Camino de Santiago 9.päev. Viloria de Rioja – San Juan de Ortega = 37km

Äratus kell 7. Hommikusöögiks pakutakse röstsaia marmelaadi või nutellaga, tüüpilist šokolaadisaiakest, kohvi. Selleks ajaks, kui ma sööma jõuan, on enamus rändureid juba lahkunud või lahkumas. Jätan annetuskassasse toiduraha 10€ (õhtusöök oli väga maitsev ning veiniga ei koonerdatud) ja olen lõpuks taas viimane lahkuja, ehkki väljas on veel hämar ja jahe, on jalatsiriiul tühi. Unustan käimiskepid maha – jälle – ja pöördun veel tagasi, on see märk tulevikus naasmisest?

Esimene asustatud punkt teel on 4km pärast ja siin kohvitavad varakult lahkunud põhja-ameeriklased Dave, Tom ja Monty. Mul pole plaanis pausi teha ja ma nende juures pikemalt, kui soe tervitus, ei peatu. Ent vahtralehemaalane Monty on otsustanud edasi liikuda ja asutab end minuga teele. On pilvealune, ent kuiv ilm ning jutuvada saatel mööduvad kilomeetrid märkamatult.

DSCN1944

Kurepesad.

Järgmine linn Belorado on väljasurnud, ei inimesi, loomi ega autosid, kirik on suletud. Linnatänaval suunab rändureid teel olev metallplaatide jada ilmselt Spaania tuntud inimeste käejäljendite ja autogrammidega. Ühel kiviplokkidest seinal ilutseb meisterlik ajalooline maaling.

Peale Beloradot (770m kõrgusel) hakkab teekond minema vaikselt tõusujoones üles kuni selle päeva kõrgema tipuni Valbuena mäeni (1162m). Ent enne suuremat ronimist kulgeb teekond mõnda aega monotoonselt suurema maantee paralleelina, teele jääb 3 väiksemat külakest ja linnake Villafranca Montes de Oca. Olgu öeldud, et see ei ole ainuke Villafranca nimeline linn caminol.

Esimene küla – Tosantos – jääb meelde 12.sajandil ehitatud Ermita de Nuestra Señora de Peñala Chiesa, kirikuga, mis on ehitatud poolenisti lubjakivist mäe sisemusse, see on arhidektuuriliselt eristuv, kuid kahjuks külastuseks suletud.DSCN1948.JPG Küladevahelisel teel kohtame poolakast palverändurit, kes istub üksi ei kusagil-pingil ja tinistab kidrat. Tüüp on rännakul tagasi Santiagost Poola poole, müütab annetuste eest käsitööehteid – ilmselgelt pole tal ei kiiret ega raha.

Meie Eesti-Kanada tandemi saabumisajaks Villambistia külla, on taevast kadunud viimane, kui pilv. Ma pakun, et minu 17-päevane järjestikune pilvevaba rännak sai alguse just sel päeval. Külakohviku ees on mingi nipiga meist nähtamatult möödunud isat-poega Tom ja Dave ning võtame meiegi nüüd lõunaks aja maha. Minul suuremat isu nagu ikka lõuna ajal ei ole, lepin meie mõistes täidetud baquettiga – juustu-bocadillaga (loe: bocadija). Et mu seljakott sisaldab veel minu sleep-well jooki, siis pakun nüüd ameeriklastelegi korgijooki nimega Vana-Tallinn. Küla ise kannab endas legendi kaevust, kus palverändurid oma päikesest kuumenenud pead ajast aega on värskendanud ja mille vesi pühib võluväel kogu väsimuse. Minuni jõudis see legend hiljem ja seetõttu ei julge ma seda kinnitada.

Päike on pärastlõunaks tuurid korralikult ülesvõtnud ja üritame Montyga leida natukest varju San Felices kloostri nappidest varemetest.20171003_135025.jpg

Viimane linnake, pärast mida on 12km asulavabadust, teeme kiire jahutava õllepeatuse Villafranca nr1 baaris. Täiendan oma puuviljatagavara paari virsikuga ja varustame end veega, trehvan Alessandrot ja perrogrino Mikat. Linnakeses on 14.sajandist pärit tegutsev palverändurite öömaja, aga minu plaan on jätkata, üksi või seltskonnaga, pole oluline. Ees ootab järsk ronimine, selle kohta kuulen Montylt, kes on Prantsuse tee läbinud 2a. tagasi. Seekord on tema eesmärk rohkem kultuuriväärtustele tähelepanu pöörata, kui eelmisel korral oli peamiseks siiski rännutee ja selle läbimine. Ta käib albergues öömaja kohta uurimas, aga talle sobivas asutuses pole vaba voodit ja ta otsustab samuti jätkata.20171003_152337.jpg

Alustame mäkketõusu Ibeeria mäestiku põhja osas, Monty on üsna läbi, hoian oma tempo solidaarsena. Tegemist on viimase pingutusega mõneks ajaks, sest eespool ootab  tasane Meseta kiltmaa, mis hõlmab umbes neljandiku kogu Prantsuse teest. Trehvame esimest täismõõdus rästikut, neid satub mu teele hiljemgi, kokku neljal-viiel korral. 20171003_160600Sirmikuid õnnestus ka korjata, ikkagi camino-kink ja mul oli võimalus neid praadida oma minipliidil. Kõrgemale tõustes on metsavahelt näha hunnituid vaateid ümbruskonnale ja trehvame üksikut vanemaealist rändurit slovakk Nikot.

Möödume Hispaania Kodusõja (1936-39) esimestel kuudel mahalastud kolmesaja hispaanlase mälestusmärgist ja võtame järjekordse hingamispausi. Selle sõjajärgselt sai alguse diktaator Franco valitsemisaeg Hispaanias, mis kestis 36aastat, tema surmani 1975.20171003_164616.jpg

Nüüd jõuame keset metsa Oasis del Caminosse, see on inimtühi, ehkki päevasel ajal pidi siin vilgas elu käima, hipilik vabaõhupuhvet keset metsa, kus müüakse jooke ja puuvilju, puhatakse jalga ja ollakse loomingulised nagu näha, ehk tulevikus satun siia päeva varasemas osas.

Otsustame  teha söögipausi, kougin seljakotist salatimaterjali ja puuviljad. Alessandro koos Mikaga jõuavad samuti kohale, väljaspool asulaid ja eemal maanteedest on koer õnnelik rihmavaba loom. Koera peremees oli saanud politseilt hoiatuse, et lahtiselt inimeste ja autoteede ääres looma hoidmine on trahvimisvääriline käitumine. Saabuvad poiss ja tüdruk Kanadast, Yukonist,  jutukäigus selgub, et nad tunnevad Helene’i, keda ma kohtasin pärast Pamplonat Cizur Menoris. Maailma väiksus taob jalaga näkku!20171003_185445.jpg

Kisub õhtuks ja kuna metsas pole mingit võimalust tiheda taimestiku tõttu laagrisse jääda, siis tuleb edasi liikuda. Siht on San Juan  de Ortega (1040m kõrgusel olev linnake). Näeme teel ära järjekordse imelise päikeseloojangu ja saabume sihtkohta pimedas tähistaeva all. Kohalikus hostelis vabu voodeid pole ja meil ei jää üle muud, kui majutuda albergues, kus on 2 ruumi ….. mõlemas umbes 15 nari ehk 30 inimest. Jõuame end sissekirjutada ja nibin-nabin jõuame kõrval asuvast baarist klaasikese veini osta. Siin peatuvad ka 3 brasiillast, Mika ja Alessandro. Tegemist on kloostri ja kiriku juures oleva palverändurite öömajaga, kus kord on majas – veiniga tuppa ei minda. See, et saapad jäävad välisukse kõrvale on tavaline, küsimise peale saab Monty ka teki. Ta on erandlikult ilma magamiskotita käimas ja eelmises ööbimiskohas tal tekki hankida ei õnnestunud, magas täisvarustuses.20171003_202725

See öö jääb mu mällu templina igaveseks. Nii kohutava norskava lõviga mul samas ruumis ööbida pole tulnud ei enne ega pärast. Masseerin väsimusest huugavaid jalgu (mäkketõus) ja üritan uinuda. Paraku alustas üks meesterahvas tõelist etendust. Näen öövalgustuse taustal enda ümber voodites vähkrevaid inimesi, paar neist on tõusnud istuli ja hoiavad pead kinni.  Kannatan, mis ma kannatan, lõpuks ronin oma teisekorruse narilt alla ja lähen norskaja juurde, raputan teda õlast ja palun asendit muuta, kuna keegi ei saa magada. Mees vaatab juhmilt mulle otsa ja keerab teise külje. 10-15 minutit on vaikne ja siis algab kõik otsast. Pärast seda, kui olen pimedas voodis oma kõrvatropid ära kaotanud, hakkab mu peas keerlema plaan võtta magamiskott ja kolida õue …

 

 

 

About The Driimer

Harilikult küsitakse nii: nimeta 3 asja, mis sa võtaksid kaasa üksikule saarele. Miks ma peaksin minema üksikule saarele... Ma nimetan 3 asja, mille ma maailmast üksikule saarele eraldaksin, minuta - kõikvõimalikud relvad, raha, religiooni - maailmast saaks üks äraütlemata ilus paik elamiseks, ilma, et ma peaksin maailma eest sinna saarele pagema.
Rubriigid: Camino de Santiago, Palveränd, Reis. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s