Camino de Santiago 4.päev. Cizur Menor –Cirauqui / Lorca vaheline oliivisalu = 32km

Cizur Menor – nimetu oliivisalu

Hommikul olin ma loomulikult see, kes (eel)viimasena alberquest lahkus, minust jäi veel 1 vanem proua maha kohmitsema. Mu õhtused uued tuttavad olid lubanud lahkuda hiljemalt kl 6! Siis, kui ma teist külge keeran.

Teele asudes liitusin varahommikul Pamplonast alustanud ränduritega, kohtasin esimesi asiaate, kelle tempos oli tõeliselt raske püsida. Vaated olid lõheroosa taeva taustal imeilusad.

097

Esimeses, Zariquiegui külas (no te proovige seda nime välja lugeda!), peatus sinine väikebuss, millest valgus maha matkajate seltskond väikeste seljakottidega. Hiljem sain teada, et seesama buss korjab nad õhul uuesti peale – järjekordne valem, kuidas kamiinotada, sellised ühepäeva haaval tegijad.

Sel hommikul jõudsime 735m kõrgusele Perdoni mäele (Alto de Perdon), kust avaneb vaade, mis on kuulus filmist The Way: tuulegeneraatorite valged viirud piki mäeahelikku kaugusesse minemas, nagu propelleritega tinasõdurid, vankumatud tehisskulptuurid, mis andsid panoraamvaatele sügavust. Siin asub ka kuulus metallsiluettide ansambel, mille taustal kõik teel olijad kohustusliku pildi teevad. Aga siia jõudmiseks on eelnevalt tulnud vaeva näha, ilma vaevata teadagi mäkke ei saa, vähemalt jalgsi või rattaga mitte. Sealsamas autohaagisest sai osta natuke söögipoolist ja jooki. Kohv maitses ülihea, tugev tuul ja jahe õhutemperatuur tegid oma töö ja kuum jook kulus marjaks.

 

Kui oled jõudnud mäetippu, siis tuleb teadagi ka laskuda, tundub lihtne. Aga mitte alati pole see nii. See laskumine siin oli rolling-stones rada, mis punases liivatolmus põõsastiku vahelt allapoole lookles. Ohtlik tee lahtiste jala all veerevate kividega, millele ei näinud lõppu tulevat. Kobistasime kõrvuti esimeste naabritega, Rootsi paariga ja kahe sakslasega, kes olid eelnevalt caminol kohtunud ja käisid nüüd koos. Otsisime vähema kivihulgaga tee kõrvalharusid, et hoiduda jalga väänamast. Kõrguse muutudes hakkas nüüd juba palav, nii et tuli peatuda ja mäel selga pandud riided jälle seljast võtta ja kotti pakkida. Selleks oli siin õnneks nii mõnigi sobilik pink.

Kui laskumine lõppes, muutus tee iseloom rahulikumaks. Iga paari kilomeetri järgi jäi teele mõni keskaegne küla, mille südames oli loomulikult alati kellatorniga kivikirik. Lisaks mõni palveränduri öömaja ja kohvik-baar einestamiseks. Jutustasin ühe hispaania noormehega, kes seljatagant joostes ilmus, kandes miniseljakotti, selgus, et tüüp on ultramaratoonar, kes parasjagu trenni tegi… üle selle mäe, kust me just tulime!

 “Tänu“ ühele sakslastest, mägimatkakogemustega kahemeetrisele kutile,  toimus esimene eksimine. Olime just teinud keset väikest külakest nalja, et sel teel pole võimalik eksida, kõik on sõu-iisi-biisi, kui mõne aja möödudes tundus mulle asi kahtlane ja ütlesin, et minu arust me pole Caminol. Puudusid kollased nooled ja maantee kõrval polnud sissetallatud rada, nagu tavaliselt, kui tee läks paralleelselt autoteega. Heitsime pilgud seljataha ning asi oli selge. Enne viimasest külast väljumist oleks tulnud pöörata teelt ära põllule, nägime eemal rändureid, kes meile lehvitasid. Õnneks polnud me jõudnud vales suunas käia rohkem, kui umbes 500m. Hea õppetund, millest ma siiski ei õppinud. Mul juhtus seda hiljem veel 3-4 korda, kus lobisemise tõttu suunda muutev rajatähis märkamata jäi, nii seltskonnaga, kui üksi teel olles. Võrreldes Eesti palverännuteega oli see siiski väga hea tulemus, kui võrrelda kogunenud lisakilomeetreid.

20170928_134055

Järgmine suurem linn caminol oli Puente la Reina, kuhu jõudsin pärastlõunal, kui tänavapesur ja 2 meest nühkisid keskväljakul plaatidest pinda. Kohalik katedraal oli tühi, kohtasin seal vaid üksikut naist, kes inglise keelt rääkis halvasti. Õhtul kell 6 pidi siin toimuma palverändurite missa ning selles kirikus asub ka püha Jakobuse altar ning palve. Minu plaan oli edasi minna ja ma ei jäänud missa ootele.

 

Küll aga otsisin nutisõbra abil supermarketi ja tegin sisseostud Dia nimelisest soodsate hindadega toidupoest: värske salat, tuunikala, läätsekonserv, õlu ja paar puuvilja. Kassasabas kohtasin poolatari, kes samuti üksi rändas.

20170928_140019

0,26€ !

Seljakott pakitud, lahkusin linnast, kuid enne veel kohtasin ameeriklast Anthonyt, kes minust, kui kaaspalverändurist tahtis pilti teha. Olulisem, kui vaatamisväärsused, pidid olema mälestused kaasteelistest. See teadmine jõudis minuni pisut hiljem. Seni veel olin pigem erak, hiljem oskasin  endamisi oma camino jagada osadeks, algus oli rohkesti iseendaga olemise osa, mis tasahilju muutus.

Puente la Reinast tuleb lahkuda üle ühte Camino kuulsaimat silda, Palveränduri silda ületades, Anthony saatis mind sillani ja läks siis linna tagasi.

Mina jätkasin teed, otsides ja peagi leides mõnusa varjulise koha oliivipuude all enne Manuru küla (see kaunistas mu vaadet üle viinamarjaväljade), kus teha siesta ja kehakinnitada, heita saapad jalast ja mõnuleda enne õhtust teekonna osa. Ikka veel ei sobinud mulle kivised linna keskkonnad. Lehvitasin mööduvatele palveränduritele ning nautisin muretut pärastlõunat. Peas keerlesid mõtted, et kuidas ma polnud osanud aimata, kuivõrd vabastav tegelikult selline aktiivne puhkus olla võib, imestasin, kui mõnus on koguaeg olla. Aususe mõttes, öösiti jalad tuikasid, aga see on ju normaalne, kuna teed midagi, mis ei olnud varasemalt sinu päriselu osa.

121

Sel pärastlõunal oli teel veel päris raskeid tõuse, raskeid nii tõusumeetrite, kui kuuma ilma tõttu. Noppisin tee äärde jäävatelt põldudelt kaasa mõned kobarad viinamarju (sügisese rännaku lisaboonus). Õppisin tundma kreekapähkli- ja mandlipuid ning seda, kuidas pähklilisi  koorest kätte saada ilma purustustangideta. Tuli leida 2 kivi ja pähklid nende vahel puruks toksida. Päevi hiljem uutele kaaslastele oma toidutagavara näidates ja selle kogumist kirjeldades üllatasin üha ja ühe inimesi, kes selle peale polnud tulnud või neid camino-kingitusi märganud. Vaid ühed noored vastasid, et nad ei korja midagi, mis teel süüa kõlbab. Kah valik 🙂

20170928_172506

Edasi jäi teele paar küla ahvatlevate kohvikutega ning üks ka ränga tõusuga, kõndisin edasi, et läbida vähemalt 30km, kuni…. Pärast Cirauqui nimelist külakest – oh kuidas ma ei suutnud neid nimesid nimetada ega meelde jätta – jõudsin vana oliivisaluni, mille alguses oli silt Rest area.

20170928_182605

Nägin puude all pargipinke ja otsustasin teha väikese peatuse. Minu üllatuseks ilmus eikusagilt noormees, kes naaaatukene rääkis inglist. Pärast põgusat vestlust, jõudsin küsimuseni, kas siin on lubatud ka magada, lihtsalt lageda taeva ja puude all. Sain loa ja suure peotäie koorimata mandleid (tal oli neid ämbritäis), lisaks 2 pudelit vett ning kutt oli läinud, hõigates, et hommikul kl 9 tuleb siia tema sõber. Üritas veel seletada enne lahkumist, et ta peaks ikkagi inglise keele selgeks õppima, palveränduritega suhtlemiseks. Nad sõbraga olevat selle oliivisalu paar kuud tagasi ostnud ja plaan ongi siia rajada palverändurite puhkepaik, kus toodetakse ka oliividest ökokreeme ja muud sellist. Minu arvates hea mõte, koht oli super vaikne, maagilisust lisasid puudel rippuvad kammkarpidest tuulekellade tekitatud õrn heli.

 

Kell oli 7 paiku ja päike oli veel loojumata, nii et jõudsin oma „magamistoa“ rahulikult sisse seada. Tassisin madratsiks eemal olevast kuhjast kuivanud oliivipuu oksi ja ladusin oma kraami puu all olevale RAAMATURIIULILE, nagu kodus! Siis laotasin puukännule laiali oma õhtusöögimaterjali, mul oli piisavalt puuvilju ja viinamarju, pudru isu ei tekkinudki. Nautisin viimaseid päikesekiiri ja saabuvat vaikust. Lähimad külad olid paari kilomeetri kaugusel ja mul oli rännuteele tulles olnud meeltes vaid 1 ekstraunistus – magada vanas oliivisalus. Kõik oli ideaalne, ma olin oma unistust teostamas juba oma neljandal palverännaku ööl! Edasiseks ei olnud mul soove, sai tulla vaid boonus!

Öö oli soe, telefon näitas +14C. Taevas mu kohal oli selgemast selgem ja ma ostsin läbi oliivipuuvõra üles kõik endale tuttavad tähtkujud. Ainsad helid öö jooksul olid Cirauqui kiriku kell ja oliivipuul rippuva tuulekella õrn harv tilin. Jumalik. Ju-Ma-Lik!

About The Driimer

Harilikult küsitakse nii: nimeta 3 asja, mis sa võtaksid kaasa üksikule saarele. Miks ma peaksin minema üksikule saarele... Ma nimetan 3 asja, mille ma maailmast üksikule saarele eraldaksin, minuta - kõikvõimalikud relvad, raha, religiooni - maailmast saaks üks äraütlemata ilus paik elamiseks, ilma, et ma peaksin maailma eest sinna saarele pagema.
Rubriigid: Camino de Santiago, Pilgrim, Reis. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s