Selle suvega on mul tulnud tagantkuulata, pealtkuulata, üleelada mitu jahmatavat ebameeldivust. Kust need inimesed tulevad ja mis nende peakestes toimub!?

1. lugu: Rahvariided = kaltsud.

Olime omadega teel Pärnust Tallinnasse Laulupeole, kes tööle, kes nautlema. Märjamaa Statoil teadagi on selline koht, kust naljalt mööda ei sõida, poolitab tee ja saab jalga sirutada. Teine läks end kergendama ja meie A-ga seisime kohvidega kassajärjekorda. Oluline fakt ses loos on, et ma kandsin Eesti rahvariideid.

Tüüpiline Märjamaa Stat tähendab vonklevat kassajärjekorda. Mainisin A-le, et see on siin ikka nii möödapääsmatu paratamatus, ent õnneks kütust saab automaadist järtsuta tankida.

Mu kõrvu kostus seljatagant: “Närvihaige!” Hmmm, ma ei saanud aru, kas see oli kellegi jutukatke või kuulas keegi meid pealt ja otsustas oma arvamust avaldada minu pihta. Jäin edasist arengut kuulatama. Tundmatu naisterahvas mu seljataga jätkas:

“Oleks ikka pidanud ka mingid rahvariided selga panema!”

“Sul on vä?” kostus kellegi vastus.

“Ja on, Hiiumaal. Aga sinna ju ei satu,” vastas neiu “närvihaige” ning sai siis tõsise avaldusega hakkama. “Nende kaltsude järgi ikka Hiiumaale ei hakka minema!”

Vaatasime üksteisele A-ga otsa ja ei püüdsime äsja kuuldust arusaada. Kas me kuulsime ikka õigesti? Seljataha pilku heitmata ütlesin pärast mõningast pausi omavahelise vestluse jätkuks A-le: “Ma ei teadnudki, et mina ja tuhanded teised täna kaltsudes ringi käivad.”

Seljatagune oli ilmselgelt oodanud mingit reaktsiooni oma tekstile ja plahvatas: “Mis te kuulate teiste jutte pealt!”

Küsisin pead pööramata A-lt: “Huvitav, kuidas saab reageerida meie omavahelisele vestlusele keegi, kes teisi pealt ei kuula?!”

Ma täpselt ei mäleta, mida “närvihaige” sellele peale sisises. Nüüd ma lihtsalt keerasin ringi ja silmitsesin avanevat vaadet. 3 cm kunstripsmeid, matsakad jalad miniseeliku alt paistmas, muidugi kunstküüned ja tugev meik (väljas küttis nii 28 kraadi tuuri, oli hommik!). Ma ei lisanud midagi, ent pilt jäi silme ette.

Lahkusime ja imestasime autos mõnda aega, kust selline arrogantsus pärineb. Lugu ununes ja minu päev kulges Lotte alal Layuluväljakul, kuni enne Laulupeo lõppu sain vabakäigu teha ringkäik Lauluväljakul. Rahvast muidugi oli murdu, väidetavalt ligi 100 000 inimest. Ja selle rahvamassi keskel – keset nõlva peatusin ma, et lasta endasse lummava ürituse atmosfääri. Ja seal ta seisis -1 inimene minust eespool, märkasin sedasama udupeene lilla juuksesalgulist preilit, vehkimas pisikese sini-must-valge lipukesega. Lubage esitleda preili “närvihaiget”, kes rahvariideid kaltsudeks peab:

Kaltsu-Tibin

Tibi mingil hetkel märkas mind oma ringikeerlemise käigus ja muutus millegipärast jube närviliseks. Igatahes, kes Kaltsu-Tibina ära tunneb, siis võib vabalt nime jagada 🙂

Kui ise ei tea/tunne, siis loo sheerimine suurendab võimalust teada saada!