Kättevõtmise asi. 17. Tartu rattamaraton.

Kui keegi oleks mulle aasta tagasi öelnud, et ma sel aastal ei rahuldu tavapäraste distantsivalikutega erinevatel Tartu maratonidel, oleksin teda ilmselt piielnud “otsi lolli” pilguga. Nojaaa, suusatanud olen ma ju küll alati täispikka varianti, ent jooksmas polnud ma üle kümne aasta käinud. Samuti polnud mul tulnud mõttesegi kedrata Rattarallil 133 km või Rattamaratonil ligi 90 km.

Aga see aasta algas teisiti. See algas Vasaloppetiks valmistumisega, mis viis mõttele, et nüüd või mitte kunagi peaksin ma ka noid ettevõtmisi nuusutama. Ja vaatamata sellele, et kogu minu novembris alanud harrastussportlase karjäär lõppes aprillis taastööturule naasmisega, on eilsega ring täis. Võin uhkusega peeglisse vaadata ja endale õlale patsutada – ka 0 ettevalmistusega on suure tahtmise puhul kõik võimalik. Lõpuks on kõik vaid  kättevõtmise asi.

Ent see viimane – eilne 17. Tartu Rattamaraton oleks võinud lihtsal moel minu jaoks ära jääda. Sättisin õhtul hommikuks varajase topeltäratuse: 6:10 ja 6:20. Et siis kell 7 Otepää suunas liikuma minna.

Kui hommikul pungil põis mind silmi avama sundis, tundus kõik kontrolli all olevat. Teel asjale lõi mulle näkku kell toa seinal, see oli 7:53. Noh, paanikat otseselt ei tulnud ja mõistsin, et starti jõuda on suht minimaalne võimalus, kuna mul puudus vajalik kiibiga number ja selle sai kätte kuni 9:45 kohapealt. Aga, kui ei ürita ei saa teada, mõtlesin, et sõidan siis raja niisama läbi. Ahjaa, äratuse olin häälestanud oma tööpäeva äratuse seadistusega st et L ja P see ei pidanudki häält tegema!

Viieteistkümne minutiga olin riides, vahetusriided kotti topitud, snäkid kaasas ja ratas juppidena auto tagaistmele topitud. Hommikukohvile ma aega ei kulutanud – söögiks sai kaasa 1 viil seemneleiba ja paar banaani. Kell 8:08 veeresin kodust välja. Kell 10 on start ja mul oli sinna jõudmiseks vaja läbida 158 km.

Minu õnneks oli pühapäeva hommikune tuttav maantee tühi, ilm kuiv ja päikeseline ning tee lugematuid kordi läbitud, et tunda igat kurvi. Tunnistan pattu, 90-ga ma ei sõitnud, väljaspool asulaid. Tundus, et terve Eesti magas, ainult teisepool Tõrvat pedaalis üks mees, korv pakiraamil, metsavahele. Ma kadestasin teda ja juurdlesin, mis seeni siin koriletakse.

Aga seened jäid sel päeval minust metsa kasvama. Peale Rõngut oli selge, et ma siiski jõuan starti, isegi koos kohustusliku metsapeatusega. Viimastel kilomeetritel enne Otepääd varustasin end jooksvalt aksessuaaridega: klapid, kiiver, kindad, prillid … parklasse jõudes oli mul just täpselt viimane aeg jooksta stardipaketi järgi ning tagasi. Niipaljukest siis soojendusest. Ratas autost välja ja kokku monteerida, number klammerdada, toidutalong kindlassse kohta ja sull tagasisõidu bussipileti tarvis järgi, nii – vahetusriiete kott kogumisautosse ja leida õige stardikoridor. Kõik klappis – korraks mõtlesin, et mis ma siin teinud oleksin, kui kell 7 oleks teele asunud…

5 min. enne stardipauku olin täisvarustuses kohal – midagi ei jäänud maha ega tegemata. peale eelnevate treeningkilomeetrite muidugi. Ma polnud kuu aega kindlasti sadulassegi saanud. Piinlik mõttekoht. Ees ootas ligemale 90 km Otepää kõrgustiku kupleid, heinamaid ja metsaradasid, sekka kruusateid ja porimülkaid.

Erinevalt poolikust distansist oli maratonile kokku kogunenud palju tõsisemad tegijad ning niisama naljategijaid oli napilt – Sebra ja õlgkaabuga vennike olid muidugi platsis nagu alati!

Sõidu osas ei hakka ma heietama, oli näha rohkem ja vähem jõhkraid kukkumisi, endalgi päris mitmeid napikaid püsti jäämisi seoses libeduse, pori või lahtise liivaga. Siiski mul läks õnneks, peale selle, kui minu kõrvalt mööduv rattur end oma “sarvega” mu lenksust hoidva käe taha kinni sõitis ning 2 omavahel külgepidi põrkunud ratturit mulle selga vajusid, mul kehalisi kontakte rohkem ette polnud nähtud. Kui teel kohtas liigagi tihti õnnetute nägudega purunenud rehvi või rattaketi omanikke, siis ma võin enda 4-5 korda keti mahatulekut ikka tehniliselt õnnestumiseks lugeda. Ja see keti jama oli enamasti minu enda sõidutehniline prohmakas, järsule tõusule minnes tuleb ikka enne käigud madalaks ära vahetada, mitte hakata keset nõlva seda tegema.

Mu suurimaks hirmuks oli esimest korda elus krambid. Viimase kuu  jooksul on mul jooksmise ajal 2 korda tulnud rohkem või vähem neid tunda. Sestap olin eelnevalt  mineralka hulka magneesiumi seganud. Vist aitas, sest see, mida ma põlvepealsetes peale 60 km-t tunda hakkasin, oli pigem demonstratiivesinemiseks kogunev “sõber” piimhape. Laksasin talle paar korda vastu pead (loe:põlvi) ja silitasin sõrmenukkidega. Hakates ise samaaegselt tagaajama viie-tunni lõpuaega. Nii ma siis jätsin 2 viimast teeninduspunkti külastamata, arvestasin varuks oleva paari batooni, glükoositablettide ning viinamarjamahla-mineralka seguga ning sellest minu arvates piisas enda aktsioonis hoidmiseks.

Peale 40 km sõitjatega radade kokkusulandumist läks rajal taas tihedaks aga ka oluliselt kiiremaks. Sest NEIL oli seljataga 20, mitte 70 km 🙂 Aga ma vaatasin sellele positiivselt, üritades tempos püsida, kus võimalik (laskumistel olin ma ikka eriti tublim!). Teadsin, et viimasel kümnekal on veel 2 suhteliselt rõvedat tõusu ja siis on ainult vormistamise küsimus. Lugesin spidoka kilomeetreid ja minuteid ja kalkullisin täpsusfinišit.

Ent ma ei uskunud, et ma enda spidoka järgi lõpetangi sekundi pealt 5:00:00! Maratoni ajavõtt näitas küll 2:40 rohkem, ent vahet polnud, keti mahatulekud olid nii ehk naa rõõvinud omajagu aega ja ma ei saaks öelda, et ma kuskil väga oleks jokutanud.

Statistilised admekandjad räägivad, et keskmine kiirus olnud 17,62km/h ja suurim kiirus 59,37km/h. Ning, et stardis oli 237 naist ning ma platseerusin 168-le kohale.

Tulla tühja kohapealt ja sisutada üks pühapäev teistmoodi, mida veel tahta. Niisiis …  märk on maas. Järeltulevatele põlved…. ptüiii, järeltulevatele sõitudele tahtsin ma öelda 😀 Latid on ületamiseks, teadagi!

About The Driimer

Harilikult küsitakse nii: nimeta 3 asja, mis sa võtaksid kaasa üksikule saarele. Miks ma peaksin minema üksikule saarele... Ma nimetan 3 asja, mille ma maailmast üksikule saarele eraldaksin, minuta - kõikvõimalikud relvad, raha, religiooni - maailmast saaks üks äraütlemata ilus paik elamiseks, ilma, et ma peaksin maailma eest sinna saarele pagema.
Rubriigid: Hobid, Maratonid, Positiivsus, Tervis ja heaolu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s