RMK Matkatee Aegviidu-Ähijärve 627 km (5.päev)

5. päev: Ahja – Valgesoo – Sõnajala – Otteni – Liipsaare (Meenikunno raba)

Kas me oleme ikka õigel teel?

EF240476Kogu matkatee varajaseim äratus ei jõua mu teadvusesse telefonikella robotliku kukelaulu, vaid läbi Kristeli ettevaatliku pöördumise: kas sa kohvi tahad?

Haaran oma mobiili järele, kas magasin sisse! Ei, kell on parajasti vaid 6:45 ja Minu PäästeIngel on juba riides. Ma olen iga kell nõus magama napilt, ent kvaliteetselt, kui et külmas ja märjalt, ent kaua. Hüppan (loodetavasti) kärmelt oma voodist välja, tehes näo, et eks ole juba magatud kah.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Lisaks roosilistele kohvitassidele ilmestavad varahommikulauda ka isuäratavad röstsaiad, ma ei hakka seletama, et ma liha ei söö, sel rännul jätan oma kiiksud eneseteada, ei vali, vaid võtan tänutundega vastu mu teele sattuva lahkuse, pirtsutamata. Siiski – minu enda soetatud proviant liha ei sisalda.

Olen vist hommikul jätnud Kristelile  endast visuaali, kui uimane porikärbselaadne putukas, jõuan järeldusele, kui Kristel käib välja mõtte, et ma jääksin sinna rahulikult ärkama, samas kui nemad tütrega lähevad oma toimetusi toimetama – kooli/tööle. Ehk siis mulle näidatakse kätte koht kuuriall, kuhu ma jätan lahkudes välisukse võtme. Kuna vihma muudkui tibab, siis ei tule mul sellise lahkuse vastu ühtegi vastulauset pähe. Lõpusõnad Kristelilt tuulekojas on järgmised: võta siit korvist niipalju tomateid kaasa, kui tahad. Ja läinud nemad ongi. Ehhh… eile õhtust saati on mu silme ees rullunud lahti muinasjutuline film nagu helge roosades pilvedes unenägu.

Lähen tagasi ümmarguse köögilaua taha ja naudin varahommikust kohvi, jälgides samal ajal mõtlikult akna taga jätkuvat vihmutamist. Filosofeerin elu imeliste käikude üle – siin ma istun, usaldatud inimese koju, kelle olemasolust polnud mul 12 tundi tagasi aimugi. istun tema köögis, joon tema tassist ja söön tema võileiba….

On aeg võtta ette matkapäevik. Valan sellesse kõik oma eile õhtused emotsioonid, nii pikka postitust mu päevik ei ole näinud enne ega pärast. Taustaks kuulen ma raadiost ilmas toimuvatest uudistest, milledest olen olnud äralõigatud: Elmar Vaher on midagi teinud, e-valimised, pantvangidraama Nairobis, Nabi sai MM-l 2. koha. See kõik niriseb mu teadvusest sujuvalt läbi ja valgub kiiresti maha, jälge jätmata … kõik see ei puutu minusse, ei muuda mu tänast, homset ega ülehomset. Mul on ükskõik, sest minu elus on aeg, kus mulle lähevad korda totaalselt teistsugused uudised ja väärtused. Näiteks ilmateade, mis lubab vaid üht: hoovihma võimalus püsib.

EF240491

Kell 9:20 põgenevad kuuris mu eest hallid kassipojad, kui lähen järgi oma rattale. Mu pagas ei ole vähenenud ega tühjenenud, pigem on see nüüd viie tomati võrra raskem, Ahja tomatid ikkagi. Noh, raskem on see ju ka kolme laetud aku tõttu, lisaks siinkohal ehk mõni blond olevus või anekdoodivestja.

EF240497

Ehkki mulle oli tundunud, et vihm taandub, ei vasta tegelikkus mu ootustele, jõuan vähem, kui 100 m liikuda, Ahja mõisa ette, kui see tiheneb taas. On paratamatu, ent ratas paigutub räästa alla ja võtan aja maha, et klõpsida mõned mõisapildid. Eriline on siin see, et esimese korruse parema tiiva aknaid katavad põnevad maalid. Hea ajaviiteks nendega lähemat tutvust teha.

EF240501

Kell on juba 11, kui end lõpuks taas minekule sean: Start nr 2 Valgesoole, kuhu hilisõhtul minemata jäi. Ma ei hakka siinkohal kirjeldama teeolusid, ent päris kindlasti poleks olnud tark tegu siia ööseks tulla. Sel lihtsal põhjusel, et siin puudusid küttepuud, ehkki tulease oli omal kohal, puudevarjualune ja laavu samuti. Märjana oleksin siin värisenud nagu haavaleht. Raba õpperaja jätan vahele, sest parklas vaatetorni kõrval seisab suur buss ja ilmselt on kogu selle sisu pudenenud laudteele. Vaatetorni jääb samuti turnimata, kuna see on amortisatsiooni tõttu suletud.

EF240505

Ilmselt varjas nimetet buss mu vaatevälja ja ma valin vale tee edasiliikumiseks. Saan sellest aru peale paar km metsateid mööda sõites, kui ei kohta ühtegi rajamärget, satun sihile, kus on porised metsaveokite rööpad, täis vett – Karuperse. Mõned korrad pääsen mudases poris või porises mudas napilt kukkumisest, kui tagumine ratas libedal heinal roobaste vahel alt ära tahab vajuda, ent kolmas kord päädib sellega, et leian end mingi nipiga käpuli rööpas porilombist. Hea, et kindad käes olid. Roppus libises huulilt ja ma leidsin, et targem on tuldud teed tagasi minna ja Valgesoolt uuesti alustada – muidugi, teisel pool bussi oli puul märgistus, mis viis mind tagasi kruusateele. Hea, et niigi läks.

Segane oli minu jaoks märgistus ka Kiidjärvele jõudes. Pöörasin viidapõhiselt mingist rajakesest teepeenralt alla, sõna otseses mõttes ALLA. Vastu tuli risti olev metsarada, ilma ühegi viiteta, kumbale poole nüüd. Pöördun esiti paremale ja jõuan miski maja õuele, kuhu peagi ilmub üks käimiskeppidega sportlik proua koerakesega. Saagem tuttavaks: käimiskeppidega on Maire ja taks on Villi.

Maire on väheke kunstikalduvustega sõbralik kohalik ja Villi on päris pöörane, nimelt on sel Villil kalduvus mulda süüa. Ma poleks seda eales uskunud, kuid pidin oma silmaga tunnistama, kuidas koer otse maast mulda näris, ise käpakesega agaralt kaasaaidates! Mairega sujub jutt ja aeg kulub, saan mitu näpunäidet, et rattaga ei ole mul mõistlik mööda jõeäärt Sõnajala lõkkekohta liikuda (tulnuks keerata vasakule), mingu ma aga kindlasti teed mööda tagasi ja sealt mööda autoteed saan Sõnajala mäele. Kiidjärve looduskeskus olevat pigem kinni kui avatud, loobun seda kontrollimast ja sõidan tuldud teed väheke tagasi.

EF240526Sõnajala mäel kõrgel Ahja jõe kohal tabab mind ootamatu päikesepaiste, laotan riided ja kaardid allakukkumise eest kaitsvale käsipuule ritta kuivama ning imetlen, kuidas vastu päikest asetsev kõrge kallas aurab hiljutisest vihmast ja päikesepaitusest otsekui nõiakatel. Lummav! Mis kõik meil koduseinte vahel nägemata jääb. Näiteks prügikasti kõrval sirguv tomat…. või mu vestile veerandtunniks maandunud kirju liblikas.

IMAG0569

Tundub, et rada kulgeb edasi endiselt mööda keerulise profiiliga jõeveert, teen otsustava liigutuse ja valin järgmisse punkti – Ottenisse – jõudmiseks liikumise paralleelsetel kruusateedel. Olen veendunud, et ringiga saab kiiremini, mõnikord.EF240546

Panen ajama, vahelduvalt huupi teeotsi valides, kuni kohtan üht veidrat vanameest, kes mu suuna õnneks õigeks tituleerib.

EF240547Otteni vesiveskini jõudes tangin maapinnale purskavast arteesiakaevust  pilgeni täis oma joogiveepudeli, seejärel tutvun Otteni vesiveski ajalooga ja üritan parajasti fotokale tegevust leida, kui saabub auto, millest väljub kena blondiin. Kiidjärvelt tulnud naine ostub looduskeskuse giidiks, ta avab lahkesti maja ukse ja ma palun luba kiireks ekskursiooniks, luba antakse. RMK renoveeritud majas on saun, pisike köök ja magamisruumid, õues olev lõkkeplats on kasutamiseks vaid maja rentijatele. Maja eripäraks on see, et üht seina pidi on ta mäenõlva sisse ehitatud.  Arutlen, et 2 autotäit noori, kes mulle teel vastusõitsid, tulid siit? Jah, ning nende järel järelkontrolli siin nüüd just teostatigi. Koht ise on kena ja siit on, kuhu matkata – 4 erineva pikkusega kohalikku matkarada, vali vaid välja ja asu teele.

EF240550

Järgmise paarisaja meetri jooksul jäävad matkateele kultusfilmi staatusesse tõusnud Viimsest reliikviast tuntud võttepaigad: kivisild, kus Siim “Kloostri Taga” Metsas hiidpalgiga röövlisalga liikmetele vastuhakkas ja ühe hobuse üle silla jõkke nügis. Olen seda stseeni alati kahjutundega vaadanud, kui hobuse kõht mööda sillaserva kraabib. [Olavi, mäletad, Sul on sel sillal kadunud Libaga üks eriti ätu näoga pilt kollastes vihmakeepides, kui me 6 päeva Tilleorust Emajõkke kanuutasime!?]

EF240559

Teine tuntud võttekoht kohe siinsamas on Hans von Risbiteri tõlla stseeni kodu: Kas me oleme ikka õigel teel?

Kas me oleme ikka õigel teel???

Kas me oleme ikka õigel teel???

Pärast nende paikade läbimist tuleb mu ajufilmis must auk … kuni mu ees laiub taas Tallinn – Tartu – Koidula raudteetamm, mis äratab mind letargilisest sisekaemusest /mõttelised klapid peas/. Seekord on rdt. tammi näol tegemist tõelise takisturibaga, sest tunnelit ei ole. Mõlemal pool raudteed on üsna sügav järskude seintega kraav ja ma olen kimbatuses: tammile tõus ülijämeda graniitkillustikuga kaetud nõlvakut pidi – rattaga, mille ahter on kordades raskem, kui esiots – tundub võimatu missioonina. Liibun rinnuli leistangi taha ja üritan teokombel edasi liikuda. Edasi, ikka edasi, pusin ja pusserdan sentimeeterhaaval. Uskumatu, kivid veerevad jalge all ja ratas “ripub” mu küljes läbi raskuste. Mul on hirmsasti tegu, et seda vähemasti paigal hoida, edasiliikumisest on asi kaugel. Ma pean end füüsiliselt tugevaks, ent seekord päästis mind pigem vaimne “ei.anna.alla.raisk!” mantra.

Veel raskemaks osutus kraav teisel pool tammi – alla sain, ent üles… kinni pole kusagilt haarata, toetust ratastele või jalale samuti mitte, ma mõtlesin, et jäängi sinna kraavi oma sõiduriistaga! Jah, aga raskused on ületamiseks ja ulgumised ulutud ja siunamised siunatud, pääsen lõpuks Mammaste metsade vahele terviseradadele: tõusud ja langused, üksik jooksja, ilusad metsad, orienteerujad … Päike!

Mammaste tervisespordikeskuses on orienteerumisklubi Kobras pidamas miskit võistlust ja üks korraldajatest tuleb minult uurima, mis teoksil. Sebin endale keskusest ühe mmmmm-kui-aromaatse koorekohvi ja selgitan oma tegude tagamaid. Mees seirab mu kaarte ja vangutab pead: üksi oledki??? Mitmendat korda mul sellele küsimusele vastust tuleb anda, ei ole mul enam aimugi. Noogutan. Mees vaatab mind respektiga ja vangutab pead.

Järgmine sihtmärk on Põlva, ainus maakonnakeskus, mida teel olles väisan ja teate, ma sõidan sellest läbi ühe hooga, peatudes vaid linnapiiril suurt kaarti tšekates, kust ja kuhu ma läbi linna suundun. Ei poe ega söögikohapeatust. Mul on tunne, et üle viie inimese korraga silmapiiril on mu taluvuspiire ületav kogemus. Võimalik, et ma tahan hoopis säästa linnainimesi porise ratta vaatepildist või ennast imelike pilkude eest?

Väljunud valutult Põlva piirest, tuleb mul suund võtta Peri külale. Kuna matkateemärgistus tundub mulle siinkandis täiesti olematu või matkan ma väljaspool matkatee dimensioone, mis võib ka võimalik olla, võtan automaatselt suuna selle küla poole esimesel ristmikul, mis Perile viitab … nagu tavaks on saanud, valisin vale tee. Vähemalt oli see asfalteeritud ja peale mõnda räiget tõusu pakkus suhteliselt tasast kulgemist, kuni ametliku matkateega järjekordses Peri ristis kokku sain. Loodus tähistas seda ristumiskohta topelt-vikerkaarega, millest tugevam ka pildile maandus. Ent vikerkaar teaduspärast tähendab vihma… ja see algas taas.

EF240575

Ülla-Ülla, ka peale Perit ei tea ma, kust oleks tulnud kruusateelt maha vasakule võssa keerata. Jõudes Andre külla saan igatahes pihta, et see küla ei tohtinuks mu teele jääda. Keeldun jonnakalt tagasi minemast, imbun tulnukana ühe maja uksetaha, kus lõugav koer ja koputamine ei anna esiti vähimatki tulemust. Ma ei anna alla ega mõtlegi lahkuda, kuna õues seisab 2 sõiduautot. Mu loogika ütleb, et keegi peab kodus olema. Ongi, nooremapoolne perenaine ilmub uksele ja kinnitab, et Tromsi külla saab siit otse ka minna, ilma et peaks tagasipöörduma.

Krt, mul on tunne, et ma olen pidevalt Bermuuda kolmnurgas, mis on neelanud kogu teemärgistuse! Sõuan sajatuhandendat korda mäenõlvast üles, kruus ratta all on vihmaveest pehme ja raske ratas vajub sisse, käigud jukerdavad, hammasrattad teevad koledat häält ja mul on hambad ristis. Ja siis on teed korralikult töödelnud teeh(r)öövel.

Mis edasi – loomulikult vahepeal lakanud vihm. Peatun, et keep selga tirida, kuid hoog ägeneb ja pööran ennast lähedal asuva majakese õuele kõrvalhoone katuse alla, koer on minu õnneks ketis. Remondimaigulise elumaja uksele ilmub naine, kellelt palun luba oodata vihma möödumist tema õuel …. ja võimalusel kruusitäit kuuma vett, tänapäeval on igas elamises ometi veekeetja. Kohvipaus, mõtlesin. Mind kutsutakse lausa verandale, kuhu ma võtan kaasa oma kohvilähkri ja termokruusi.

Tänu vihmale on mu loos taas uus kõrvaltegelane – saage tuttavaks: Ester. Naine on esiti tagasihoidlik, tuues mulle veekeetjatäie kuuma vett, hakkab end toa poole sättima, et ta ei sega mind. Peatan ta ja palun tal jääda, ta ei sega mind kindlasti mitte põrmugi. Otse vastupidi. Ma tahtsin rohkem teada elust siinkandis, samuti inimesest, kes nii lahkesti mulle puhke- ja vihmapausiks oma katusealust pakkus. Kõik need varasemad ja hilisemad kohtumised erinevate inimestega minu teel moodustasid olulise osa kogu mu retke õhkkonnast ja emotsioonidest. Sain korduvalt kinnitust, et eestlane ei ole selline nagu sageli räägitakse: kade, kinnine, saamahimuline…

Toon endale võileivamaterjali ja kasutan ära ülejääva kuuma vee: üks juustusupipakk läheb loosi (jääb ainukeseks pakisupiks mu teel). Nüüd on aeg (üle)kuulata see tundmatu naine mu ees: Ester käib tööl laudas, kus paaritatakse veiseid. Ta lahkub kodust kell 3:30 ja tööle jõudmine võtab aega pool tundi mopeediga või talvel 1 tund jala. Töö on kahes vahetuses. Tema palk on umbes 600 euri (kas bruto v neto, ei mäleta). Kuna loomade kunstseemendamise teemas olen ma suhteliselt eluvõõras, ujutasin naise üle spetsiifiliste ja tõenäoliselt rumalate küsimustega, kuidas see ikka käib ja välja näeb. Sain oluliselt targemaks! Muuseas meenub ja ajab muigama, kuidas ma suvel hääletades Saaremaale sõites pommitasin küsimustega Karula kandis elavat vihmaussikasvatajat 🙂

Vihm vaibub selleks korraks, ent ei jää viimaseks, asutan end turgutanuna taas teele. Mu mõlemad jalavarjud on nüüdseks märjad, loodan, et edasine tee kulgeb viperusteta. Naiivitar, sul ei ole mitte iial olnud nii siniseid silmi!

Nimelt ei leia ma üles juba järgmist – Leevi – lõkkeplatsi, sest ma ei taba Võhandut ületavat purret. Selle asemel võitlen liivasel külateel, mis loomulikult on veelgi pehmem, kui kruusatee. Mis kuradi päev see on, esitan endale küsimuse. Tagasi minemine on välistatud, niisiis sõidan esimese tee veerde jääva majani, see on 100 m teest eemal, ent hoovis olev auto annab innustust. Jeehh, saan ühe naise uksele ja tema ning taeva abiga tuvastan oma täpse asukoha kaardil ning paneme paika versiooni, kuidas ma enne Paidrat taas matkateega ühineda võiksin. Olemas – Paidra järve äärne on kaunis oma puhta metsalusega, siin on olemas nii puud, kui kiil ning käimla on varustatud paberiga. 5 +!

Ent mu plaan oli “suurejoonelisem” Paidrast. Oli kergelt hämar, kell hakkas saama 7 ja 11 km pärast asus metsaonn, Liipsaare metsaonn Meenikunno raba servas. See oli selline motivaator, et pidanud võrulanna Evega maha ühe asise telefonivestluse, leppisime kokku kohtuda seal. Umbes tunni pärast. 11 km on ju ometi tunniga jalutades tehtav! Läks aga teisiti.

Et pimenes ja teemärgistus oli endiselt napimast napim, eksin ma teel 3 korda põhjalikult, st et sõidan valesti, tulen tagasi, ja üritan mõistatada uuesti. Suurim komistuskivi oli Lihtensteini küla ümbrus, täielik kosmos! Samal ajal sajab taas vihma, Viimased kilomeetrid kerivad teel, mis on ehitatud üle raba ja see koosneb üksnes liivast, mis on muidugi … PEHME. Kui ma ei teaks, et mind ootab ees kohtumine oma inimesega ja katusealune, oleks mu moraal polaarjoone taga. Mind hoiab jalul ja liikumises teadmine: mind ootab ees soojus, kuiv ase ja meeldiv seltskond. Mu teekond kestis pea 2 tundi, mille käigus kaotan osa kiivrist ja porilaua ning lükkan viimased kilomeetrid ratast käekõrval…

Kui siis ükskord mu tuledevihus Eve auto helkur vilksatab, olen sillas. Lõpmatu kulgemine on jõudnud finaalini. Tänaseks. Viimased künkad ja kergemad käigud ning mu silmi paitab pimeduses paistev tuluke. Eve on mulle vastu tulnud. Onnis on elu – koldes põleb tuli, samuti praksuvad puud pliidi all, eeskojaga majake on juba soemast soe. Tassin ratta tuppa, vahetan riided ja enne veel, kui lauaäärde istume, lähen lõhun küttekollete tarbeks veel hunniku puid, et öösel ikka soe oleks. Edasi laotan vettinud träni kaminale ja pinkidele kuivama, mu külaline ulatab mulle minimalistliku pudeli jäägrit. Kahtlemata on see igasugustel matkadel asendamatu soojarohi, ma ei tea, mis mul arus on olnud, et ma olen käesolevat matka seni ilma tallanud. Selle vea pean järgmises poes parandama, langetub otsus mu peas. See jääb teostamata…

Mu endine kolleeg katab laua ruumis, mida valgustab vaid kaminatuli, rattalamp ja otsmikulamp. Menüü on uskumatu ja ülimaitsev, mis peamine – lihavaba: kitsepiim ja kitsejuust – mõlemad otse Leevilt kitsepidaja juurest; murakamoos! sinna juurde; kõrvitsapüreesupp termopotis; värsked vaarikad ja füüselid otse Eve aiast (on septembri lõpp); keedetud peet; arbuus. Tuletan meelde, et asume rabas ja kell on 22 paiku.

Gurmee-siilid udus

Gurmee-siilid udus

Mõmiseme ja mõnuleme, juteldes maast ja ilmast, elust, kolleegidest, tööst – pide- ja puutepunkte jagub. Südaööpaiku saadan järjekordse ingli teele, temal on hommikul tõtt tööle. Õues sajab vihma… keset metsa raba veerel on imeline vaikus, kui vihmakrabin tähelepanuta jätta. Elu nagu muinasjutus.

Pakin oma kotid viimse jupini lahti kuivama, pillan maha Hawaii Expressist ostetud peaaegu ideaalse rattaLEDlambi, mis lõpetab sellepeale põlemise. Edaspidi on pimedas sõitmine välistatud, ent see ei morjenda mind hetkel mitte kõige vähematki – üks päev korraga. Päevik saab täiendust: RMK-le Põlvamaal mentaal-füüsiline noomitus rajatähistuse eest, võrreldes Kesk-Eestiga on see katastroof, paarkümmend lisakilomeetrit ainuüksi tänase päevaga.

Magama lähen vaid soojas pesus, ei mingeid fliise, lisasokke ega mütsi. Tuduaeg saabub kell 1:30 – selleks ajaks on õu ja männimets kaetud tuhande ja ühe tähega kaunistatud süsimusta taevaga ja raba … raba on valges udus. Elame veel, sest homne öö toob miinused ja EMT väidab mind olevat Venes … Jälle!

About The Driimer

Harilikult küsitakse nii: nimeta 3 asja, mis sa võtaksid kaasa üksikule saarele. Miks ma peaksin minema üksikule saarele... Ma nimetan 3 asja, mille ma maailmast üksikule saarele eraldaksin, minuta - kõikvõimalikud relvad, raha, religiooni - maailmast saaks üks äraütlemata ilus paik elamiseks, ilma, et ma peaksin maailma eest sinna saarele pagema.
Rubriigid: Eesti, Foto, Maratonid, Reis, RMK Matkatee 627, Toit ja jook. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

One Response to RMK Matkatee Aegviidu-Ähijärve 627 km (5.päev)

  1. A ütles:

    Mõnna!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s