On kahtlemata intrigeeriv leida end Eesti Vabariigi 97. sünnipäeva esimestel tundidel pakkimas seljakotti Elumatkaks. Kaugemale veel on justkui raske sihtmärki leidagi. Imestan vaid, et … tunded ei ole. Ei kahjutunnet, et pingviinide paraadi ei näe ega sädet, et kuhu ma siis nüüd. Imelik olematuse tunne on, justkui pakiks kotti kohaliku maakonna talispordimängudeks, nothing special! Kui siis ehk see, et vallamängudele ma ilmselt 45-voldist Vana-kest kaasa ei pakiks. Ju ma siis ei usu ise ka veel, et tööelus kolmenädalane paus tuleb ja tagasi koju jõudes on siin vaid kriipsuke puudu kevadest. Mis seal enam, linnud lõugavad juba praegu üksteisevõidu ja lumikellukesed õitsevad. Pole paha ka siin.
Aga mul on aeg. Aeg minna Meremaale telkima… 16h väljasõiduni. Ulme.