Camino de Santiago 5.päev. Oliivisalu – Los Arcos = 38km

Oliivisalu – Los Arcos

Varastel hommikutundidel kuulsin läbi une esimesi mööduvaid palverändureid, piilusin magamiskotist mööda rühkivaid jaaniusse ja keerasin teise külje, sest kell oli … 5. Nad olid juba min. 3 km teel olnud! Ei, see polnud minu tee. Õnneks ei osanud nad mind märgata ja ma tudusin rahulikult kella 8-ni. Siis oli minu aeg juua kohvi, nautida päikesetõusu ja teha eelmise päeva märkmed oma päevikusse. Vaseliinitasin jalad – hoiab naha pehme ja samal ajal ellimineerib ka igasuguse hõõrdumise soki ja jala vahel – ja vahetasin varbavahed kahe paari sokkide (nailonsokid+matkasokid) ning matkasaabaste vastu.

20170929_085803

Check-out tehtud.

Esimene vau pärast teeleasumist, oli tohutu kõrge betoonjalgadel maantee kurat teab, kui kõrgel peakohal, eemalt ja esmalt andis ikka mõistatada, mis konstruktsioon see selline on. Aga asja mõte on selles, et selmet mäelt alla orgu ja taas üles sõita, tõmmatakse maantee taevasse ja sõidad mäelt mäele õhus!

20170929_093532

Maantee läbi õhu

Veel mõned külad ja keskaegsed tüüpilised kivisillad jäid teele enne järjekordset suuremat linna Estellat (häälda Estejja). Ka jäid teele 1066 a. rajatud palverändurite öömaja varemed, mis viisid mõtted sellele, kui lihtne meil tänapäevase varustatuse juures lõputuid kilomeetreid läbida on, võrreldes 1000 aastat tagasi palverännuteel olijatega, keda kimbutasid haigused, röövlid, nälg ja janu. Ja puudus rajamärgistus, gps seadmed jne.

20170929_093757

Mõnda aega käisin koos Barbara ja Sharoniga Alaskalt. Jagasime oma lugusid, kuidas me caminole jõudsime. Neist kahest oli eestvedaja vanem proua Barbara, kes oli Sharonile asja nii põnevaks rääkinud, et nad tulidki siia koos. See ei õnnestunud neil teps mitte esimesel katsel, varem planeeritud sõiduni ei jõutud tervislikel põhjustel. See aga ei pannud neid head mõtet maha matma, vaid plaane lihtsalt korrigeerima. Mingil hetkel jäi Barbara maha, et teha metsapeatus, järgmises külas jäime teda ootama. Saabus Barbara, kes rääkis oma “erilisest” kogemusest põõsas: naine toimetas oma asja, kui põõsastesse põikas ka üks jalgrattur-palverändur, kes Barbit ei märganud. Naine siis jäi diskreetselt paigale, et mees teeb kiire urineerimise ja lahkub, et meest piinlikust seigast säästa-. Aga Barbi ei tulnud selle peale, et mehel on tõsisemad plaanid ja kõht korrast ära. Lühidalt, Barbara oli end ekstra lolli olukorda mänginud, nüüd ei julenud ta veelvähem oma kohalolekust märku anda ja pidi kogu etenduse ära kannatama 😀 😀 😀

Rohkem ma selle duetiga päriselus ei kohtunudki. See on huvitav, sest sa ei tea mitte kunagi, kas ja kunas su teed taas kellegagi ootamatult ristuvad. Oli inimesi, keda kohtasid viivuks ja teisi, keda trehvasid ikka ja jälle ootamatult kasvõi 10+  päeva pärast.

 

Estella on 14 000 elanikuga vanalinna ja kohvikuid täis linnaväljakuga linn. Mina peatusin siin vaid eineks 12.sajandist pärit Kuningapalee esisel muruplatsil – olin eelmisest päevast poetripilt seljakotis kaasas tassinud aedviljadega läätsekonservi (0.79€), sellest 400g lisakaalust oli tagumine aeg vabaneda, see maitses hästi ka soojendamata. Analoogseid konserve on igas poes, enamasti sisaldavad nad ka erinevaid lihatooteid: peekonit, lihapalle, hispaaniapärast Chorizo vorsti. Õnneks on need purgid avatavad ilma spets avajata, seda ega ka veinipudeliavajat minu seljakotis ei leidunud.

Järgmised 22,5km läbin pisut kergema seljakotiga, arvasin ma. Aga selleks ajaks olin juba teadmise omandanud – The best plan is No plans!

 

Et suured linnad mind ei paelunud, jalutasingi tõusva temperatuuri saatel linnast läbi, süvenemata, et ees ootab üks unikaalsemaid objekte caminol. Aga sinna ma peagi kohale jõudsin: Bodegas Irache aastast 1891! Irache kloostri juures asuva veinitehase seinast tuleb välja 2 kraani, ühest saad haljast vett ja teisest naturaalset punast veini, mida võid endaga kaasa võtta. Palava ilmaga ei taha küll jalgu pehmeks napsitada, niisiis läks käiku rännu teisel päeval rajalt leitud ratturite joogipudel, mis seni mu seljakoti küljes tühjalt kõlkus (igal juhtumil on oma põhjus). Sinna need säästetud 400 g ja rohkem nüüd siis läksid 😀

 

Lisaks avatud veinikraani (tõsi, see pole avatud 24/7) oli siin ka veinimuuseum, kust muidu turistid said kaasa osta erineid pudeliveine. Ei kujuta ette, et mõni palverändur klaaspudelist veini kaasa ostaks. Muuseumis sain olla 5 minutit, sest töötaja asutas end siesta pausile minema. No templi passi sain siiski kätte.

 

Päike lõõmas, kerge vein oli siiski jalgades, ümberringi põllud, taamal mäeahelik, nii ma astusin üksi järgmised 6 km Azqueta külani. Siin oli vaikne. Tegelikult tundusid enamus külad justkui väljasurnud, inimesi näha polnud, koerad lamasid liikumatult, autod ei sõitnud. Leidsin ühe söögikoha ja libistasin oma koti baari ette toolile, vajasin värskendust. Mu rännutee ainus Coca-Cola jää ja sidruniga maitsesid imeliselt, lisaks tuunikala ja salatiga omelett.

Peagi saabusid noored austerlased  Marleen ja Klaus ning prantsuse tüdruk Floriane (neidki kohtasin veel aegajalt). Marleen ja Klaus alustasid juuli keskel oma caminot koduukselt ja nende teekond oli kestnud kokku 3+kuud. Nii uskumatu, kui seeka polnud, mitme nädala pärast Santiago de Compostelasse jõudes, kohtasin neid kohe kirikus missal! Kuni St.Jean Pied de Porti kandsid nad endaga hammockeid ehk puude vahele kinnitatavaid magamiskiikusid (nagu meie võrkkiigud, aga riidest), kuna senisel teekonnal asuvad öömajad ei olnud palveränduri pikale teele taskukohase hinnaga. Jõudes SJPDP-i, saatsid nad kiigud postiga koju, sest caminol on ööbimine soodne. Igatahes uskumatult tulbid noored inimesed.

 

Kui oma toidukorra lõpetasin – lõunaks ei tahtnud palavaga eriti kunagi palju süüa, peamine toidukord langes alati õhtule – soovisin triole Buen Camino (Head teed hisp.k) ja lahkusin. Järgmise kurvi tagant ilmus mu ette sakslane, kellega koos olime hiljuti teelt eksinud. Tema sõber ilmus alberque teise korruse aknale ja kavalas koostöös hakkasid nad mind keelitama päeva lõpetama ning öömajale jääma jutuga, et tead, kui mõnus dušš siin on ja neil on õlled külmkapis. Kõlas vägagi ahvatlevalt, eriti pärast metsikut ööbimist, aga mu päevane kilometraaž ei rahuldanud mind ja naljatledes lubasin neid järgmises linnas järgi oodata, kuna nad alustavad nagunii vara. Tegelikult kahtlesin tükk aega oma otsuse pärast, kuna järgmise alberqueni oli veel ca 14km. Vajasin kindlasti öömaja, et pesta ja laadida oma tehnika. Neid mehi ei kohanud ma aga enam kordagi.

 

Kell oli juba 4 läbi ja teel oli taas üksi. Läbisin lõpmatusena näivat orgu, kus ühel ja teisel käel olid põllud ja viinamarjaistandused, mõnda aega oli näha ka paralleelset elu elav magistraal. Teele jääv veekraan oli kuival… Ma ei tundnud sellest puudust, sest veega olin üldjuhul varustatud ja ma ei tarbinud seda palju, sain ilmselt oma vedeliku puuviljadest, mida võimalusel ohtralt tarbisin.

 

Janu kustutamiseks ja veresuhkru stabiliseerimisküsimustes oli väga hea maiustada taaskord viinamarjadega, milledest olin küll isu ammu täissöönud, nüüd sõin neid veel vaid pigem energiataseme kõrgel hoidmiseks.

153

Hakkama sain oma teise eksimisega, kui endlikepi abil oma videoblogipostitust tegin. Selle salvestuse lõpetades jõudsin ristteeni, mille harudel ei olnud ühtegi kollast noolt. näha. See oli ülimalt kahtlane! Jalutasin pisut mõlemat harupidi ja otsisin ka taimestiku varjust kadunud rajamärgistust – ei midagi. Sain aru, et pidin tagasi minema ja sealt leidsingi ärapööramist märgistava kollase noole. Moraal – kui sa ei keskendu muule, on sul eksimine võimatu.

20170929_183313

Udupildi näide.

Mingil kummalisel moel umbes siitmaalt lakkas mu telefon tegemast teravaid pilte, udupilte ma ei vajanud, õnneks oli mul kaasas ka väike fotokaamera, mida ma eriti sageli ei olnud viitsinud mugavuse tõttu seljakotist väljavõtta. Nüüd tuli sellele leida parem asukoht ja see osutus nii heaks, et kui paari päeva pärast telefonikaamera taas unest ja udust ärkas, siis fotokas jäigi käeulatusse.

Los Arcosesse jõudsin pimeduse saabudes, ei midagi uut minu jaoks. Küll aga oli üllatus see, kui 1000+ aastase keskaegse linnakese südames asuvale väljakule imbusin, ootas mind ees lai naeratus ühest toidupuhveti välilauast. Anthony Bostonist lehvitas ja kutsus õhtusöögile. Lubasin seltskonda tulla, kui olen end majutanud ja pesemas käinud. Tunne oli natuke uskumatu, kui sa isegi ei tea, kus sa täna ööbid, jõuad siis pimedusega koos mingisse asulasse ja kohtad esimese inimesena kedagi, kellega sa oled juba paar korda kokkusattunud ning tunned, et oled siin oma ja oodatud. Googelmapsitasin end riiklikku öömajja (5€), juhhei, sain viimase vaba voodi suures ruumis olevast 34-st narivoodist. Vendor-automaadist ostsin mõne euro eest pakikese pesupulbrit ja viisin kõik oma tolmused-higised riided pesumasinasse (3€) ning jooksuga duššialla. Automaadist võid osta igasugu huvitavat kraami kuni plaastriteni välja.

DSCN1866

Toimetused tehtud, naasin linnaväljakule. Tuleb tunnistada, et kirikusse ma enam sisse ei saanud, millest oli kahju, näis teine auväärne ja kaunis väljastki. Aga Anthony ümber oli istet võtnud veel üks noor  saksa poiss Florian ning taanlane, kelle nime ma ei mäleta, ent kes jäi mulle meelde sellega, et tema seljakott kaaluvat napilt 5kg!

Tellisin risotto, mis osutus maailma parimaks mereannirisottoks. Võimalik, et mu maitsemeeled olid lihtsalt liiga kuival, sest õigupoolest ei olnudki ma siiani Hispaanias korraliku sooja praadi söönud. Juurde valget veini ja minu camino avastuste loendisse lisandus uus kogemus, kui sain osaks kohalike ööelule, kui hilisõhtust aega nii võib nimetada. Nimelt kogunes baari vist küll kogu kohalik elanikkond raukadest imikuteni, kes kõik sumisesid ja nautisid tapaseid ja veini, sõltumata kellaajast ja nädalapäevast. Kõik 3 rivis olevat toidukohta olid inimestest tulvil. Meil oleks lastekaitse ilmselt beebidega perede vanematelt vanemlikud õigused äravõtnud, kui paarikuise lapsega baaris napsutad kell 23.

Anthony meiega kauaks ei jäänud, sest teda ootas ees telefonikõne pojaga, keda omakorda ootas ees mingisugune operatsioon. Kui ma öömajja naasesin, tahtsin pesu panna kuivatisse, aga see ei olnud võimalik, kuna pesuruumi eraldav võreuks oli tabasse pandud. Mis tähendas, et minu riided olid pesumasinasse vangi jäänud. Mis seal ikka, tuleb varem tõusta, et riided jõuaksid kuivatist siiski läbi käia….

DSCN1869

Pesumasin ja kuivati- eraldi hinnastatud. Esimest kasutasin õhtul, teist hommikul.

DSCN1873

Los Arcose riiklik palverändurite öömaja hommikul, kui kõik on juba teele asunud ja tuba koristatakse.

About The Driimer

Harilikult küsitakse nii: nimeta 3 asja, mis sa võtaksid kaasa üksikule saarele. Miks ma peaksin minema üksikule saarele... Ma nimetan 3 asja, mille ma maailmast üksikule saarele eraldaksin, minuta - kõikvõimalikud relvad, raha, religiooni - maailmast saaks üks äraütlemata ilus paik elamiseks, ilma, et ma peaksin maailma eest sinna saarele pagema.
Rubriigid: Camino de Santiago, Reis. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s