Camino de Santiago 2.päev: Izandorre hütt – Zubiri = 30km.

Öösel ajas hilisõhtul joodud tee 2 x kivilavatsil magamiskotist õue vihmapladina alla essule, ümberringi kõhedust tekitav tuuline pimedus, tükiks ajaks uni mokas. Kui akende taga hakkas veidi aovalgust paistma, kolisesid karjaloomade kellad – kell oli 5 ja küljealune polnud grammigi pehmemaks vajunud.

Siit ma õhtul saabusin.

Siit ma õhtul saabusin.

Kella 8 paiku ärkasin, üle mäetipu hakkas läbi hallvalge massi paistma valgust, esilagu ei olnud läbi pilvemassiivi võimalik eristada päikest, ent kui see siis lõpuks üle mäe tõusma hakkas, hajus ka pilv… või udu. Nüüd ilmusid nähtavale hobusekari, sellised madalad ja jässakad, kes mõne aja möödudes asendusid sujuvalt lammastega. Vaade oli 360-kraadi ulatuses lummav, põhjatu sinine klaar taevas ja all orus paistvad minikülakesed, lisaks valged lammas-punktid nõlvadel. Pilt oli eriti mitmekihiline. Ma ei suutnud lahkuda, nautlesin mitut hommikukohvi kuni kella 11-ni. Mitmed eelmise õhtu Orissoni alberques mulle järele vaadanud rändurit jõudsid kohale ja puhkasid jalga. Eelkõige imestati, et ma ikka kohale jõudsin, üks naisrändur tunnistas, et nad olid õhtul teemaks võtnud võimaluse kohtuda järgmisel päeval minu surnukehaga 😀

Kui olin end kui pesukäsna, muinasjutulisest panoraamist täis imenud, asusin Roncesvallese poole teele. Taevas oli endiselt pilvevaba, tundsin end tõelises paradiisis. Maastik vaheldus peagi, mäestik sai ületatud ja teekond allapoole võis alata, lagedad  kanarbikulised mäeküljed vahetusid sügisese metsaga, kus lehed ning tõrud krõbisesid jalge all. Ühel mu vaate imetluspeatuse ajal jõudis mulle järgi ameeriklane Todd, kellega kuni Roncesvalleseni koos kõndisime. Tema oli otsustanud selles linnakeses öömajale jääda, mina aga piirdusin siin kirikuskäiguga ning võtsin oma palverännupassi esimese templi. Teda ootas Pamplonas abikaasa, kes pidi talle seal õhtusöögi valmistama. Sain kutse sellele õhtusöögile, millest siiski viisakalt loobusin, kuna mu tempo tõotas olla teises rütmis ehk ma oleksin pidanud ööpäeva paigal püsima. Mina, rahutu hing, seda muidugi oma plaani ei mahutanud.

Asusin peale üürikest peatust taas teele. Mul polnud aimugi, kuhu ma peaksin välja jõudma, teadsin vaid, et 30 km päevas olen suuteline käima ilma probleemideta.

Selleks korraks olid suuremad mäed seljataha jäetud, astusin nüüd üksi, nautisin oma pärastlõunaseid päikeselisi kilomeetreid ja esimest täispikka rännupäeva. Ühes teele jäänud külas puhkasin jalga, teises otsisin pisipoe, mis asus eramajas ja müüja tuli uksekella peale otse pere lõunalauast. Soetasin lõunaks baqueti ja juustupaki, lõunaseks piknikuks jäin pidama ühele hunnitu vaatega mäenõlvale keset lopsakat rohelust jalge all. Saapad jalast – kohvivesi keema ja mõnus olemine oli garanteeritud. Endiselt tundus kõik liiga ilus, et olla tõsi: ulmeline tundus kogu see muretus. Mu seljataga möödus üksikuid pärastlõunaseid rändureid, kuid nemad mind ei näinud. Üks õnnejoovastuse põhjuseid oli kindlasti see, et ajal polnud tähendust: minu päralt on terve maailma aeg.

Edasi liikudes takistas mu teekonda rajal laisalt kulgev lambabande. Nende vahelt aeglaselt läbi laveerinud, tuli mul enda ees avada ja sulgeda karjamaa värav. Edasisest mäletan mõnusaid metsaradu, esimest ristiga mälestusmärki rajal surnud palverändurile. Imestasin, kui nägin luuderohtu mändidel ladva poole roomamas, kadakad ja kibuvitsad… kas olen Saaremaale sattunud?

Pärastlõunal  vahetasin preventatiivselt oma matkasaapad sandaalide vastu ja laskusin nüüd mööda kivist männimetsarada allapoole, tehes tiiru ümber järjekordse künka, õhtu oli käes ja pimenes. Sain taas kasutada oma otsmikulampi.

Mu sihtkoht, Zubiri nimeline linnake, paistis minuni esmalt eemalt kaugelt mäenõlvalt tuletäpikestena juba pärast päikeseloojangut, taustaks purpurne taevas. Kohale jõudsin (taas) 21:30 paiku ning guugeldasin teekonna municipalesse. See on riikliku süsteemi alberque, hinnalt soodsam, kui eraöömajad (hostelid, private alberqued, hotellid, milliseid teel samuti sageli kohata võib). Juba end majutanud palverändurid juhatasid mind vaba narivoodi juurde, kuna hospitalero ehk majutaja oli mitme tunni eest lahkunud, sest nii hilja palverändureid najalt enam ei saabu.

20170926_202731

Seal kusagil on Zubiri tulukesed.

20170927_084554

Hommikune vaade Zubiri municipalele, mis on endine koolimaja.

Vestlesin natuke voodinaabriga, kelleks oli päevikut täitev noor naine Ameerikast ning suundusin siis dušši alla. Minu voodi kohal olev narivoodi jäigi tühjaks, sain oma kodinatega rohkelt laiutada. Öösel õnneks keegi ei norsanud ka eriti, selle eest olin ette hoiatatud ja varustanud end kõrvatroppidega, mida vaja ei läinud.

About The Driimer

Harilikult küsitakse nii: nimeta 3 asja, mis sa võtaksid kaasa üksikule saarele. Miks ma peaksin minema üksikule saarele... Ma nimetan 3 asja, mille ma maailmast üksikule saarele eraldaksin, minuta - kõikvõimalikud relvad, raha, religiooni - maailmast saaks üks äraütlemata ilus paik elamiseks, ilma, et ma peaksin maailma eest sinna saarele pagema.
Rubriigid: Camino de Santiago, Palveränd, Pilgrim, sildid: , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s