Mis inimesed need on?! Lood elust enesest 2.osa

2. lugu. Kuidas ma kahvliga ahvi vastu relvastusin.
Tegelikult ajendas mind eelmist lugu kirja panema viimatine juhtum 2 päeva tagasi. Tekkimas on sarja-laadne seeria veidralt käituvatest inimestest.
Mina ei tea, kas me A-ga oleme koos sitamagnetid või mis, aga ka seekord olin koos A-ga out of home. Seoses leebe suveilma saabumisega otsustasime linnast lahkuda ning taasmaandusime ühel mitte väga tuntud rannaribal pooltundi enne südaööd, et veeta järjekordne öö rannas. See Teine oli lahkelt lubanud oma autot, mis võimaldab ligipääsu ligipääsmatutesse kohtadesse, samas ka selles vabalt magamist – universaalnahaal maastiku-kämpa.
Kaasavõetud puud digimuundusid kärmelt mõnusalt sooja valgust jagavaks ning sääski peletavaks tulepüramiidiks. Taevas oli tähti rohkem, kui eelmisel ööl. Mõnulemine ise võis alata umbes südaööl.
No ei jõudnud me esimest veiniklaasi poole pealegi, kui öös kostus mingi ebardlik inimhäälne sajatus. Järgnes vaikus. Laupäeva õhtu, ilmselt keegi on end kuskil silmini kaaninud ja nüüd on meeltesegaduses. Mõnnasime edasi. Kuni järgmise sajatuseni. Ja järgmiseni. Mõne aja möödudes sisenes kuuldemängu naishääl. Sisuliselt oli tegemist justkui üksteist sõimava paari peretüliga. Hääled tulid maapoolt, teiselt poolt kõrkjastikku, kus tumeda taeva taustal seisid veel tumedamad ranamännid. Püstitõustes võis mändide tsoonis näha kämpa-autole iseloomulikke tulesid – küljeaknad ja avatud uks andsid valgust ning kõnelesid. Kisa sisu läks inetuks ja meile tundus, et see naishääl on nõrgem ja jääb mehele alla, sest kostma hakkasid matsud, mis viitasid vägivallale. Otsustasime seda mitte eirata ja sekkuda.
Ent stop – me ei tea, kes ja kui palju seal inimesi on. Selmet peaees tulle tormata  … midagi peab kaasa võtma. Nuga meil ei olnud. Kui plastmassnoad väljaarvata. Leidsin Teise autost A-le varrega taskulambi ja ennast külmrelvastasin pikkade harudega tugeva kahvliga – peaks saama torgata ja ehk ei tapa, kui enesekaitsevajadus peaks tekkima. Marssisime “hambuni” relvastatuna kämpale lähemale ja tuvastasime olukorra – see polnud sugugi keeruline, kuna pimeduse taustal hiilgas seestpidiselt täisvalgustusega ratastel maja.
Stseen, mis avanes oli pehmelt öeldes sürrealistlik nagu Tarantino Kill-Bill vol. mitmes iganes: mööda kämpat jooksis edasi tagasi alasti kiilakas mees, kes ei olnud eriti kiitsakas. Sõimas, karjus, nõudis auto võtmeid. Kämpa tagumisest otsast kostis naise kisa, kes aegajalt mehe rünnetele vastu end kaitsta püüdis.
Mees ise oli täiesti pöördes ja me ei olnud kindel, et kohale tormamine aitab – mis laksu all ta on, mis riistastik autos peitub. Ja meie 2 naisterahvast. Meie olemasolust ei teadnud autos endiselt keegi midagi ja mees ei viitsinud enam väga vehkida, lakkamatu sõim aga jätkus. A helistas politseisse, kirjeldas meie asukohta ja selgitas olustikku. Meid paluti tulla teele, et ekipaaž mööda ei sõidaks. Ainus sihtkoha viide mida oskasime jagada, oli Tahkuranna kirikust mööda.
Läksimegi siis teele, teiselepoole kämpat ja jäime samas olukorda majas akende kaudu jälgima. Mees oli audiosüsteemil vahepeal volüümi põhja keeranud ja lõi alasti tantsu, oma tuba oma luba eksju. Naine püüdis temast mööda lipsata ja saigi mingil hetkel autost välja, mees üritas talle järgneda. Paarile täielikuks üllatuseks tulime nüüd mängumeie: läksime kiiresti naise juurde ja ütlesime, et pole vaja karta ja tulgu meie autosse pelgu.
Oh, kussa sellega, ei ole vaja, tema saab ise hakkama, ise nutab! Ütlesime, et kutsusime politsei. Ei ole vaja, ei ole vaja! Ilmus purupurjus karvase rinnaline alasti ahv, kuldne kett kaelas rippes ja sai mu käes olevast LED-lambist valgusvoo otse näkku. Mees, kes oli kindel, et on naisega kahelesi, kangestus.
Me olime vait ja ahvil polnud hella aimugi, kes on lambi taga. Hakkas kokutama. Siis naist süüdistama, et see on kellegi appi kutsunud. Ja siis hakkas rääkima “aiast” – naine olla auto puuoksa alla kinnisõitnud ja tema tahab ainult võtmeid, et puualt lahti sõita! Südaöösel ja umbjoobes. Aga naine, vana lehm, ei taha võtmeid anda! Süütamata sigarett mehe näpus oli unustatud, tundus, et ta sai kerge ehmatuse vähemalt. Lõvist ei olnud enam huntigi järgi. Mees muudkui seletas oma kurba saatust, tema ilus auto ja loll eit! No meid A-ga selle jutuga leebemaks ta ei suutnud muuta. A lohutas naist ja mina hoidsin mehel silma peal – ahv kobis autosse, viskas jalad laiali – kotid ripakil – ja süütas sigareti. Diskotümakas jätkus. Politsei saabus kiiremini, kui me julgesime loota – laupäev ja kõrghooaeg, kui üle-eesti Pärnusse kokku voolab igasugust kaadrit.
Nimed ja andmed kirjas, tundus politseile, et kuna konflikti ja üht osapoolt ei ole silmapiiril, siis küll mees end kaineks magab ja maha rahuneb. Näis, et nende jaoks oli asi lahenenud. Mees oli vahepeal jõudnud tuled ja raadio vooluvõrgust väljalükata. Autos valitses vaikus. See, kas mees magab, oli puhas oletus ja me ei leppinud sellega, et politsei töö on tehtud. Vähemalt veenduge, mida see mees teeb, magab ta või haub kättemaksu politsei kutsumise eest näiteks. Politseinikepaar lähenes maja uksele, kopuats ja kõnetas oletatavat sees olijat viisakalt. Kes nagu nipstigi oli kämpast väljas, sirgelt till endiselt ripakil ja hakkas otsast pihta haleda looga, seekord suunitlusega korravalvuritele, kuidas see loll lehm ta auto puu alla kinni sõitis ja tema tahab üksnes selle auto siit kätte saada. Aga see lehm ei anna ju võtmeid!
No ega lahendust ei olnud, vormis mees ja naine soovitasid ahvil, kelle nimi nüüd siiska välja tuli, Üllar R…. Raplast, peaks end väljamagama. Ja küllap ta enam naisele midagi ei tee. Ka see vastus ei rahuldanud meid, mees polnud naise suunas taltunud.
Küsisin politseilt, kas peame neid siin hommikuni turvama? Nimelt naisel olevat Häädemeestel sugulased (kes ei saanud neile õhtul appi tulla, kuna olid alkot tarvitanud), lause õepere – A ütles konkreetselt politseile, et see naine tuleb siit ära toimetada. Naine keeldus, ei sellest tulevat pärast veel suurem tüli, kui mehel pole võtmeid ja naine kadunud. Samal ajal tormas ahv käbedal sammul jälle kämpa nurga tagant välja ja kukkus naist sõimama! Nüüd oli naine valmis lahkuma, tõi oma käekoti ja lahkus politseinikega. Sama tegime meie – ümberringi oli pime ja ahv ei saanud midagi aru – olid inimesed, enam ei ole. Igaljuhul kustusin autos peagi tuled.
Meil jäi üle kokkupakkida julgestuskahvel ja taskulamp ning lugu ümberjutustada öösel pulmast saabunud Teisele, põletada veel hõõguvas lõkkes järelejäänud puud ja imestada ilma ning inimeste üle: naine, laseb end taguda ja endale näkku sülitada ning keeldub abist! A kuulis varavalges, et mingid mehed asjatasid kämpaauto juures kuni see koos ahviga lahkus piirkonnast ning me võisime rahulikult päeva rannas mööda saata.
Sina, Üllar R… Raplast, olgu su karma su vastu aus ning ühe korraliku keretäie tappa võiksid sina enne lume tulekut saada küll.  
Ahvi auto

Ahvi auto

About The Driimer

Harilikult küsitakse nii: nimeta 3 asja, mis sa võtaksid kaasa üksikule saarele. Miks ma peaksin minema üksikule saarele... Ma nimetan 3 asja, mille ma maailmast üksikule saarele eraldaksin, minuta - kõikvõimalikud relvad, raha, religiooni - maailmast saaks üks äraütlemata ilus paik elamiseks, ilma, et ma peaksin maailma eest sinna saarele pagema.
Rubriigid: Eesti, Loomad. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s