Vova teeb imet.

Iga pärnumaalane ja kurat teab, kui paljud muud persoonid teavad Vovat, Sindi-Vovat. Mina ise mäletan teda aegade hämarusest – no ütleme nii kaheksakümnendatest. Aeg on voolanud, Vova olemises pole sittagi muutunud – suitsu on? kõlab tänase päevani puhta aktsendiga. Kopikat on? on küll asendunud Senti on-iga? Kehahoiak on täpselt sama kaldega, nägu on täpselt sama. Riided on ajaga vahetunud, no vast see kott kah, millesse mees hoolega kõike väärtuslikku korjab (ma pole kindel, kas ta on spetsialiseerunud vaid taarale).

Ma elan nüüdseks Vovaga jälle ühes auulis (5 aastat on “nüüdseks”?), ent ei näe teda sugugi tihemini, kui Pärnus resideerudes seda juhtus. Küllap meie liikumistrajektoorid ja ajad on sedavõrd nihkes. Aga nii lähedalt, kui täna, polnud ma Sindi-Vofkaga enne kokku puutunud… huvitav, mis ta päris nimi võiks olla?!

Tulen mina oma suvepealinna jõusaal-ujula-saunad (töötul omad rõõmud eksju) tretilt pärastlõunasele bussile ja sean end eelviimasesse pinki istuma, lootes, et siin on vähem siblimist – massid minu privaattsoonis pole mu suurim kirg. Ent seekord ei arvanud ma õigesti: mu taga ja kõrval ja ees võtavad koha sisse umbes 11-12-13 aastased vene poisid, sigaretid näpus, välgumihklid valmis. Tekst on vali ja raju, sisaldades vabalt valitud vormis slaavikeelset roppust. Tunne oli nagu Lasnamäe bussis, kus ma kunagi viibinud ei ole.

Et ma enda vastu aegajalt masohhist olen, jään ma paigale ja üritan oma tähelepanu nutikat näppides interneedusesse hajutada. Pole minu moodi kellegi eest põgeneda, elus peab ikka terake pipart olema. Kui üks tohlakas näoga minu poole istmelt oma jala mu kõrvale toolile asetab, naelutan oma PILGU sellele jalale ja sellest piisab – jalg kaob tuldud teed oma kohale. Tänan tähelepanu eest! Mu seljataga klõpsub välgumihkel, ootan, millal ma oma juukstest tõusvat kärsahaisu tundma hakkan. Saabuv piletikontroll taltsutab nagamannid.

Ja siis saabub kaadrisse tema. Kuulus Sindi-Vova, käes kotike pekipirukatega ja 1,25l Coca-Colaga, isegi tema on maailma vallutajate poolt allaneelatud! Tüüp maandub minu vastas jalga”sirutanud” nagamanni kõrvale, see imbub vaikselt pingilt püsti ja eemaldub, olles kaotanud kuhugile kogu oma kuraasi. Mul on aega silmanurgast pirukaid nahavahele keeravat mehikest seirata – juuksed ja küüned lõigatud ja puhtad, riided akuraat korras, lõhnavaba. Mitte mingit põhjust põgeneda ma ei tuvasta.

Vene kutid minu seljatagant teretavad ükshaaval Vovat ja küsivad kuidas tal läheb, kuidas tervis jne. Vova aina naeratab oma paari hambalist naeratust ja vastab optimistlikult – kõik on hästi. Vahepeal kougib üks kutt oma taskutest välja kõik sendid ja ulatab ilma küsimata Vovale, ise nendib vaikselt sõbrale – mul jääb endale veel 8 euri. Sõidu käigus tekib üle minu õla täiesti adekvaatne venekeelne dialoog, mis päädib aruteluks, milline ikka see uus Paikuse spordisaal tuleb, kas ühe- või kahekordne…. see huvitaks mindki, peaks naabrimehelt järgi uurima.

Saa siis neist noortest aru, ühel hetkel arutud ja õhku täis, teisel empaatilised ja isegi .. soojad. Kuni maski taga on “ikkagi inimesed”, elame veel!

sindi-vovka

Autor Mehis Palotu

Advertisements

About The Driimer

Harilikult küsitakse nii: nimeta 3 asja, mis sa võtaksid kaasa üksikule saarele. Miks ma peaksin minema üksikule saarele... Ma nimetan 3 asja, mille ma maailmast üksikule saarele eraldaksin, minuta - kõikvõimalikud relvad, raha, religiooni - maailmast saaks üks äraütlemata ilus paik elamiseks, ilma, et ma peaksin maailma eest sinna saarele pagema.
Rubriigid: Eesti, Foto. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s