Ei unista ma teistsugusest aastavahetusest, kui sel aastal just teoks sai. Metsaonn Ei Kusagil – levi napib, elektrit ei ole, telefon saadab teate: Tere tulemast Lätti. Ehkki pole kodumaa tolmu jalgeilt pühkinud – kiri metsaonni seinal on puhtas eesti keeles. Suuremat sorti tänu ja imetlus RMK tublidusele meie metsade sügavikesse selliseid peidupaikasid istutada. Ei olnud see tudu siin esimene ja kindlasti mitte viimane. Tsivilisatsioon, see olen mina ja SeeTeine ja kogu lugu! Mitte ainsamatki raketikärgatust ega hullunult haukuvat koera.
Konkreetne metsaonn eristub teistest väisatutest sellepoolest, et ses on küttekehaks suur saunaahi, mille kõrval pirakas maakivi sooja akumuleerimiseks. Ja kütab, mis mühiseb. Eriti hästi kütab kodust kaasataritud kuivade ahjuhalgudega.
Niisiis idüll – ohtralt küünlad, eranditult iseenda väikeste valgete kätega valmistet toit ja mõni pudel meelepärast jooki.
Ja nauding võib alata – ükski SPA ei saa sellele latile ligilähedale. Ja juttu jätkus poole viieni, kuni väsimus niitis …
