Puhata ja mängida? Puhata ja mängida!

Üks päev enne Vasaloppeti-tripile väljasõitu, 27. veebruaril, regasin end nagu muuseas kolmandat korda toimuvale Pärnumaa Võidupüha maratonile – minu elu esimesele jooksumaratonile. Selleks hetkeks olin suure suusasõidu treeningute käigus jooksnud mõned korrad ca 25 km, korra ka 32 km. See oli siis, kui ma 5 x nädalas lume puudusel jooksmas käisin. Vaadates tagasi ajalukku, nii 10 aastat tagasi ütles lugupeetud doktor, et ma ei jookse enam kunagi, juhul, kui ma ei lähe opile. Ma ei läinud. Ja ei jooksnud kuni mullu sügiseni, kui hakkasin valmistuma 90 km pikkuseks suusasõiduks Rootsis Sälenist Morasse.
Kes veel ei tea – regamine diivanil arvuti abil on imelihtne. Aga elu ei ole lihtne ja elul olid omad plaanid ning omad kaikad, mida mulle kodaratesse loopida. Kui ma 21. aprillil taas töömesilaste perre naasesin, said minu jooksudest vaid märjad unenäod. Kolmekordselt intensiivne algus uuel töörindel ja oh imet, enam ei jagunud ei aega, vaimu ega füüsist oma tutikaid jooksutosse metsa jalutama viia. Viimane kord jäi lausa maikuusse, 6 km soojendust kohalikel spordipäevadel 1 päev enne Tartu rattaralli 133 km. Mis oli samuti ettevalmistamata ettevõtmine, velokilometraaži sai vaevalt 50 km enne läbitud! Piiiiiinlik.
Aga maratonist. Ma üritasin viimasel minutil vähemalt poolmaratonile ümberregada, ent jäin 2 h hiljaks – Proto Koll oli lukus. Oli vaida, kas minna täispangale või üldse mitte minna. See viimane oleks ju suurepärane, ei murraks konti ega valutaks pärast piimhape mu lihaseid. Paraku olen ma iseendale nuhtluseks ja võtsin seisukoha: ise sa seda tahtsid, nüüd mine ja tee ära!!!
Laupäeval sai sipp-sipp mõned geelid ja spordijook osteldud, seejärel lõhkusin 4 tundi korralikult puid ja saunatasin. Kõik spordiaabitsad välistavad tugeva füüsilise pingutuse enne võistluspäeva, aga millal mina normaalselt käitunud olen!? Magama ca kell 2 öösel ja äratus 10-st – enam-vähem ok tunnid vähemalt. Lahkusin kodust 25 min. enne stardipauku 14 km kaugusel Toris.
Naljakas oli seal stardis, kuna minusuguseid algajaid väga silma ei hakanud. Kõik tundsid kõiki ja rääkisid keskmisest km läbimise ajast kui eesmärgist. Okei, mul oli ainult üks eesmärk – et põlved vastu peaks ja kasvõi roomates, aga üle lõpujoone! Ainult füüsiline tõsine trauma oleks sundinud mind katkestama. Igaksjuhuks olin kodus kõik varbad kinniplaasterdanud, et need omavahel hõõruma ei hakkaks.
Ilm oli sarnaselt Tartu rattarallile suhteliselt ideaalne, pilvealune ja jahe, märkimisväärse tuuleta. Start sinimustvalge lipuspaleeri vahel üle Tori silla Taali poole ajama. Jooksurütmi sain ootuspäraselt kätte ca 5 km paiku ja jooksin heameelega üksinda, harjumuse asi.
Rütaveres jõuab minuga kohakuti keski noormees, keda saadab ratturist sõber, haagin end sappa, tempo on nati kiirem, kui minu oma. Sindini jõuan, aga siis läheb korraga asi käest ära, kõhtu lööb valu ja tundub, et järgmine peatus on Metsa-Poole. See pole lihtne, kuna teeääres on majad, siis jõgi… Asjad saavad õiendatud, ent protsessi käigus on mööda jooksnud kõik, kes minust tagapool sörkisid. Olin nüüd lootusetult viimane ja kaotada polnud enam midagi, mõtlesin, et lasen omas tempos edasi, kuna mul polnud ühtegi ambitsiooni koha osas. Aga võta näpust, olin enamvähem oma koduga kohakuti, kui uus valuhoog ja …. kihutasin rajalt minema, sihiks päästev kodu. Kurat, looduse vastu ikka ei saa, aga alla ma ka ei anna. Väike kostüümivahetus ja taas teele, 15 km oli seljataga, 27 ootas ees.
Nüüd olin justkui Lendav Hollandlane, mitte kiiruslikult, vaid … kohtunike arvates ei olnud mind rajal, kuna viimaste jooksjate järgi sõitis veloga kollane-vest-mees, kes muidugi ei teanud, et üks osaleja kükitas vahepeal metsas ja jäi kahesilmavahele. Mistõttu panid joogipunktid end mu nina ees juba kokku. Olin keset Paikuse alevikku, kui kollane vest mulle vastu sõitis ja küsis, kus ma vahepeal olin! Pakkiv TP oli helistanud ja häiret andnud. Nüüd sain endale neoonkollase saba taha ja joogipunktide vabatahtlikud ootasid mind edaspidi ära. Maiustasin siis igaks petteks nii soolakurgi, kui banaaniga nii Reiu Puhkekeskuses, kui Raeküla Terviseraja parklas, ehkki kõht seda ei nõudnud. Haa, ehk ei oleks pidanud …
Olin peale poolmaratoni läbimist hakanud lubama endale ka väikeseid kõndimislõike, põhjusel, et põlved hakkasid kangeks tõmbama, aga ka tuharalihased (asfalt rsk) ja hüppeliigesed. Viimased siiski kõige vähem. Aga peas oli kõik korras, õnneks. Liivi tee, Papiniidu silla alt läbi, Jaansoni rada … rattur sabas, valu nr 3 kõhus. Nagu tellitud jäi teele miski lagunenud hoone seinad, kus oli ka väike uks, võta või jäta, mul oli kaitseingel õlal. Jälle pääsesin.
Edasi tuli 9 km minna märk ja kohalikud ergutajad arbuusi, coca ja väljuhääldiga. Tegin pit-stopi ja tankisin vapralt kütust. Küsimusel, mis mind selliseks inimkatseks ajendas, ei osanud ma muud vastata, kui et keskeakriis vms. 😀
Ja ikka edasi, ikka edasi mööda Pärnu jõe vasakkallast Kesklinna sillani, kust oli ära korjatud juba rajasuunised. Hõikasin kollase vesti enda tagant ette teed näitama ja suundusin Tallinna värava alt läbi Jahtklubi suunas. Nüüd tulid mulle vastu need, kes enne mu esimest metsakat mu seljataga jooksid. Selle vahega, et neil oli tehtud ka ca 6 km rannaring ja lõpuni oli jäänud viimane kilomeeter. Paraku mitte minul, mind ootas veel tervelt 1/6 kogu trassist. Aga see oii AINULT 7 km, kõige lühem distants, mille pärast ma varem üldse kodust välja jooksma läksin. See teadmine hoidis mind jooksukursil, kilomeeter kilomeetri haaval: Jahtklubi, Tervise tagune, Rannapark, Sunset, TerviseParadiisi tagant läbi ja juba saanuks keerata suuna tagasi linna poole. No ei, mina keerasin valu nr 4-ga  hoopis roostikku. Muigasin, kui kollane vest-rattur mind kannatlikult jalakäijate teele ootama jäi. Häda ei anna häbeneda eksju 🙂
Tagasi reel ja endiselt teel või vastupidi. Nüüd tuli finiš ka tegelikult aina lähemale: mööda Tammsaaret, Bravo burks, Ammende, Tallinna värav, Rüütli uulits. Teatri taga ootas mind uus kollane vest, kes hakkas minu ees jooksma ja Rüütli tänaval jalakäijaid kahte lehte ajama asus – võisin sirgelt lõpuni jooksta ja oma medali ning lilletuti saada. Peakorraldaja lükkas mulle mikri nina alla ja küsis: Ilmselt oli see Teie esimene maraton?
Mis seal salatit, ju see oli mul lõpuaega sissekodeeritud, et mitte sajas 😀 Detaile ma talle täpsustama ei hakanud, eks nüüd on lihtsam järgmine kord tulemust parandada.
5h 40m 33s. Auväärne viimane, omasvanuseklassis 11-s naine. Ostke ära või tehke järele. Stardiprotokollis 148 nime, lõpetas 134. Mul oli võimalus olla ka see, kes olnuks vaid stardiprotokollis – kas ma oleksin sellega täna,  2 päeva hiljem rahul? Oo EI! 

 

http://www.youtube.com/watch?v=MlZdk3DAjsk

About The Driimer

Harilikult küsitakse nii: nimeta 3 asja, mis sa võtaksid kaasa üksikule saarele. Miks ma peaksin minema üksikule saarele... Ma nimetan 3 asja, mille ma maailmast üksikule saarele eraldaksin, minuta - kõikvõimalikud relvad, raha, religiooni - maailmast saaks üks äraütlemata ilus paik elamiseks, ilma, et ma peaksin maailma eest sinna saarele pagema.
Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s