RMK Matkatee Aegviidu-Ähijärve 627 km (6.päev)

6. päev: Liipsaare – Mustjärve – Valgejärve – Rebasemäe – Värska – Poogandi – Lõunalaagri

Setumaa imed.

Nagu kõikidel eelnevatelgi päevadel algab hommik … äratusega. Nii ka täna, ei midagi uut siin ilmas. Ent vaatamata sellele igavale detailile on siin iga järgnev hommik eriline. Erinevus seisneb ajas ja vaates, mis avaneb, kui oma silmad lahti muugid.

_9250585Seekord juhtus see kell 9. Vara või hilja, on nii suhteline mõiste, et ma oma pead sellega ei vaeva. Enne matkateele asumist planeerisin ma ärgata vara, et kasutada efektiivselt ära valge aeg – mõte oli hea, aga teostus pehmelt öeldes sitt. Mina, kui öökulli tüüpi persoon, ei suutnud endas leida seda kanalikkust: 1. vara õrrele 2. vara õrrelt. Ja kuna ma sõltusin sel matkal vaid iseenda tahtest, siis ma lubasin endale vabadust kulgeda just täpselt nii, nagu parasjagu “torust” tuleb. Ei mingit vägisi väänamist ega kokkuleppelist konsensust või kompromisse. See oli selle matka pluss-poole üks osa.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Pilt, mis mulle kuuenda päeva hommikul metsaonnis avanes oli leebet hinnangut andes järgmine – ma olen sattunud segasummasuvilasse. Kõikjal rippus või lebas miskit – laual, pinkidel, siibrite küljes, aknalaudadel. Kuid peamine, et kogu rippes ja lebavas asendis suikunud kraam olid saavutanud kuiva olemise. Isegi mu tossupaar, mis oli eile veel ligemärg, oli tänu õhtuselt külaliselt spetsiaalselt tellitud ajalehepaki lehthaaval kärtsutatud nutsakute toppimisega tossudesse ning soojale kaminapealsele nüüdseks täiesti kuivad.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Pilk aknast õue – kõigest kerge vihmasadu. Pugesin Elistverest antud ühekordseks kasutamiseks mõeldud läbipaistvasse vihmakeepi “made in China” ja suundusin külastama asutust, kus keisergi jala pidavat käima. Ja avastan metsa alla parkinud auto. Ilmselt seeneline või lausa -lised. Arusaamatu, miks küll oli vaja sõiduriist parkida sissesõidukeelumärgi alt metsa – kui ikka käia ei jaksa, tuleks seenelkäik ära jätta, sest see tegevus eeldab teatud võimet omil jäsemeil metsas liikuda!

Järgmiseks võtan jalge alla teekonna puukuuri. Olin öösel ära kasutanud tuppa tassitud halud. Puude lõhkumine on minu jaoks olnud alati nauditav töö olnud, selline loominguline. Sestap lõhun valmis korraliku koguse uusi halge ning tassin need siis ka toa manu, kamina ette kuivama. Tuli pliidiall, lükkan pliidirauale sooja Kaiu järve äärest kaasa sõitnud uhhaa. Kaua selle säilimisaeg on, pole mulle teada, ent lõhnab veel viisakalt. Ju on välitemperatuur olnud piisavalt jahe, et käivitunuks kalasupi halvenemisprotsess.

EF250582

Ma olen dilemma ees, millised road ma peaksin siin ja praegu veel ära manustama ja mille saaksin teele kaasa pakkida. Eile õhtul Eve korvis saabunud toidust oli veel ühte-koma-teist-ja-kolmandatki järgi… Ma sundisin end sööma, et vähem kaasa pakkida: kalameeste uhhaa ja keedumunad, peet, arbuus, kitsepiim. Kompott on kaugel sellest valikust ja kogusest, mida ma tavaliselt hommikuks söön. Ja ma pean jälle panema kirja traditsioonilise lause: minu enda toidutagavara ei vähene grammi võrragi.

Pärast köögitoimkonnaga ühele poole saamist, asun tähtsaima tegevuse juurde – kola kokkupakkimine. Koormakujundusinsenerina ma võiksin ilmselt nüüd juba sooritada kõrgema kvalifikatsioonieksami, rattakoti sektsioonide jaotus on väljakujunenud ning igal asjal on oma kindel koht. Iga pakkimisega täiustub tehnika ja ruumi jääb iga korraga üha rohkem üle. Nii ka nüüd. Pool veneinimeste jäetud leiba jätan kaminasimsile tulevastele “põlvedele”, seda on ilmselgelt liiga palju, ma ei jõua seda matka lõpuks ärasüüa. Samuti jääb maha osa ajalehtedest, hakatuseks kulub see järgmistele matkasellidele marjaks. Ka ühe Koeru lähedalt kaasa sõitnud kasetohurulli asetan kamina ette lõhutud puudele. “Anna ja sa saad” põhimõtte järgi on mulle alati meeldinud elada.

Päris puhas ratas :)

Päris puhas ratas 🙂

Pakkimine poole peal, kuulen hääli. Ei need ei tule mu peast. Ega ole taevas ülelendava haneparve tekitatud, millist olen siin kuulnud nii öösel, kui ka hommikul. Uksetaga on rühm noori inimesi, tuvastan aknast, avan ukse ja üllatan neid – välisel vaatlusel ei ole kuidagi aru saada, et maja on “okupeeritud”, kuna mu ratas ja kraam on kõik nelja seina vahel peidus. Kutsun seltskonna tuppa. Nad on imestunud, kui soe sees on. Ning muidugi ei mahu neile pähe, et ma siin öö veetsin. Üksinda?! Muigan: Ei … rattaga!

Jätkan oma siblimist ja kamp immitseb õue, et rabatuurile minna. Liipsaare kahe laia lavatsi ja tugevate pinkidega metsaonni kompleks on RMK poolt väga hästi varustatud: on puid, ketiotsas kirves, saag, kaminal tikud, käimlas paber. Ööbima mahuks majja 10 inimest vabalt, kui mõned neist põrandale paigutada. Kaasas võiks matkasellil olla mõni küünal, lisamaks öhe romantilist hõngu. Raba veerel nõlval on vaatlustorn, millelt avaneb lõputu panoraam üle raba madalate mändide. Matkatee ise jaguneb siinkohal taas kaheks: jalamatkaja suundub üle Meenikunno raba, jalgrattaga liiklejad suunatakse aga järgmisse peatuspunkti – Mustjärve äärde – mööda kruusateed. Asun teele … napilt enne kella ühte. No comments, no nore plans 🙂

Pöörates metsavahelt välja, kohtun järjekordse seenelisega, kes kurdab, et seeni on sel aastal ikka kuradima vähe, kastme jagu – ei enamat. Tegemist on suhteliselt noore mehega, kes on siin üksinda. Imestan ja imetlen, ka minule meeldib üksi metsas seeni jahtida, selleks pole tingimata seltskonda vaja.

Mustjärve lõkkekoht asub tumeda veega järve kaldal, kohanimi on räägib enda eest. OLYMPUS DIGITAL CAMERAKahjuks ei kõnele täit tõde lubadus, et siin on 3 laavut. Need on küll jah reaalselt olemas, ent vaadates tõele silma, just on vihma sadanud ja laavud on seest täiesti märjad. Probleem on selles, et need on ajahamba poolt puretud ja muld-rohtkatusega ning mädad ega pea sugugi vett. Niisiis, rändurid, Mustjärve ääres te saate laavus ööbimisele panustada vaid kuiva ilmaga. Mis tähendab, et te ei saa laavudele üldse panustada. Kui varikatuse all laual magamine on teema, siis ühtekokku tervelt 2 katusealust söögilauda on kuivad – need ajaks hädapärast asja isegi ära, telgita. Koht ise aga on ülekeskmise ilus – nii maaliline järv, kui puhas männimetsaalune. Paraku ehitised on lagunemas ja vajaksid tingimata kõpitsemist. Puud ja kirves on olemas.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Vaid pooleteise kilomeetri pärast jääb matkateele Valgejärve lõkkeplats, kus väidetavalt puudub telkimisvõimalus, ent ma ei saa sellest väitest aru, ruumi tegelikult on. On olemas ka infomajake, kus pole küll lavatseid, ent igal juhul on olemas võimalus end selle põrandale magamiskotiga parkida – uks on lukustamata. Kui Mustjärves on vesi tume, siis nüüd oled jõudnud ühe Eesti selgema veega järve äärde, see on tõepoolest läbipaistev! Puud, kirves ja lõkkeplats olemas, paber kemmergus samuti. Ka seenelised on eemal parklas võileibu mugimas, nad on parasjagu lahkumas. Saabub tihe seenevihmahoog, mis möödub õnneks kiirelt. Viie minuti möödudes pritsib taevas päikest ja ehkki ma olin juba lahkumas, sunnib üks ime mind sellest mõttest mõneks ajaks loobuma.

Algus ...

Algus …

Äkitselt ilmunud päike on erakordselt soe. Ilmsesti on see põhjus, miks järve kohale tekivad esiti hajali udukujud, mis mu tähelepanu momentaalselt enesele tõmbavad.

... 5 minutit pärast vihma ...

… 5 minutit pärast vihma …

Pilt on ebareaalne, nagu oleksid haldjad veele Luikede järve tantsima tinistatud.

... vaatemängu eel ...

… vaatemängu eel …

Sellega etendus alles algas.

... luikede järv ...

… luikede järv …

Paremast kaldast rohupuhmaste vahelt immitses järvele madallennul umbes poole kuni meetrikõrguse joana ühtlasem uduviirg, mis liikus silmnähtavalt järve keskele, otsekui oleks kellegi nähtamatu käsi vasakust kaldast seda viirgu nähtamatust niidist sikutanud.

...

Ma lihtsalt vahtisin ja vahtisin ja vahtisin sõnatult seda lummust. Olin ühtaegu piiritult õnnelik, et ma sellise vaatemängu osaliseks sain, teisalt natuke õnnetu ka, sest sellest võlutrikist oli antud osa saada kõigest ühel inimhingel. Kogu seda imelisust täiendas taustal kirkais värvides päikesepoolt kontrastseks värvitud mets ja selle ergas peegeldus siledal järveveel. Loodus on imeline lavastaja, valgustaja, looja, lavatööline ühes isikus. See episood siit sai mu mällu salvestatud detailse täpsusega. Üks põhjustest, miks ma sellele teele tulin. Olgu see vastuseks neile küsijatele, MIKS sa läksid …

Veel 4 kilomeetrit ja juba ootas mind järgmine peatuspaik, Rebasemäe.

OLYMPUS DIGITAL CAMERANimi pärineb siinselt allikalt, milleni viib märgistatud rada, millest osa moodustavad trepid ja laudtee. Laudtee on parasjagu uuendamisel ja seetõttu puudub veel käsipuu. Ettevaatust, vihmaga on puit libe!

OLYMPUS DIGITAL CAMERASelle kohta peaks RMK paigaldama vastava viite, lastele hoiatuseks, kuna need olevused kipuvad metsas sageli jooksma. Siin on metsaonn, mille keskel küttekolle ja seinte ääres lavatsid. Täiesti olemas on nii küttepuud, kirves, kui paber. Tähistan siiajõudmist gurmeesöögiga – VVV ja VVF – värsked võru vaarikad ja värsked võru füüselid…. mmm, oh elu elukest, mis sest vihmast, kui mõned naudingud jõuavad sinuni teel olles iseenesest.

EF250631 Järgmine etapp oli juba pikem, 20 kilomeetrit Värskasse. Jalgsimatkaja unistus, ratturile taas väike põrgu. Metsateed sõna otses mõttes – üle lankide, mille vahel on vihmade tagajärjel pori ja traktorite rööpad. Taas pean kasutama sobilikku sõnapaari, mis teekonda hästi ilmestab – Karuperse. Ühes metsavahes tõstab miski kombits puid endale koormasse ja võtab enda alla kogu teelaadse asja. Talutan ratta kogu kupatusest ringiga mööda metsaalust tallates, sest eks suuremal ole ikka eesõigus. Mingid loetud kilomeetrid enne Värskat, kui olen taas mudasse kinni kiilunud ja end rattalt maha libistan, et seda käekõrval talutada, märkan vasakul käel kollendavat metsaalust. Edasine kulgeb kui seenehullu käsiraamatus – tuli leida nuga ja kott, kuhu saak koguda.

EF250639Ma ei ole hasartmängur, ent seened metsas ajavad mind pöördesse, minust saab jahtija. Edasi sõites või ratast tõugates kilavad mu silmad enamasti kahel pool teel ja Värska lõkkekohta jõudes on mul korralik kotitäis seeni turukorvis. Naine, sa pole normaalne, näitan ebaviisakalt endale näpuga mõttes oimukohale. Ent… ka peale väikest peatust jätkan korilusega, sest mu hing ei anna asu, märgates samba seest välja koogutavaid kukekaid.

EF250643Värska lõkkeplatsil on väga suurepärane võimalus ujumiseks ning lõkkekohti on mitu, paiknedes üksteisest piisavalt kaugel, et erinevad seltskonnad üksteise privaatsustsooni ei peaks sattuma. Siin on olemas ka harva esinev prügikast, kuhu saab poetada kaasareisiva prügi, mis põletamist ei kannata. Edasi Värskat vallutama!

Kohe alguses jääb metsarajale 2 sillakest, millest esimese käsipuu on ohtlikus seisukorras – see on keskelt katki. Kui keegi peaks siia toetuma, siis ta kukuks lihtsalt kraavi. Surma ei saaks, ent ebameeldiv oleks kindlasti. Halloo, RMK, tehke see asi seal Värska külje all korda!

Kes Värskas poodelda soovib, peab asulasse jõudes ilmselt pöörama vasakule, matkatee läheb paremale ja mu teele ei jää ühtegi lubatud poodi ega poelaadset ehitust. No mul isiklikult ei olnud miskit olulist sealt vaja ka, nii et tagasi ma ei pöördu. Lähen hoopis Seto Tsäimajja, lootes saada sooja toitu ja laadida tühjenevaid akusid.

EF250650Mind tabab ebaõnn, Tsäimajast lahkub grupp, kellest jäävad maha tühjaks söödud nõud ent mulle teatatakse resoluutselt, et köök on kinni. Tõesti, 10 minutit puudub 17-st ja just see on uksetaga ilutsevalt puitalusel märgitud asutuse sulgemise ajaks. Isegist teed ei anta. Köögis askeldab kokku 3 inimest…. Küsin kas kuuma vett oleks võimalik saada ja lasen käiku oma söögi ning teen kiirelt tee. Samal ajal ühendan kaablid seina ning ahnitsen niipalju elektrit, kui kümne minutiga seda teha annab. Punkt kella viieks korjan ennast kokku ja sulgen enda järel majaukse, mille menüüs oli nii mitu ahvatlevat toitu, millega oleksin soovinud maiustada. Säh sulle seened!

EF250647

Võtan suuna Poogandisse, väidetavalt on sinna minna 16 km, kus lubatakse varjualust. Plaanisin sinna ööbima jääda. Ent ei, ei ja veelkord ei. Nii ei läinud, terasel oli saatuse tahtel antud võimalus täiendavalt karastuda.

Teekond kulgeb lõuna-eestilikult üles-alla ning järjekordne pöörang jääb märkamata. Paar kilti tühja sõidetud ja pööret leidmata hakkan kahtlustama üht teeotsa, millest mööda sõitsin. Sõidan tagasi, rajaprofiil on seekord alla-üles. Ja noh tõesti, siitpoolt tulles jääb silma võsas olev matkarajamärk, mis õigelt poolt lähenedes jäi seljataha. Edasist on keeruline seletada ilma kohalolemata. Viit näitab ühe tutika maja õuele (OK Kobras), kus veel elu ei elata. Et rohkem viitasid ei ole, jätan ratta maja seina najale ja liigun mööda heinast võsavahel asuvat sihti maja taha, kus teed ei ole, lihtsalt hein on kunagi niidetud. Kõnnin hulka maad ja tulen tagasi. Igaks juhuks ma sinna ei lähe, rattaga see on keeruline sõita, kell on palju ja järgmist märki ma kahjuks ka ei leidnud.

Kaalun poolt ja vastu argumente ja otsustan üritada Poogandisse jõuda mööda sõiduteid, mis on loomulikult märgistuseta. Ja liivaporist pehmed. Mul veab, sest ühel järjekordsel sirgel lõigul tuleb mulle vastu auto, mida ma pikalt mõtlemata hääletan, et küsida juhatust ning saada kinnitust, et ma Sirtsu sohu ei lähe. Proua seletab, et tõesti, ma liigun Poogandi tee suunas, nii 3 km on minna, siis vasakule pööre, see tee viib otse ja omadega kohale. Mind valdab rõõm, ma olen teel.

Saan ühelt vastutulevalt seltskonnalt veel kinnitust ja peagi olen kohal. Et saada mõnetise pettumuse osaliseks. See on üks äraütlemata kehv lõkkeplats, tegelikult kõige hullemas seisus, kus on vaid niru lõkkease. Puudub lubatud varjualune ja puuduvad puud. Täielik ikaldus kahesõnaga.

Mul ei ole siin midagi teha ja leian, et mõistlik on liikuda järgmisse peatuspaika, 9 kilomeetri kaugusel asuvasse Lõunalaagrisse Koidula piiripunkti lähistel. Ka sel teel eiran ma kaardile märgitud trassil püsimist, kuna Kolossova külast pöördub tee metsarajale, on juba hämar ja mu ratta esituli on teatavasti rivist väljas. Ma ei vaimustu mõttest olla pimedas eksinud vaid otsmikulambivalguses. Valin kaardil paralleeli, mis on mõeldud autodega läbimiseks, see pole ei lühem ega pikem originaalist, ent on usutavasti eksimiskindlam.

Lõunalaagrisse jõuan kümmekond minutit enne kella kaheksat. See on aeg, kus napilt näeb veel lisavalgustuseta lõhkuda sületäis puid ja püstitada teist korda varjualuse lauale telk. Kuusalus oli täna sadanud lörtsi, siiakanti lubatakse +2C. Ent ma ei usalda seda infot ja õigesti teen. Maapinnal on teatavasti temperatuur külmem, kui meetri jagu maast asuval puidust laual.

Lõke põlema, kiire riietevahetus. Koht on vahva (ehkki ma selle täit ilu näen alles hommikul), asudes teest vähem, kui saja meetri kaugusel, ent on olematute uudishimulike silmade eest varjatud männimetsaste küngaste poolt. Erandlikult on siia tassitud üks malmkatel, mis on täis vihmavett. Miinusena tooksin välja, et puude varjualune on nii kitsas ja avatud, et pooled lõkkepuud on selle alt väljas ja märjad. Kuid mulle vajalik kogus kuiva materjali on õnneks olemas.

Kui ma kell 23 maksimaalses ööriietuses telgis magamiskoti üle mütsi tõmban, on taevas selgemast selge, täis Kuud ja tähti. Võtan termokile magamiskotti ja vooderdan end sellega korralikult sisse. Termomeetrina jätan veepudeli õues pakkimata, kui see on hommikul jääs, siis … Uinumist saadavad Koidula piiripunktist kostvad kaubarongide lõputud tümm-tümmid ja hommikul säravad räästas jääpurikad…

About The Driimer

Harilikult küsitakse nii: nimeta 3 asja, mis sa võtaksid kaasa üksikule saarele. Miks ma peaksin minema üksikule saarele... Ma nimetan 3 asja, mille ma maailmast üksikule saarele eraldaksin, minuta - kõikvõimalikud relvad, raha, religiooni - maailmast saaks üks äraütlemata ilus paik elamiseks, ilma, et ma peaksin maailma eest sinna saarele pagema.
Rubriigid: Eesti, Foto, Maratonid, Reis, RMK Matkatee 627. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s