Camino de Santiago 1.päev: St. Jean Pied de Port – Izandorre mägi = 24km.

25. septembril kell 15:30 lahkusin Saint Jeani linnamüüride vahelt pärastlõunase päikese saatel ja asusin hasartselt jälitama kollaseid nooli.

20170925_160300

Tee võttis kohe nõuks tõusta järsult ülesmäge, üllatades ja hinge kinni nöörides. Olin üksi, sest nii hilja ei stardi ükski normaalne palverändur. Siiski, tõustes kõrgustesse ja sealt mõnda aega kauneid vaateid nautides, tekkis minu ees mäeseinale 1 kollane täpp. Kui talle järgi jõudsin, siis kohtusin esimese pilgrimi ehk palveränduriga, saksa tüdrukuga, kellel oli sel korral 10 päeva Caminol matkamiseks ja ta kavatses seda nautida, seetõttu oli tempo ka aeglane. Jätkasime teekonda kõrvuti lobisedes, kuni jõudsime imeliku vaatepildini. Eesoleva künkanuki tagant paistis päid. Linnupäid, vist raisakotkad, oletasin. Neid lendas ka ümberringi ohtralt, vaatasime jahmunult ja naersime, et mõni palverändur on nende poolt ilmselt rajalt mahavõetud ja nüüd pidulaud kaetud. Edasiliikudes tegime ringi ja nägime seda kotkaparve ka ülaltvaates ja neil oli tõesti millegi kallal maiustamist. Sel ajal, kui ühed sõid, ootasid teised eemal. Ilmselt mingi hierarhia teema. Esimene kosutav puhkepaus oli igatahes põnev.

043

Tõusud aga aina jätkusid, kuni hakkas udu tekkima ja taaskord sadama, õnneks jõudsime esimese albergueni (palverändurite öömajad, soodsa hinnaga saad narivoodi 4-10€ eest, võid ööbida ühe öö näidates ette palveränduripassi, kus on templid ja turiste neis ei teenindata).

Siin olid inimesed juba puhkeasendis, jutlesid omavahel enamasti veini või õlleklaasi taga ja ootasid õhtusööki. Sakslanna oli bronninud öömaja, minu jaoks oli läbitud 8km liiga lühike teekond. Jõin kohvi, vältides teadlikult alkohoolseid jooke (ees ootasid ikkagi mäkketõusud üksinduses), kuivasin ning jõudsin tutvuda kesealise ameeriklasse Toddiga, kelle lauas oli ainus vaba tool.

Uurisin baaris töötavalt tüdrukult mägihüttide kohta, mis jäävad eelolevale teele, enne järgmist linnakest teiselpool Püreneesid – kaua aega läheb ja kas neis ööbida kannatab. Vastus oli, et esimeses ei kannata, aga teises on kuiv ning tuulte eest kaitstud. Mulle sellest infost piisas. Mu seljakott sisaldas minipliiti toidu tegemiseks ja veekeetmiseks ning piisavalt toitu, et laagerduda tsivilisatsioonist eemal. See oli mul juba kodus valmis mõeldud. Kui ennast kohvijärgselt seljakotistasin ja vihmakeebistasin, jäi terve õhtusöögiks valmistuv, õlut ja veini tinistav seltskond vaikseks ja piidles mind kahtlevalt: kas sa kavatsed veel edasi minna? Täna? Järgmise alberqueni oli 18km üle mäestiku ja pimeduse saabumiseni oli kiviga visata…. Üks mees sosistas teisele, et vaata, kui vinge vihmakeep. Muigasin ja ei hakanud ütlema, et see vinge keep on AliExpressist tellitud 16€ maksev tarvik. Lehvitasin jääjatele ning hõikasin entusiastlikult Buen Camino! Enda arvates tõelise rändurina sukeldusin udusse uppunud ülesmäge viivale teele. Edaspidigi oli see minu “kaubamärk” – kõndida õhtuti üksinda.

20170925_192624

Vaateid ei olnud, sest ümbrus oli valgesse uttu mähkunud. See-eest oli ohtralt kuulda kellasid, mis olid teeääres söövate nähtamatute veiste, lammaste ja hobuste kaelade ümber. Kiskus jahedaks ning hämardus. Liiklus teel oli hõre, sain aru, et sõitjad olid eranditult karjused, kel ka koer v mitu autodes pead aknast väljas. Üks sellistest peatus ja prantsusekeelne papi hakkas midagi kätega vehkides seletama. No ne ponimõm ma seda keelt. Pikapeale sain pihta, et kuna ilm on sant,  ei tohiks nii hilja enam kuhugile minna, mägedega ei mängita ja et ta võib mulle peavarju pakkuda ja süüa saab ka. Ent minul oli esimese päeva tuhin nii suur ja lisaks alberquest antud näpunäited, et hütti minna on ok, niisiis ma tänasin pakkumise eest ja jätkasin teekonda. Mees näitas oimukohale, endale. Annan talle mõttes andeks, ta ju ei tea, et mul on ellujäämiseks varustus kaasas.

20170925_200103

Ühe kõrgemale tõustes muutus tuul päris vastikuks ja vihma peksis näkku, tänu mu heale ühestükis vihmamantlile, olin siiski külma tuule eest kaitstud. Teelt eksimise ohtu ei olnud, kuna otsmikulamp valgustas rada ja mingist hetkest algas rajamärgistus – kollased helkurnooled, mis paistsid hästi välja. Ületasin märkamatult Prantsusmaa-Hispaania riigipiiri, kus täitsin kraanist veepudelid, sealsamas oli ka SOSpost, kust saanuks abi küsida, seda vajadust mul aga polnud, hirmu tundmatuse ees samuti mitte. Ainult silmad hoidsin vilamas, et hütt märkamata ei jääks.

20170925_211138

Mõne aja möödudes vaatasin tõtt põõsastikust vastuvaatavate hõõguvate silmadega. Kelle silmadega, ei saanud ma teada, igaks petteks kolistasin käimiskeppidega tugevamini. Viimaks silmasin hütti mainivat viita, paarsada meetrit hütini ning hingasin kergendatult. Kell 21:30 jõudsin kohale, otse teeraja ääres oli kivimajake, mille rauduks avanes hääletult sissepoole. Väljas ulgus tuul ja katusel undas tuulegeneraator. Elektrit ei olnud.

20170925_212502

Leidsin seintelt infotahvlid käitumisjuhenditega puhuks, kui oled eksinud, külmunud, vigastatud vms. Uksekõrval asus puudevaba kamin ja hüti tagaseinas 2 kivilavatsit. Nuppudega kapike seinal, mille abil oli võimalus endale abi kutsuda. Tegemist oli hädaabihütiga, niisama ööbimiseks see muidugi ettepolnud nähtud.

Esimene öö tõotas tulla täis väljakutset – kõva küljealune, külm õhk ja vali generaatorimüra katusel. Panin vee keema, vabanesin märgadest riietest ning ajasin selga kõik, mis kotist leidsin. Öö läbi ladistas vihma, ümber hüti ulgus tuul ja kell 5 hommikul kuulsin maja ümber kellasid. Olid need lambad, hobused või keegid muud, jäi saladuseks, sest majaoli mähkunud paksu udumassi… võibolla oli see hoopis pilv, mille sisse olin mässitud. Püüdsin oma sürreaalses maailmas uuesti uinuda.

Varahommikul enne päikest.

Varahommikul enne päikest.

 

About The Driimer

Harilikult küsitakse nii: nimeta 3 asja, mis sa võtaksid kaasa üksikule saarele. Miks ma peaksin minema üksikule saarele... Ma nimetan 3 asja, mille ma maailmast üksikule saarele eraldaksin, minuta - kõikvõimalikud relvad, raha, religiooni - maailmast saaks üks äraütlemata ilus paik elamiseks, ilma, et ma peaksin maailma eest sinna saarele pagema.
Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 Responses to Camino de Santiago 1.päev: St. Jean Pied de Port – Izandorre mägi = 24km.

  1. Maris ütles:

    Tahaks edasi lugeda 🙂 millal jàrg tuleb?

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s