Ilmsesti ei üllata tänapäeval kedagi ütelusega: aeg lendab.
Ennenägematu.
Päevast, mil pagulasehakatised meile saabusid on märkamatult möödas pool suve. Selle aja jooksul on toimunud mõndagi:
- olen saanud käe valgeks mitmete med.protseduuriliste tegevustega, millest enne ei julenud mõeldagi
- väisanud korda 5 erinevaid loomakliinikuid ja väisan veel sel kuul korda 2
- kribupagulastest on sirgunud mänguhimulised põrisevad kassipreilid
- kinnistunud on usk, et inimesed on ilusad ja head, kui vabatahtlik ja heast südamest jagatud abi ilma küsimata meieni jõudis
- Preili Mia on saanud aru, et tegemist ei ole tulnukatega Aldebaraanilt (Hiire lemmik väljend), keda tuleb karta ja/või sisisedes ürgseid poose võttes eemale peletada
- on kulunud hulga vahendeid toidule, liivale, medikamentidele
- sai valatud väikese tiigi jagu pisaraid
- tunda tohutut kaasaelamist pagulaste fännklubi poolt interneeduse vahendusel
- esinetud kohaliku maakonnalehe veergudel – eesti esimesed staarpagulased on sündinud
- kolitud pagulaslaagrit ajutiselt teisale ja tagasi, samal ajal väljakoolitades uut loomatohtrit (elusuured tänud, Triiiiin & Co!), et planeeritud reis mitte ära ei jääks
- ja tunda jooksvalt kasvavat südamerõõmu Pagulase totaalse tervenemise üle
Pagulase eripära – puuduliku alalõualuu tõttu vajub tal magades keel suust välja 😀
-
Kahekesi kummuli
Resümee: ära kunagi anna alla, isegi, kui loota saad vaid imele.
Töö on tehtud – pagulased on augusti lõpuks kiibitud, ussipasteeritud ja 2x vaktsineeritud. Tänaseks on arst mõlemad loomad üle- ja läbivaadanud, parasiite ei ole ja tunnistatud täiesti terveteks kassilasteks.
On aeg leida õdedele kodu ja ristida kenade nimedega (kommentaaridesse paluks jaaah!).
????????????????????????????????????
Yin ja yang
