Camino de Santiago. Teekond Santiago de Compostelasse.

Proloog.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma ajas tagasi minema aastasse 2013, mil ma esimest korda elus töötu leiba maitstes keset suve oma esimesele kestvusmatkale RMK matkateele suundusin. Juba enne Altja poole teele asumist, Tallinna bussijaamas, kohtusin Marega, kellega kattus mu matkaplaan kõndida põhjast lõunasse ehk Oandust Iklasse. Meil mõlemal olid oma kaaslased, kes erinevate füüsiliste vaevuste tõttu matka katkestasid.

Marega sammusime 10 päeva kõrvuti diagonaalis läbi Eestimaa päikeses ja vihmas ja temalt sain ma aimu, mida kujutab endast palverännak Santiago de Compostelasse Hispaanias. 800km teekond tundus mõõtmatu distants, kuid siiski väga ahvatlev ja see teadmine, et kunagi ma tahan minna ja käia selle tee, jäi mul kuklasse kripeldama.

Et töötustaatus ei kestnud igavesti ja minu õrn lootus asuda Hispaania poole teele kevadel 2014 põrus täiega. Kahjuks ei võimalda tänapäeval tööandja korraga 5 nädalat puhkust, et see palveränd oleks teoks saanud. Jupiti aga ei tundunud mulle asi õige. Nõnda lugesin ja guugeldasin järgmised 3,5 aastat Camino lugusid ja närisin kodus küüsi. Aasta eest jaanuaris aga sündis otsus: aitab unistamisest, tegudele! Mõningate mööndustega esimesel poolaastal olin juulis valmis kirjutama lahkumisavalduse tööandjale ja ostma septembriks lennupiletid. 23.septembril astusin kerge südamega Tallinnast Barcelona/Girona lennule. Käsipagasiga – teadlikult, kuna see aitas mul seljakotti hoida rännakuks optimaalses kaalus (10kg).

Alguse algus.

Lennuk maandus Gironas (ca 100km Barcelonast) südaöösel. Aklimatiseerusin lennujaamas umbes 2tundi, nuputades edasiste sammude üle, kasutasin googlemapsi – Girona bussijaama oli jalgsi 11+km. Mõeldud – tehtud, asusin umbes kl 2 öösel oma jalgsirännakut juba Kataloonias. Kaasasolev otsmikulamp kotist välja ning teekond üle põldude ja maanteede kõrval võis alata, korra sattusin ka tupikusse ja panin põlved maha kuskil eramaja tagusel põllulapil okstraati tokerdudes. Mu teekond ristus ka ühe tasulise kiirteega, mille ületamine polnud võimalik, tuli liikuda piki teed, kuni leidsin teealuse tunneli. Edasi liikusin paralleelselt raudteega, kuni jõudsin Girona äärelinna töösturajooni. Siis helises telefon! Kell oli 3:30 paiku! Teiselpool toru oli reibas „preili Malta“. Elik Kristiina, kes oli äsja Feissist lugenud, kuhu ma teel olen. Ja arvas, et selline matk tal just hetkel puudu ongi. Vestlesime ca poolt tundi. Mul oli imelik keset öist Hispaaniat öövaikuses seljakotiga mööda tänavat kõmpida ja eestikeeli lobiseda. Ent arvasin, et selleks kellaajaks on pahalased juba tudus.20170924_040324.jpg

Igaljuhul jõudsin kella viieks Girona bussijaama, mis pidi avatama alles kl 7. Parkisin end ühele pingile ja jäin ootama hommikust bussi Lleida linna, mis oli peaaegu poolel teel Pamplonasse, mis iseenesest on juba Camino, ent mul oli vaja jõuda sealt veel 75km üle Püreneede, et siis hakata St.Jean Pied de Porti nimelisest linnakesest jalgsi Pamplona poole tiksuma.

Buss, millele istusin oli suur ja mugav ning sõitjaid oli alla kümne. Asusin hoolega laiutama ja … see buss sõitis lõdva randmega Girona lennujaamast läbi. No vähemalt oli mul 15km jagu öist seiklust seljataga.

Lleida linnas oli juba palav, elektroonne tabloo väitis 27C. Tundsin end oma matkasaabastega veidralt. Asusin bussijaama tabloodelt otsima infot Pamplonasse suunduva bussi kohta – ei leidnud. Ent gooogle andis teada, et kl 14 saab Pamplonasse. Bussijaama ees igavles kamp mehi, kes hakkasid minu „eksootilise“ välimuse (seljakott, matkasaapad, blond pealegi) ajendil uurima, kuhu ma minna tahan. Vaid 1 kogu kambast suutis veidi rääkida inglise keeles. Nad olid surmkindlad, et ei täna, pühapäeval, küll Pamplonasse bussi ei lähe! Näitasin siis oma telefonis olevat infot. Mehed sügasid kukalt ja helistasid antud kontaktnumbrile. Selgus, et tegemist oli saidiga, kus eraisikud pakkusid küüti. Umbes nagu meil FB-s grupid Tallinn-Tartu. Minu eest lepiti kokku, et kell 14 bussijaama ees tuleb keegi Eduardo ja võtab mu peale.

Mul oli umbes 1,5h vaba aega ning palusin näidata suund kohalike vaatamisväärsuste suunas. Linnas oli muidugi uhke katedraal ja kindlus, mida ma siis uudistama läksin. Sattusin kohe linnaraadi ette, kus parasjagu toimus Kataloonia iseseisvuse pooldajate rahumeelne demonstratsioon. Olin sattunud oma seljakotiga keset skandeerivaid ja lippudega lehvitavaid kataloonlasi. Äkki pöördus minu poole mees, kes märkas mu seljakotil eesti lipu värvides märki. Mees elab osaliselt Tallinnas ja tema naine on eestlanna Tiina. Nüüd oli mees tulnud kodumaale toetama kataloonlasi. Ta tegi mulle kiire ülevaate toimuvast ning nentis, mitte kunagi varem, pole iseseisvusliikumine olnud nii aktiivne. Oli 24. september ja referendum pidi toimuma peatselt, juba 1.oktoobril.

20170924_131408.jpg

Tagantjärele, me teame, kuidas sellega läks. Edaspidi mainin seda kindlasti. Aga tol hetkel oli see kõik teadmata, tegime koos pilti ja mees pakkus end mulle lühikeseks jalutuskäiguks kohalikuks giidiks. Kui olime natuke ringi liikunud, pidi ta kahetustundega lahkuma oma ema juurde lõunale, kuhu ta nagu ta nentis, kahjuks ei saa mind kaasa kutsuda. Seevastu juhatas ta mind meelsasti kohalikku taimetoidurestorani, kus mul õnnestus tellida pudelivett sildiga …. Veri. Menüüd aitas tõlkida 1 noor neiu, kes oli perega söömas.

Kl14 olin bussijaama ees ja mind võttis peale nägus noormees Eduardo, kes oli külastanud sõpru ning sõitis nüüd tagasi oma praegusesse kodulinna Pamplonasse. Maksma läks see sõit mulle bussipileti jagu raha ning sõit kestis 4h. Eduardo on haritud, õppinud arstiks ning töötab edukalt pediaatrina. Tema hobiks aga on lennundus ning ta on tegemas väikelennuki juhilube! Kuulnud, kuhu ma teel olen, kasutas ta Pamplonasse jõudmiseks kiirtee asemel maalilisemat mägiteed Püreneede nõlvadel, kus puud juba kergelt sügiseseid värve võtsid. Seda siis, kui oli selgeks saanud, et ma ei jõua mittemingil juhul viimasele St Jean Pied de Porti viivale bussile, mis pidi väljuma Pamplonast kl 17:30.

Ma mõtlesin isegi, et proovin hääletada, kuna ma tahtsin hirmsasti oma plaanist hommikul Caminot alustada, kinni pidada. Aga kaine mõistus sai minu kangekaelsusest lõpuks võitu – pimedaks läheb vara – ma ei taha kuskil teeääres põõsas magada, pärast eelmist magamata ööd eriti. Kasutasin interneeduse võlusid ja bronnisin endale teel olles telefonis ühes Pamplona hostelis nari, mille asukoht oli kesklinna lähedal, peaaegu kuulsa Pamplona härjavõitlusareeni kõrval, mille taustal ilutseb Ernst Hemingway isiklikult.

20170925_093409.jpg

Just seal lõppes ka Eduardo teekond ja noormees soovis mulle Buen Camino! Tal oli endal olnud plaanis Caminole minna, aga seni oli töö seda takistanud. Hispaanlastel on siiski väga lihtne ja populaarne käia Caminot jupiti.

Leidsin hosteli, minu toas oli 2 nari ja ma olin ainukene külaline seal, kes ei olnud juba või veel Caminol. Prantsuse tüdrukud ja Kanada mees olid, kes pikemalt, kes lühemalt oma saabastele tolmu kogunud ja Camino rõõme maitsta saanud. Ausalt öeldes oli mul natuke kohmetu olla, asjata muidugi.

Jätsin asjad ning läksin linnaga tutvuma ning õhtust sööma. Oli pühapäevaõhtu ja ma olin jalust rabatud, tänavad olid pungil inimesi, kes sõid ja jõid sellise hoo ja meluga, et ma pidin end näpistama. Meenusid Eesti linnade pühapäevaõhtud, kus kõik on justkui väljasurnud. Tallinna vanalinn ehk väljaarvatud.

20170924_214433.jpg

Juhtusin peale ka ühele sürrile „perfomance“le, kus hispaanlannad ühel linnaväljakul käsipidi kokku läksid, kuni sinnamaale, et üksteis tiriti juukstest ning tambiti jalgadega. Toimus tõeline rööprähklemine, millele aitasid kaasa peaosaliste sõbrad. Sain aru, et keegi oli üritanud kellegilt mobiili üle lasta ning alkohol oli ka mängus. Vähe puudus, et ma etenduse kõrvalosatäitjaks oleksin sattunud, kuna keegi rüselejate kambast märkas, et tegin olukorrast pilti. Draama sai lahenduse, kui saabus politsei ja minu luugid jäid kinni tagumata. Sellega sai aga selgeks, et spaanlastelt võib kõike oodata.

Hommikul kl 10 astusin bussi, mis pidi mind viima St. Jean Pied de Porti – väikesesse armsasse linnakesse Prantsusmaa – Hispaania piirist mõnikümmend kilomeetrit Prantsusmaa poole – kus asub palverändurite kontor ja katedraal ning saab alguse kõige populaarsem Palverännutee Euroopas.

Etteruttavalt nendin, et kogu järgneva kuu jooksul kohtasin kahte ebameeldivat spaanlast, üks neist oli selle bussi juht, mis pidi mind koos teiste palveränduritega viima Camino alguspunkti. Torisev kiilaspäine keskealine bussijuht luges igale reisijale tülpinult sõnad peale, et bussis ei sööda ja bussis ei jooda ning üleüldse kogu kaasavara tuleb jätta bussi kõhualla. Olin üllatunud ja märkasin, et ka kaasreisijad kehutasid imestunult õlgu ja vahetasid pilke.

20170925_100004.jpg

Eranditult kõik reisijad kandsid matkariideid ning nendest õhkus elevust. Sõit algas ja Püreneedes pööreldes läks mul süda korralikult pahaks. Saabusime oavarrest sadava vihmaga St. Jean Pied de Porti, kus jooksin suurde telki, mis toimis kohaliku saginat täis turuna, müüdi kõike kohalikku veinist meeni. Silme eest võttis kirjuks, siiski ei tahtnud ma oma kotti millegi kaasaostmisega koormata, võtsin välja oma neoonoranži seljakotti katva vihmamantli ja suundusin linnakesega tutvuma. Mul oli kindlasti vaja hankida käimiskepid, mida ma kodust käsipagasiga lennukisse võtta ei saanud. Ning leida üles palverändurite kontor, et saada juhtnöörid, tempel palveränduripassi ja ennast registreerida.

20170925_140433.jpg

Kindlad plaanid peas, selgus peagi, et olin linnakesse jõudnud täpselt siesta alguseks st., et kl 12 -14 oli kõik suletud ja ma pidin nüüd linnas aega veetma, et ettevalmistunult teele asuda. Lõpuks said kõik toimetused tehtud ja vihmgi lakkas. Palverändurite kontori uksetaga lookles vaatamata hilisele kellaajale pikk järjekord. Kirikus aga oli rahvast napilt. Esimene uus kogemuski käes: ostes sändvitši, saad täidetud baqueti. Olin valmis teele asuma!

20170925_142851.jpg

About The Driimer

Harilikult küsitakse nii: nimeta 3 asja, mis sa võtaksid kaasa üksikule saarele. Miks ma peaksin minema üksikule saarele... Ma nimetan 3 asja, mille ma maailmast üksikule saarele eraldaksin, minuta - kõikvõimalikud relvad, raha, religiooni - maailmast saaks üks äraütlemata ilus paik elamiseks, ilma, et ma peaksin maailma eest sinna saarele pagema.
Rubriigid: Camino de Santiago, Kataloonia, Palveränd, Pilgrim, Prantsusmaa, sildid: , , , , , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s