lõik kogu caminol: tee on sirgemast sirge ja ümberringi on vaid põllud, pealegi peaksin ma olema teel täiesti üksinda, aga ….

Mingil hetkel näen kaugel ees liikumas musta täppi. Mu peas hakkab käima mõistatamismäng, kes on see hullukene, kes on samuti õhtul selle pika vahemaa ettevõtnud ära käia. On ta mees või naine? Kas ma tean teda või mitte? Jõuan ma talle järele? Lisan tempot, sest uudishimu närib hinge. Vahe väheneb minimaalselt. Kuni see must täpp istub teeservale ja ma jõuan temani. Tundmatu noor naine, suits käes, klapid peas. Peatun ja teen juttu. Paula?

Hi Paula, where are you from?

From Riga, Latvia, kõlab veatus inglise keeles! Whaaaat? Ma elan sinust 175 km kaugusel, Paulakene! No oli see vast siiras rõõm, nii lähedalt pärit inimest kohata, on ju Riia mu jaoks nagu oma kodu. Edasi liikusime muidugi koos ja ma sain Paulast nii mõndagi teada. 27a. naine on töötanud modelli maailmas, keereldes selles sfääris üle maailma, sealt ka see inglise keel. Caminole tuli ta üksi pärast suhte purunemist vaatamata vanemate vastuseisule. Nüüdseks on ta jõudnud sinnamaale, et purunenud suhe on teise poolega sirgeks räägitud ja Paula tõttab Santiago poole rõõmuga, sest purunenud suhe on teel olles skype vahendusel saanud uue alguse! Nii palju, kui on inimesi, on camiinotamiseks põhjuseid ja lahendusi.

Kohtame teel Ninot, Saksamaal elavat itaallast, kes on oma teekonda alustanud 3 kuud tagasi Kölnist ja kelle seljakott sisaldab kõike vajalikku laagrisse jäämiseks. Ta ei ööbi kunagi öömajades, vaid telgib. Ta keeleoskus piirdub saksa ja itaaliaga, seetõttu me tema suurest seiklusest väga rääkida ei saa.20171008_184743 Kõnnime kolmekesi, kuni ta otsustab ühe põhupallivirna juurde telki püstitama hakata, mõistlik, sest päike hakkab loojuma ning päevavalgust on vähe. Teeme Paulaga päikeseloojangutaustal minu pliidil kohvi ja sööme snäkke, pikk päev on teinud oma töö. Ma naeran, et iga ära söödud pala kergendab meie seljakotte.20171008_192135

Viimased kilomeetrid kulgevad nagu unenäos ja seda mitte väsimusest. Me kulgeme keset ei midagit, lähimad asustuste tuled paistavad vasakul kaugel silmapiiril, taevas meie ees on aga erkoranž, maastikul pole eriti puid ega põõsaid – tunne nagu kõnniks Marsil! Naudime seda ulmelist olemist kogu teadvusega. Ja arutame, kas me ei peaks juba nägema asula tulesid enda ees. Lohutan, et kui me oleme eksinud, siis meil on vett, toitu, pliit, magamiskotid ja minu termokile ulatub üle kahe inimese.20171008_201119

Seda lahendust siiski vaja ei ole, sest Calzadilla de la Cueza asub allpool meie käimistasandit ja me näeme tulesid vaid veidi enne kohalejõudmist. Asula ilmub me ette ootamatult. Õnneks on municipale albergue kohe esimene maja küla alguses ja me jõuame kohale 10 minutit enne selle sulgemist. Regame end sisse 5€ eest ja jookseme üle tee poekesse, sest ka see suletakse kohe st kl 9. Paula valib õhtusöögiks pudeli mõne euro maksva veini ja mina tüki head juustu, rohkem pole vajagi. Tagasi alberguesse, kotid magalasse, kus juba magatakse toad pimedad. Hiilides jätame asjad ja lahendame veini ning juustu albergue sisehoovis tähistaeva all kahekesi, eestlanna ja lätlanna, vanusevahe 20 aastat, seda ei pane teel olles keegi tähele, pole vahet, kui vana keegi on või mis rahvusest, me oleme kõik üksja üks on kõik. Järjekordne ime!

Pärast lobisemist kiire dušš ja kell 10 on meilgi päev kustumas. Aga läbitud kilomeetrid ei lase magada, kell 3 olen üleval ja valutan jalgu. Näen, et ka Paula ei maga …

 

About The Driimer

Harilikult küsitakse nii: nimeta 3 asja, mis sa võtaksid kaasa üksikule saarele. Miks ma peaksin minema üksikule saarele... Ma nimetan 3 asja, mille ma maailmast üksikule saarele eraldaksin, minuta - kõikvõimalikud relvad, raha, religiooni - maailmast saaks üks äraütlemata ilus paik elamiseks, ilma, et ma peaksin maailma eest sinna saarele pagema.
Rubriigid: Camino de Santiago, Foto, Palveränd, Pilgrim, Reis. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s