Täna on küll aktuaalsem ovaalne vorm, aga….

See, milliseid vorme ning värve Meremaal sulle pakkuda on, ületas kõik minu ootused. Ülekõige ületas ootuseid kohatud mädaneva muna hais! No pisutki teemasse 🙂

Vormid varieeruvad kõige voolujoonelisemast teravusteni, millele varbavahedega astudagi ei kannata.  Olgu need siis koopad, jõesängid, maastikud … . polnud harv mõte, et Navitrolla just siit oma joonistuste ideed kokkukorjanud. Või siis Arrak.

Koopakorallid must-to-see nimekirjas olevas Waitomo koobaste kompleksi kuuluvast 5 km pikkuses Ruakuri koopas (samasuguseid võib kohata ka Lõunasaarael Ngarau koobastikus). Kasvukiirus ca 1cm3 100a jooksul!

 Kaikoura rannik idakaldal, mis on peamine sihtkoht vaala- ja albatrosside vaatluseks ning muidugi delfiinid ja kotikud, nendega on võimalik ookenis ka koos ujuda.  Pildil ümberkukkunud jäänuk lubjakivikaljust (limestone), milledel käimine plätudega oli vägagi vaevaline.

Cathedral cliffs, Gore bay – liivakivi paljand ja mitte lihtsalt, vesi ja ookeanituuled on meisterlikult omatahtsi toimetanud. Suurepärane Vaikse ookeani rannik rahumeelsemale surfajale ja fossiilide fännidele.

Mount Cook – maoori keeli Aoraki.

Inglane James Cook saabus teise valge inimesena Meremaale aastal 1769 ning kaardistas selle. Esimesel valgel saabujal, hollandlasel Abel Tasmanil, oli verine kokkupõrge maooridega aastal 1642 (teatavasti olid maoorid kaua aega tuntud kannibalistid) ning tema laevastik taandus. Nüüd on Tasmanil omanimeline rahvuspark ,meri (Aussi ja Meremaa vaheline) ja liustik siinsamas Mt.Cooki juures ning Cooki nime kannab kogu Okeaania kõrgeim tipp 3 724m (veel eelmisel aastal oli see 3754m, kuid siis varises tipust tükk ja mägi sai madalam) ning seda ümbritsev rahvuspark. Siin alustas oma ronimistega kuulsaim meremaalane, mesinik Sir Edmund Hillary (esimene tipuvõtt 1948). Esimene naine vallutas Mount Cooki 1910 ja see oli austraalanna Freda Du Faur, muuseumis võis piltidelt näha, et daam tegeles alpinismiga siivsas nõõbitud pluusis ja seelikus!

Mount Cook’ i eripäraks on, et tal on tegelikult lausa 3 tippu, millest kõiki ühelt küljelt enamasti ei näe.

Tasmani liustik – tumeda kiviklibu alt on näha selle serv. Tänane pikkus 24 km. Sulab aastas ca 480-820m (kliima soojenemine + maavärinad).

The Chasm Fjordlandis – ei ole võimalik pildile jäädvustada seda veidrat looduse üllitist. Seal kusagil sügaval all tormab vesi tohutul kiirusel, kuristikuseinad on veidrad moodustised lohkudest, aukudest…

Kõik geniaalne on lihtne. Või oli see vastupidi.

Käeline tegevus silmale iluks.

Tükike (no sinna avausse ma mahuks sirgelt jalutama) Fox’i liustikust (13 km pikk), millele saab lennuki v helikopteriga maanduda, et nt mäesuusatamist harrastada või liustiku matka teha – nb”! ainult atesteeritud giidiga.

Jüri Arrak.

Düünid Wharariki rannas on majakõrgused ning mustrid neil gigantsed. Siit edasi ei saa kuhugile. V’imalus jälgida kohaliku kotikukoloonia asjatamisi (parasjagu olid selle hooaja järglased ringi hullamas) ning nautida loojangut.

Sel pildil kõrguselt teine tipp Tongariro Rahvuspargis, Ngauruhoe (2287m), mis kahjuks jäi vallutamata. 2000a filmis Peter Jackson siin Sõrmuste isandat ja mägi kandis filmis nime Mt Doom. See oli minu jaoks üks reisi sihtpunkte, mitte filmi pärast sealjuures. Kõige populaarsem on ca 20 km ühepäevane matk. Rada on ülimalt mitmekülgne seda sõnaotseses mõttes ja isegi hooajaväliselt ja nädala-alguses oli teekond rahvast tulvil – igas vanuses ja … riietuses! Ma ei taha mõeldagi, mis seal tipphooajal toimub.

Piirkonnas on võimalik valida erineva pikkusega ning raskusastmega matkaradu sh mitmepäevaseid ning vallutada alale jäävaid (vulkaanilisi) tippe va kõrgeim Ruapehu (2797m), mis viimati näitas üles aktiivsust 1995-96. Muidu kasutatakse mäge ära suusatamiseks, seal on 2 Meremaa suurimat suusakeskust, põhja- ja lõunanõlval.

ps. raja alguses ja lõpus on päikesepatareidetoitel valgusfoorid, mille alusel saad teada, kas rajale minek on lubatud või on seismoloogid andnud hoiatuse!

Coromandli poolsaar, pärast Cathedral Cove’i seisab rannas püsti selline kivi – hindasin silmaga umbes 3-kordse maja kõrgune… kivimajal kasvavad puud. Olin alati unistanud omasilmaga sellist imet kaeda (tüüpiline Tais?).

Coromandli poolsaar (Põhjasaare kirde-ida osas) on tervenisti rahvuspark ja tüüpiliselt ei leia sa siin metsikuks telkimiseks väga kohta – lubatud ametlikes kämpingutes. Maastiku erinevus muust Meremaast on tuntav. Siin kasvavad kaurimetsad (puuhaiguse tõttu haiged ning nähakse ränka vaeva, et neid taastada ning haigusest jagu saada – saabudes võeti meil telk lahti ning uuriti jalanõude tallapuhtust, et miskit võõrast kaasa ei tooks) ja püütakse merekarpe, mida suitsutatakse.

Koopaussid Ruakuri koopas. Tegelikult pole see niit muidugi uss ise, aga ta roomab mööda seda ning püüab sinna toitu. Ussistaadiumis on tüübid koopajaaniussid, ainult, et mitte roheliselt helendavad, vaid siniselt. Helendamisstaadiumis elab paar päeva.

Sissepääs Ruakuri koopasse, mis asub sügaval maa-all ja on 5 km pikk (pikim koobas Meremaal on 14 km pikk, kuid sinna avalik sissepääs puudub). Kuna tegemist ei ole spiraaltrepiga – astmed puuduvad – siis on sissepääs ka ratastoolis võimalik.

Värvide spekter on kohati nii ebareaalne, et kahtlustasime tõemeeli kellegi tahtlikku sekkumist vesivärvidega. Nii taevasina sinisust, kui sub-troopilise metsa rohelust on silmal kohati valuski vaadata.

Musta liivaga rand – Leithfield.  Pegasuse lahes. Selles rannas olid üleval tsunaamihoiatused ning käitumisõpetus. Viimased rullusit siit üle aastatel 1960 ja 2010, kui maa värises Lõuna-Ameerikas. Hiidlainel võtab Vaikse ookeani ületus 12-15 tundi. Olgu mainitud, et lennuk lendab Tšiilist siia 13h.

Punane sammal kividel on täiesti tavaline nähe.

Red Crater – Tongariro raja päevane matk kätkes endas ka kustunud vulkaani serva ületust, kust avanes tõesti lummav vaade nii sisse- kui väljapoole.

Vaade Red Crateri servalt väljapoole – Emerald Lakes. Tänu erinevate keemiliste elementide sisaldusele vees ning sisalduse kõikumistele, võib vee värvus samal päeval varieeruda, samuti sõltub värvus tuulest, pilvisusest ja/või päikese olemasolust.

Lähivaade Red Craterile.

Ent sürrealistlikuima osa moodustaski veesilmade värvigamma, mis on tingitud vees leiduvate erinevate keemiliste ühendite sisaldusest. Nimelt Meremaa suuruselt teine saar – Põhjasaar – moodustab osa Vaikse ookeani tulerõngast – Ring of Fire . Aga vulkaanidest pajatlen ehk mõni teine homme, kuna need väärivad eksta käsitlust.

TripAdvisor ütleb Wai-O-Tapu kohta: One of the 20 Most SURREAL Places in the World.

Champagne Pool, Wai-O-Tapu Thermal Wonderland (18 km2 ala). Raudselt üks enim ahhetama panev park, midagi nii ebamaist ei ole ma vist elus kohanud. Igal-pool podises miskit, oli see siis vesi või muda. Juba eemalt autoparklast oli tunda korralikku mädamunahaisu. Aga ideaalseid asju polegi ju olemas, haisu kompenseeris nähtu 10-kordselt. Geiser Lady Knox kahjuks meie külastuse ajal ei aktiviseerunud. Tegelikult jäime hiljaks, vist soodaga “äratatakse” see iga päev kunstlikult ellu kell 10.15 :D. Champagne Pool  nimi tuleneb sellest, et “tiigis” on vesi enamvähem keemistemperatuuril ja mullid vees on andnud ainest.

Frying-pan-flat, ikka Wai-O-Tapu, vesi keeb mühinal ja sisalduv sulfur ehk väävel annab kollase tooni.

Devil’ s Bath, Wai-O-Tapu. Siin ma lihtsalt seisin ja ei uskunud selle veesilma naturaalsust. Tulenevat see gamma aga väävli ja miskiste rauasoolade segust. Keemias ei ole ma väga terav pliiats kunagi olnud.

Ja neid näiteid võiks tooma jäädagi…

Kas ma läheksin tagasi? Vaat sellest maast mul ei saanud tõesti küllalt.