2016 – võtame aasta kokku.

Järjekordne aastaring inimeste eludes sai joone alla.

Mis on see, mis minu elus jäi joone peale sellist, mida peaks või võiks mäletada vanas eas? Kui kirja ei saa, ei mäleta viie aasta pärast enam ise ka!

Suuri maavärinaid rutiinses elus ei toimunud: töökohta ei vahetanud ja hobid jäid endiseks (sportlikud harrastused, seenelkäigud, hoidistamine, Viru Folgi külastus, juulikuine Kihnu). Miinuspoolel ilmselgelt liiga vähe lugemist (häbenen nurgas ja luban endale areneda) ja liiga palju alkot (vähem, kui aastad enne, aga ikka olen enense pihta kriitiline).

Aastaga läbitud kilometraaži rekord – jalgsi läbitud 2684 km ehk 7,35 km päevas. Huvipärast  vaatasin, kuhu ma ühes suunas tatsates jõudnud oleksin: Nizzasse 2 790km, Tjumen 2 917 km 🙂

untitled

Tegelikult ma jaan.-veebruar veel ei käinud ja augustis haigla tõttu samuti mitte eriti, nii et tegelikult aktiivsel perioodil oli päeva keskmine isegist pikem distants. Näpuotsaga rattasõitu juurde ja kokku aasta kilometraaž 2825km. Annab ületada, olles aastaringselt aktiivne….

Aasta üllatus – sattumine haiglasse, lambist! Juhtus see 26.juulil, mil endale ise vastu ööd kiirabi kutsusin. Varasel hommikutunnil kell 3:30 maandusin südamehaiguste osakonna intensiivravipalatis siibri-režiimile. Haiglaperiood oli kui puhkus, välja sain kirjutet  2.augustil diagnoosiga kopsutrombemboolia. Väikest tumeroosat tabletti neelan siiani, trombide tekke põhjus kopsuarterite seinale on siiani teadmata. Kuu aja pärast järeluuringutele ja siis selgub, kas võin tablad teistele kasutada jätta või neelan neid elupäevade lõpuni.  Ausalt, päris ahistav on igapäev meeles pidada, et vaja midagi manustada. Aga võta teadmiseks – selline haigus pole nalja asi, 1/3 inimestest ei  saa õigeaegselt arstiabi ja tulemus on fataalne – veri ei jõua kopsu-ei rikastu hapnikuga-hapnik ei  jõua südamesse ja ajju. Kui sul tekib minestamise tunne, õhupuudus, jõuetus – siis ära häbene pöörduda EMO-sse või helistada kiirabisse.

13872648_10155053428855968_7819082424512243431_n

Millegipärast sattus sel aastal mitmeid inimesi ootamatult erinevatesse haiglatesse, kas mõni selgeltnägija midagi sellist ennustas, ei tea.

Aasta matk – neli vaba päeva tõid lahenduse iga-aastasele küsimusele, mis ja kus Jaane veeta. Tundus paras aeg käia läbi RMK uus rada Aegviidu-Peraküla. Mare pakkus seltsi ja tulem oli suurepärane: personaalne tervitus Aegviidu perroonil, karude jäljed metsateel, saun+bassein+kolmekordse maja kõrgune jaanituli koos kolme kohaliku inimesega, villis jalad (jälle! sic!), hapnikupuudus (märk tulevase haiglasse sattumise kohta?), rohtukasvanud sihid, kestev vihm, 5 km Nõva ranna liivaluiteid ja “surm silme ees” lõpetamine.

13521925_10154951079205968_5841739581420755390_n.jpg

Aasta reis – selge, et see oli Kanada veebruaris-märtsis (sa’i taha teada, et edasi-tagasi lennupiletid Läänerannikule maksid suurusjärgus 270€). Vancouver, Bristish Columbia loodus, Tofino surf, Victoria kevad, Whistleri olümpiakeskuse bobisõit (kiirusega 120+ km/h), 94 aastane eesti keelt kõnelev proua, põlisrahvaste ajalugu …  kõike rohkem, kui oodata osanuks.

12744256_10154554044955968_3239396397939684734_n

Aasta spordiüritus – neid eriti ei olnudki, just siis, kui ma juunis jooksurütmi kätte sain, tabas mind juuli lõpus liikumiskeeld! Niisiis maikuine Riia maraton asfaldil, pole miskit kommenteerida, ettevalmistust ei olnud ja eesmärk oli lihtsalt jõuda ajalimiidi piires_6h_üle lõpujoone. Tehtud.

13217395_1197467150263816_8753077524366948269_o

Aasta seltskond – Kati-Krissu-Janne ja uskumatud seiklused Budapestis. Lihtsalt väga lõbus, liiga chill ja ülisoe septembrilõpp, mis päädis mu soolotripiga ümber Balatoni. See kolmepäevane ettevõtmine oli asjaigati väärt (Hevitzi kuumaveejärv, Tapolca maa-alune paadisõit, Tihhany poolsaar).

14517496_10155268277040968_4877306920334796035_n.jpg

Aasta heategu – tänavalt ära aidatud-putitatud 6 kissat: Xena, Poiss, Kasemetsa-Vallo, Mirri, Sassu ja Jossu. Neist Jossu ootab oma kodu meie juures ja õpib elama inimesega. Tänu kissadega tegelemisele, olen saanud teada, et on palju toredaid hea potensiaaliga kodusid, kus ollakse valmis kodututele pereliikmestaatust andma. Suurimad tänud Margit, Eneli Biana, Sirje ja Liivi! Aitäh nüüdseks vikerkaarel elava Väikese-Vääniku koduvahendajale ja -pakkujale, mõnikord me jääme hiljaks :/ Oleks selliseid kodusid vaid rohkem….

NB! Jossu ootab ja on valmis koju minema: parasiiditõrje ja vaktsiin tehtud, liivakastist mööda ei häda ei tee. Kiibitud.

15726320_10155620283585968_5380705438872037120_n

Kanad – on endiselt olemas ja ühised toimetamised, naljad ja napsud on omalkohal. Keegid on paljunenud, keegid on kolinud, aga see on elu.

15697343_10155610843120968_6117253793852137775_n.jpg

Aasta kaotus – Härra Minnie on kadunud 😦

Otsisime,mis me otsisime, aga tulemus 0. Loodame ikka veel imele….

11698630_10154001136120968_349641162100871918_n.jpg

Oli seda kõike liiga palju või vähe? Minu arvates on mida mäletada, mille üle uhke olla ja mille üle naerda – läks korda tähendab. Ja ma olen elus.

Advertisements

About The Driimer

Harilikult küsitakse nii: nimeta 3 asja, mis sa võtaksid kaasa üksikule saarele. Miks ma peaksin minema üksikule saarele... Ma nimetan 3 asja, mille ma maailmast üksikule saarele eraldaksin, minuta - kõikvõimalikud relvad, raha, religiooni - maailmast saaks üks äraütlemata ilus paik elamiseks, ilma, et ma peaksin maailma eest sinna saarele pagema.
Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s