Ilmsesti ei üllata tänapäeval kedagi ütelusega: aeg lendab.

Ennenägematu.

Päevast, mil pagulasehakatised meile saabusid on märkamatult möödas pool suve. Selle aja jooksul on toimunud mõndagi:

• olen  saanud käe valgeks mitmete med.protseduuriliste tegevustega, millest enne ei julenud mõeldagi
• väisanud  korda 5 erinevaid loomakliinikuid ja väisan veel sel kuul korda 2
• kribupagulastest on sirgunud mänguhimulised põrisevad kassipreilid
• kinnistunud on usk, et inimesed on ilusad ja head, kui vabatahtlik ja heast südamest jagatud abi ilma küsimata meieni jõudis
• Preili Mia on saanud aru, et tegemist ei ole tulnukatega Aldebaraanilt (Hiire lemmik väljend), keda tuleb karta ja/või sisisedes ürgseid poose võttes eemale peletada
• on kulunud hulga vahendeid toidule, liivale, medikamentidele
• sai valatud väikese tiigi jagu pisaraid
• tunda tohutut kaasaelamist pagulaste fännklubi poolt interneeduse vahendusel
• esinetud kohaliku maakonnalehe veergudel – eesti esimesed staarpagulased on sündinud
• kolitud pagulaslaagrit ajutiselt teisale ja tagasi, samal ajal väljakoolitades uut loomatohtrit (elusuured tänud, Triiiiin & Co!), et planeeritud reis mitte ära ei jääks
• ja tunda jooksvalt kasvavat südamerõõmu Pagulase totaalse tervenemise üle

Pagulase eripära – puuduliku alalõualuu tõttu vajub tal magades keel suust välja 😀

• 

  Kahekesi kummuli

Resümee: ära kunagi anna alla, isegi, kui loota saad vaid imele.

Töö on tehtud – pagulased on augusti lõpuks kiibitud, ussipasteeritud ja 2x vaktsineeritud. Tänaseks on arst mõlemad loomad üle- ja läbivaadanud, parasiite ei ole ja tunnistatud täiesti terveteks kassilasteks.

On aeg leida õdedele kodu ja ristida kenade nimedega (kommentaaridesse paluks jaaah!).

????????????????????????????????????

Yin ja yang