Uus-Meremaa – liikluse eripärad.

Otsustasin, et kui ma midagi meenutamiseks kirja panen, siis sedapuhku teen seda teemade kaupa. Ja alustuseks algusest…

Kui me kodus reisiplaane haudusime, siis üks oli kindel – tuleb rentida auto. Põhjuseks vähene aeg maaga tutvumiseks, tohutu hulk väisamist väärt kohti ja suured vahemaad.

Niisiis tuli meil arvestada märkimisväärse esmakogemusega – vasakpoolse liiklusega, mis põhineb muidugimõista ajaloolisest seotusest UK-ga. Mul oli sellest sõidumaneerist õhkõrn ettekujutus, kui ma Indias 7a /oli see tõesti NII ammu!/ tagasi korraks öisel autovabal tänaval julgesin mõneks ajaks rooli istuda, kõrval kohalik õpetussõnu jagamas. Nüüd aga tuli olla valmis koheselt liiklusesse sööstma, ilma kohaliku kaardilugejata.

STU_6675

Esimene ja viimane Meremaal kohatud eestlane.

Eelnevalt väljavalitud populaarses Jucy kompaniis anti meile korraks pihku nutikas, kus jooksis ca 4 minutit kestev õppevideo vasakpoolses liikluses ellujäämisest. No ma´i tea, palju sest abi oli, igaljuhul ellu me jäime.

DSC_2599 UUS_7665 UU2_8344 STU_6686

Üks asi on autost väljas toimuv, seal saad juhinduda kaasliiklejate järgi, kuni endal koitma hakkab. Teine asi on autos vajalike vahendite käsitlemise ümberõpe. Kõige kiiremini läks vist käigukangi paremalt otsimise unustamine, mis sa ikka sellest autouksest kabistad. Oluliselt kauem võttis roolialuste kangide vahetuses olemise päralejõudmine: vasakul asuv kang ei olnud suunatuledele, vaid kojameeste käsuliin ning parempoolsest sai kamandada suunatuld. Ja kurja, nüüd, juba 10 päeva tagasi olles, on mul need kangid jälle valepidi ehk ma jõudsin selle pahupidise kodeeringu oma ajju talletada! Teesuunad on ka siiani segi, ebakindlus, kas sõidan ikka õigel teepoolel, püsib.

Kumbki roolija suutis vasakpoolsest reast parempööret tehes korra ka vastutulevat autot mitte läbi lasta või märgata, ent kõik läks hästi… ilmselt on kohalikud ebakindlate turistidega harjunud.

Aga kujutage hetkeks ette kui ristmikel – Meremaal ülilevinud- ringteele ei sisene te mitte paremale pöörates, vaid vasemale. Ja ringile vasakult sisenejal on sinu ees eesõigus, mitte paremalt tulijail….

Tegelikult hämmastas mind Meremaa liikluses kõige enam sealne max liikluskiirus. Tavaline oli see, et asulasisesele piirangule, mis võis olla 30, 50, aga ka 80 km/h – algas alati kohe tavaline maantee kiirus, milleks oli siis 100 km/km. Ei mingit üleminekut. Veelgi enam, seesama 100 kehtis ka enamus mägiteede serpentiinidel väikeste eranditega, sel juhul võis see erand osutuda päikesepatareiga varustatud eraldi märgiks, mis “hüüdis ” SLow Down! Aegajalt võis kohata ka illustreeritud plakateid, et sõida vastavalt tee- või ilmaoludele või et max kiirus ei ole kohustuslik. Meie esimene rendikas, vatti saanud kuldne Nissan Sunny ei omanud nõnda palju võimu ammugi, et mõnda mäkke üles tormata, ent vabakäigul kilomeetrite kauba küttevabalt alla veereda, suutis temagi suurepäraselt.

Sain käe valgeks ka kohalike liiklusvõimudega. Mu kohtumine politseiga toimus kohe esimesel päeval ja põhjuseks polnud mitte vale sõidurada või midagi sellist. Liikusime kiirteedpidi linnast välja, ühesuunaline kolmerealine maantee Aucklandist Coromandli suunas ja hopp , politsei vilkuritega mul sabas.

Ma olin väga rahulik, teadsin, et no kiirus oli veits üle, mis ikka juhtuda saab… Tuli viisakas vanem meesteravas, nagu filmis. Küsis igasugu asju: mitmes päev Meremaal, kust tuleme ja kuhu sõidame, uuris dokumente ja rendipabereid ja muiates küsis siis: arva, miks me su kinnipidasime. Muigasin minagi ja viitasin võimalikule kiiruse ületamisele. Mhmhm, härra ütles, et neile … HELISTATI! Et kellegile oli silma jäänud. No tore algus, mõtlesin.

Minna meil igatahes lasti ja korravalvur ulatas naeratades dokumendid, lisades, et ole tähelepanelikum! Ja siis andis mulle veel Meremaa kaardile viidates nõu, kuhu me kindlasti peaksime minema! Kõik? Jah kõik, head teed! Ma olin vaimustuses – päriselt nagu filmis noh. Olgu öeldud, et edaspidi seadistasime GPS- selliselt, et ületades kiirust +10km/h hakkas see plämisema.

Ja teiseks olgu öeldud, et edaspidi nägi kohalikke kiirust ületamas ja seda mitte kiirteedel, et mingi ülemäärane ilmaime see ikka ei olnud.

Liiklus ise on neil seal aga ülimalt eeskujulik ja rahulik. Ja teed on lõputult täis eritüüpi rendikaid ning kämpasid.

DSC_3182 DSC_3068 UU2_8156 DSC_2581

Advertisements

About The Driimer

Harilikult küsitakse nii: nimeta 3 asja, mis sa võtaksid kaasa üksikule saarele. Miks ma peaksin minema üksikule saarele... Ma nimetan 3 asja, mille ma maailmast üksikule saarele eraldaksin, minuta - kõikvõimalikud relvad, raha, religiooni - maailmast saaks üks äraütlemata ilus paik elamiseks, ilma, et ma peaksin maailma eest sinna saarele pagema.
Rubriigid: ülevaade, Reis, Uus-Meremaa. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s