RMK Matkatee Aegviidu-Ähijärve 627 km (4.päev)

4. päev:  Kaiu – Kukemetsa – Kantsi – Kavastu – Ahja

Teekond Põrgust Paradiisi.

_9230459 (1)

Täna ma olen varajane, 8:30 seda ju ometi on. Öö lakas norskava venelase kõrval ei olnud just kõige vingem kogemus, aga vähemalt külm ei olnud, va jalgadel. Ma ei teadnud sedagi, kes neist kahest seltskonnast varem lahkunust seal lakas magas. Küll oli mul endaga igaks petteks kaasas Riina poolt jagatud pipragaasiballoonike, mis asus ühes jope paljudest taskutest. Ilmselt vajadusel poleks ma seda kiiresti küll leida suutnud. Noh, selline moraalne tugi vms. Käiku lasta seda mul muidugi mõista ei tulnud. Ei tulnud kuni koju saabumiseni välja. Minu ärgates oli katusealune tühi, mehed pidid kell 6 järvele minema ja selge, et selle plaani olid nad ka ellu viinud.

Mu sihverplaat oli paistes nagu kummijänesel. Mul pole aimugi, mis case sellega on – Oandu-Iklal oli see nii “vaid” kahel hommikul ärgates, nüüd pea igal hommikul, kui mu silmad olid otseses mõttes hommikuks kinni paistetanud. Vett tarbisin minimaalselt, soola peaaegu üldse mitte (okei, eilne uhhaa oli minu jaoks soolane küll), pissil käin – mis kuradi vägi see mind üles paistetab! Sõrmed nt ei ole paistes, ainult silmad. Kohe nii, et silmi liigutades on seda raske teha. Ent mul pole aega oma lõusta häbeneda ja õnneks pole peeglit ka.  Õue!

EF230460

Lõkkeplatsi ümber askeldab üks meestest – see käis asja juurde. Kummipaadiga järvele saab korraga 2 meest, seega vanem neist, hallipäine on jäänud kaldale köögitoimkonda. Pott on jälle tulel, grillvorstid ka ja mulle pakutakse süüa. Vajan alustuseks siiski vaid kohvi.

Saabuvad kalamehed, kel on üks aer murdunud, tuul on ka täna vali. Saša, see eks-vang, on kõige jutukam, silmad säravad juba. Teadagi. Ta on järvepõhjast ülesleidnud oma eile sinna tallele visatud pooliku. Küllap on selles ka tema jutukuse saladus. Meeste randumise ajaks on mul oma potis valmis tatrapuder punaste ubadega. Mehed kiidavad Teiselt laenuks saadud priimust selle praktilisuse pärast. Pakun putru, aga saan hoopis käsu süüa uhhaad ja vorsti. Ei, ma pean oma pagasis olevaid varusid siiski vähendama ja ma ei hakka ütlema, et ma vorsti üldse ei söögi.

_9230463

Kalameestel on kaasas süüa mitmeks päevaks veel, ent nad sätivad minekule – Dima, see moskvalane, kes oligi lakas norskaja, peab täna Sillamäelt Moskva rongile jõudma. Nende stardiaeg on 9:30. Kõik järgi olev toidukraam üritatakse mulle “pähemäärida”, vene inimese suur süda!

Kõigest ma küll loobun, ent Miša koduaias kasvanud tomatitest ja kurkidest ma loobuda ei saa, samuti mõnest keedumunast, leivast (seda on 1,5 pätsi!) ja … uhhaast. Sest mehed viskaksid selle lihtsalt metsa. Küsimus on selles, kuhu suppi pakkida nõnda, et see ka pakendis püsiks. Lasen pilgu üle oma kaasavara ringi käima ja lahendan olukorra – minu liitrine ratta joogipudel on pealt avara suuga, et sealt midagi sisse ja välja saada ning keermega kork on vettpidav. Korras! Lükkan suurema paksu supipotist sinisesse pudelisse, kaheks korraks tubli kõhutäis olemas.

Teeme mõned klõpsud ja …. hõbehall BMW ei lähe käima, ei köhi ka mitte. Haa, kamandan mehed lükkama, peale viieminutilist pusimist (loe: lükkame autot tagurpidi alla järve suunas) on probleem lahendatud. Ilmselt oli aku eilse tulede põletamise ja musa kuulamise tagajärjel väheke väsinud. Saabus vaikus, päike, rahu … mul oli siiralt heameel, et ma õhtul siia otsustasin jääda. Millise kuhjaga peotäie vürtsi sai minu ettevõtmine juurde! Dima, Saša ja Miša karakteritega.

Uue päeva plaan paika pandud, saab sihiks Ahja. Minna on 91 km. Siiski ei torma ma koheselt teele, vaid kuivatan varjualuse risttaladel tuules oma riideid ja lähen jalutuskäigule mööda järvekallast. Siin on keegi pannud püsti toreda palkmaja, ent tööd on pooleli. Järve viib sillake, ent ujuma mind ei meelita. Valmidus teele asuda saabub minu jaoks alles keskpäeval. Parandamatu looder, maivõi!

Olen end liiga soojalt sissepakkinud, selgub peatselt ja peatun, et parandada see väike viga. Õiges kohas peatun. 10 minutit üliküpsete pohlade ja mustikatega maiustamiseks saan ma endale ikka lubada. Samas nopin ka esimesed kukeseened.

Edasise teekonna kohta olen teinud järgmised märkmed: vahelduvad teed metsas, värsked kitsejäljed kruusateel näitavad mulle suunda mitusada meetrit järjest, kassid, haukumisega hiljaks jääv koer, häärber, nelja-tee-orienteerumisristmik, kilomeetripikkune laskumine – minuteid kestev mitteväntamine, tõusud ja laskumised. Poolteist tundi teel ja esimene auto.

Kukemetsa jõudmine tähendab, et läbitud on 22,6 km. Ühegi eksimisteta seejuures! Eneseusk taastub. See koht meeldib mulle esimesest silmapilgust. Siin ööbiksin meelsasti ehkki ka see jääb teeäärde metsaserval. Siin on suur onn lavatsitega, mille keskel tulease, samuti saab magada puukuuri peal lakas. Olemas on lõhutud puud, kiil ja käimlas paber. Metsaalune on puhas ja taevas pilvitu. Minu peatus kestab umbes 20 minutit, mille käigus närin pool halvaad ja imen endasse ühe toru kohupiima. Edasi on lihtne, fotoka aku on tühi, nutikas on tühi, ainult sõida. Kell on 14, pitstop on lõppenud.

Nii uskumatu, kui see ka ei ole, olen 1,5 h hiljem Tähemaa lõkkekoha teeotsas, läbinuna umbes 27,5 km – vaat, mis tähendab, kui sul ei ole pilditegemise võimalusi. Et üks hea haldjas oli mulle ühel eelneval lõigul kõrva sosistanud, et Tähemaa pole suurem asi vaatamisväärsus (lepavõsa, ööbimiseks ei soovitatud), siis ma teen otsuse, et ma jätan selle ühe kilomeetrise sissepöörde tegemata. Tähistasin oma kohalolu istudes teeotsa ehtiva hiidpaju all ja tundsin ennast nagu Kevade filmis, selles stseenis, kus Arno Teelega lumehanges istub ja unistades puulatva vahib. Mul Arnot kahjuks kaasas ei ole, asendan ta müslibatooniga ja nakitsen seda. Hea on olla.

Minu statistika tänase 3,5 tunnise teel oleku kohta on järgmine: 3 autot, 5 koera, 2 kassi, 1 inimene. Vaikelu, ühesõnaga. Milline elu! Järgmiseks on minu sõidumenüüs ettenähtud jõuda Kantsi lõkkeplatsile ehk Emajõe suursoo Looduskeskusesse, mis polevatki enam RMK majandada, aga seda ma saan teada hoopis hiljem, Matilt! Minna on 10 kiltsa, millest ca kolmandiku moodustab teelõik, mis tuleb pärast ka tagasi sõita ehk järjekordne edasi-tagasi lõik. Võtan selle ette lootuses, et ehk on Looduskeskus avatud ja saan taas röövida elektrienergiat. Ent sel unistusel ei ole antud täituda, keskus on avatud vaid K – R kell 11 – 16. Minu robinsonliku arvepidamise kohaselt oli käes esmaspäev. Mul oli nende Looduskeskustega pidev ikaldus kuni retke lõpuni. Et kuidagigi oma siiasõitu endale põhjendada, teen „tule“ üles – alustuseks kohv ja seejärel soojendan oma hommikust järele jäänud oa-tatraputru. Meenutan aegu, kui sellest majast hoopis jõgemööda mööda mõlasin, Immersontag tüürimas.  Olid ajad, mis seal salatit!

Teel siia oli helistanud peatselt ajateenistusse siirduv Juunior, kelle peamine mure oli: kas ma kavatsen Matkaraja lõpust rattaga koju sõita? Vali naer tuli mu seest seepeale. Ma olin ka sellele variandile ju mõelnud, ent siiski mitte väga tõsiselt. Rahustan poega, et jõuan enne koju ja luban ta sõjamängde mängima saata kõht-täis-väga-head-sööki olekus. Selleks sai etterutatuna öeldes olema puudega köetud ahjus malmpotis küpsenud sigaliha.

Tagasi Emajõe äärde. Mul oli üsna kurb vaadata, kuidas tühi, kolmekordne kivi-, palk- ja klaashoone siin nukralt seisab. Ka pääsukesed olid hüljanud oma räästaalused pesad. Hunnik pappi on magama pandud. Tõenäoliselt oleks otsarõdul mõnus päikeseloojangu vaatemängu jälgida, aga isegi seda pole täna ettenähtud. Taevas pilvitab nagu jonnakas põngerjas. Mul hakkab nüüd kiire, kell on 17 ja ma pakin end taas rattale, et jõuda Kavastusse, kus mul tuleb ilmselt praamiga Emajõgi ületada. Ka see ei õnnestu!

Olen jõekaldal ja uurin silti, mis teavitab, et parv sõidab kella 19-ni. Noh, sätin end ootele, küll ta tuleb. Ei tule peale vihmasaju muud. Vastaskaldal seisab üksik auto, küllap ootab ka praami, surgin varbaga oma loogikas…. Kuni mu kannatus katkeb ja ma kuuseheki tagant silmahakanud meest hõikan. Tema arvab, et praam ei käi ja ma võiksin helistada, seal teisel pool on paadimees. Helistan ja keegi lubab kohe mulle … paadiga järgi tulla! Eeeee, mis mõttes paadiga, mul on jalgratas ka!

EF230471

Paadiga koos saabub suure habemega heasüdamliku näoga mees, kes on end neoonkollasesse vesti maskeerinud. Saage tuttavaks järgmise kõrvalosatäitjaga minu loos – Mati. Mees sikutab mu ratta paati ja käsutab mu seda hoidma … Püsti! Ise ma pean istuma, ent ratas peab seisma. Olen kuulekas, ent hirmul – kui see nüüd üleparda peaks … Ent kahtlusteks pole mahti, sest just nüüd, paadis maandudes algab järjekordne vihmavaling. Kolmesajab. Vihm kallutab end taevast alla ämbritega. Taevaisa on mu peale täna millegipärast pahane.

Maabume Matiga vastaskaldal ja kahepeale saame mu karavani ka sadamasillalt üles maapeale vinnatud. Sean end paadimehe putka najale, et end vihma vastu kindlustada, kuid Mati teeb ettepaneku tulla sooja. Võtan kutse otseloomulikult vastu, mõistlik oleks oodata vihmahoo raugemist.

EF230475

Paadimehe „kontori“ suurus on umbes 1,5 x 1,5 m. Sisustuseks on väike laud ja seinaäärne pikk pink, seinu kaunistavad mitmed oranžid päästevestid. Saan teada, et töö käib kahes vahetuses graafiku alusel – 2 tööl, 2 vaba.  Et selliseid käsiajamiga parvesid on Euroopas töös veel vaid 2. Et üks kord jõeületuseks tuleb käsiajamit vändata 1200 ringi. Et autosid mahub korraga parvele tervelt 4. Ning lõpetuseks, parv on käigust väljas juba mitu nädalat, kuna veetase on liialt madal, et saaks jõge ületada ilma põhja kinni jäämata. Peamised sõitjad on kohalikud: koolilapsed ja tööle minejad, neid siis Mati nüüd paadiga üle veabki.  Mina olin talle tõenäoliselt põnev vahepala kõikide tuttavate nägude hulgas. Kord olla Mati ühe vahetusega teisele kaldale aidanud 1 500 inimest, see oli siis, kui Kavastust läks läbi Roheliste Rattaretk.

[Rokkar, kas Sa tead, mis aastal see oli ning kas Sa olid üks neist üleveetuist?]

Peamine, et siin putkas oli puhur, mille Mati minu meeleheaks koheselt põhja keeras, mu riided kuivasid minutitega ja ruumi temperatuur oli nagu saunas. Juttu jätkus ja ma nentisin kahetsusega, et mul pole tagavaraks üht õlut või midagi. Mille peale hüppas Mati püsti ja kadus teadmata suunas. Sirvisin tema pooleli olevat raamatut… tundmatu kaasaegne eesti autor, pidi olema tohutu bestseller, mingist naistemehest.

Tagasi tuleb habemik pudeli vahuveiniga, mille ta autost tõi. Sellest samast masinast, mida mina arvasin ootavat praami! Tal olevat homme sünnipäev, lausa juubel – 60  – ja selleks puhuks oli pudel seal valmis. Kohalik kõnekäänd lubavat Matil homsest võõraste naistega saunas käia, see vabadus olla vanusest tingitud. Pikema jututa lendab kork pudelilt ja niriseb ehedasse viinaklaasi, mida on siin täpselt üks. Üks toost Jaani terviseks, teine minu esimese kolmesaja kilomeetri läbimise auks. Üks klaasike mulle, teine Matile, üks klaasike mulle, teine Matile jne.

EF230466

Samal ajal räägime elust ja ees ootavast matkatee lõigust. Mati ei soovita mul mitte mingil juhul minna kaardipõhiselt, olevat praeguste vihmadega väga pehme metsatee. Lisaks olla ta seal 2 aastat tagasi kohanud karu kahe pojaga, lisas veel , et ma jään pimedakätte. Alternatiiv oli minna paralleelset suuremat kruusateed mööda Võnnu. Tundub täitsa mõistlik, sest vihm ei taandu, ent kell lähenes seitsmele. Oli aeg Matil, kelle tööpäev lõppes, oli tagumine aeg minulgi. Tundus, et vihm andis järele… See oli kahjuks näiline.

EF230468See tunne oligi  petlik, paar kilomeetrit läbitud, algas tihe sadu taas. Keep selga, mööda sõitev auto laseb pikalt signaali. Koduteel olev Mati lehvitab. Hooldekodu Härmalõng sildi juurest keeran paremale, viit näitab Võnnu. Pärast vahuveini on olemine … no on, peas kummitab Vigla-Ivari laul oma sõnadega: Võnnu, Võnnu, Võnnu – siia tahan vaid. See tühm ja totakas ümisemine mu peas aitab mul läbida järgmised 10 kilomeetrit, Võnnu kirikutorni näen vaid väga ähmaselt, kuna on 90% pimedusest on maad võtnud. Ma olen jälle märg. Mind ei huvita avatud kauplus, mis mu teele jääb. Ma tahan vaid ühte, et see teekond lõpeks võimalikult kiiresti.

Ent Emajõest Ahjani oli 27 km ja ma olin kulutanud planeerimatult pea 2 tundi Kavastus vihmavarjus. Loomulikult jäin ma pimeda peale. Mul oli minna veel 6-7 km. Õnn, et ma ei teadnud sel ajal veel eesootavast totaalsest fiaskost.

Umbes 4 km kulgesid mööda kruusateed ja see oli täiesti talutav läbida ka pimedas. Seejärel tuli vasakpööre metsateele, pikk metsasiht … nii umbes kilomeeteri jagu. Ka see oli veel „söödav“.  Edasine oli katastroof. Märgid suunasid matkaja metsarajale pöörama. Kuuletusin, kuhu mul ikka minna. Kaardi järgi ei olnud seda teed rohkem, kui viimane vajalik kilomeeter, siis pidin lõpuks jõudma halastavale lõkkeplatsile, kus lubati lauaga varjualust.

Tuletan meelde olusid, kottpime mets, kallab vihma … ja just nüüd pidanuksin maanduma rajaga risti asetsevas kraavis, mind päästis kraavipervel olev väike vall, mille taha ratas kinni jäi. Üle kraavi sai väikest purret ületades, mis oli kahtlemata kõige ebapraktilisem sild kogu matka jooksul. Seda mitte jalamatkajale, ent rattaga seda ületada on väga keeruline. Purre koosneb kolmest noorest peenest puutüvest ja käsipuust. Koormatud ratast käekõrval lükates ei ole inimese jaoks füüsiliselt võimalust mahtuda samal ajal purdele. Vasakult poolt piiras mahutavust käsipuu, mis välistaks ka kaskadöörliku katse ületada sild sõites. Aga see oli tagantjärgi köki-möki. Teerada, kui selline muutus olematuks, see oli nüüd heina kasvanud metsasiht, kus võis õrnalt aimata mõne ATV-laadse sõiduriista jälgi.

Ma muudkui läksin, ratas käekõrval, et paremini sihtida lambiga puid – kusagil rajal pidi olema lõkkeplats. See jäi mul leidmata, jõudsin arusaamisele, kui olin jõudnud metsast välja ristuvale teele. Kiire kalkulatsioon peas, naasta metsa ja otsida veel ja veel, tundus ajaraiskena. Oi kurja, kui te teaksite KUI vihane ma tol hetkel olin. Nii vihane, et ma nutsin seal pimedas metsas koos vihmaga.

Kuna enam pimedamaks minna ei saanud, liikusin edasi, tuleb siis leida järgmine lõkkeplats Valgesoo, milleni 14 km.  Samas varjutas mu teadvust kahtlus, kas see lõkkeplats on metsast leitav. Noh, igatahes tuli esiteks jõuda inimasustuseni, mitte jääda metsa lõdisema. Kella ma enam ammu ei vaadanud, kuna selle teadmine, ei oleks mind kuidagi aidata saanud, pigem oleks see vast stressi süvendanud. Püüan kaardil leida õige suuna ja loodan, et Ahja asula mul kahesilmavahele ei jää.

Ei jäänudki. Ent Valgesooni jäi veel 6 km ja ma otsustasin leida Ahjas miski katuse aluse, et mitte „parkida“ keset vihma. Tegin luuret mõisapargis ja mõisahoone ümber. Kõige paslikum paik näis olevat Apteegi/Muuseumimaja õuel ilutsev uhke katusealune, ent pelgasin, et see võib samas olla samas ka kellegi eraõu, majal oli 2 korrust. Et sellest võib jama tulla, koht oli üsna nähtaval. Ma kõhklesin ega suutnud otsust langetada. Märkasin bensiinijaama silti ja sõitsin sinna. Seal pidi olema inimesi ja ehk sooja jooki ja juhatust.

Astudes tuledesäras bensiinijaama kauplusesruumidesse, nõretan vihmast ja üldse, näen tõenäoliselt välja nagu porine ilmutus. Esimese asjana ostan kohvi ja … ahvatleva kohupiimakoogi. Ma vajasin ennekõike enesepaitust enne välismaailmaga kommunikeeruma asumist. Kohvitops kõrisõlmest alla lonksatud alustan suhtlust blondi müüjannaga: „Kas Ahjal on mõni majutusasutus, kodumajutus või midagi säärast?“

Ma saan kõige ebasobivama vastuse: „Ma ei tea, ma pole kohalik!“

“Wdf,” mõtlen, selleks ei pea ju kohalik olema või mis? Jätkan ristküsitlust lootes, et peab olema mingi lahendus: „Kas te saate helistada mõnele töökaaslasele, kes on kohalik ja küsida nendelt?“

„Ei saa!” kostab lakooniline tagasiside. “Ülemus on küll kohalik, aga ta lõpetas hommikul vahetuse ja kindlasti magab juba. Ma ei saa talle helistada. Teistega ma vabal ajal ei suhtle.“ Vaatan kella, see on 9. Püüan selgelt mõelda, ehkki see tüdruk hakkab mulle vaikselt pinda käima. Sunnin end rahulikuks: „Kas te oskate öelda, kuidas ma siit Valgesoo lõkkeplatsile saaksin ja kui palju sinna maad on?“

„Ma´i tea, ma pole kohalik. Ma olen Räpinast.“ Käi perse, tahaksin ma röökida, endal esimesed ülekerelised vappekülmad – ihu jahtus märgade riiete all.

Siis pobiseb tütarlaps: „ Moostes, 9 km siit, on kodumajutus.“

„Mis sa praegu ütlesid?! Mooste?“ võpatan ma oma peas tiirlevatest mõtetest. Ma polnud kaarti väljaspool matkatrassi uurinud. Mooste, see kõlas praegu ainsa võimaliku kuldvõtmesõnana. Mooste on ainus paik Põlvamaal, kus mul on ees Minu Inimene.

Ent Minu Inimene ei vasta telefonile, mispeale saadan sõnumiga teele meeleheitliku appihüüde ja jätan selle päästerõnga Universumi hoolde. Lahenduseni polnud ma ikka veel jõudnud. Poekesse siseneb mees, pöördun tema poole – on siin kusagil miskit öömaja. Ei, ka tema pole kohalik, vaid … Räpinast … kuhtub mu tärganud lootusesäde sama kiirelt, kui oli süttinud. Minu kaalukausile oli jäänud üks lahendus: tuleb ikkagi minna sinna Valgesoole, peaasi, et leiaks siit õige teeotsa, riskides sellega, et ma seda üles ei leia või et seal on keegi juba ees või/ja seal ei ole puid. Mis muide, osutus tõeks – järgmisel päeval konstanteerin fakti, et sealne puukuur on tühi, ma oleksin seal vettinuna uuesti teele asunud. Kurb, aga … pidulik, ent see genereeritud plaan sel matkal jääb ellu viimata, kuna heliseb telefon.

Minu Inimene!

Kuulates mind ära, on Minu Inimene pehmelt öeldes tummaks löödud, ta vist ei usu, et ma olengi siin ja praegu ja situatsioonis. Ta  ei oska esiti midagi kosta, kui et jah, Moostes on ka lõkkeplats, ent raskesti leitav ja kodumajutus on ka. Laidan mõtte maha, Moostesse on 3 km rohkem, kui Valgesoole. Mk-mm, see ei ole ikka veel lahendus. Minu Inimene lubab tagasi helistada.

Pean endaga monoloogi: Naine, sa oled tõelises pasas. Kõik on perses, enam hullemaks minna ei saa. Nina tilgub ja enesehaletsust on silm märg… Aga mitte kordagi ei mõtle ma, miks ma selle tee jalge alla võtsin, oleks võinud kodus diivanil passida.

Ma olen end vahepeal juba õue vedanud ja valmistun edasi sõitma hakkama: keep selga, kiiver pähe, helkurid, tuled. Mind peatab see Räpina mees, kes on mu pärast ilmselgelt mures on. Kas ma sain kuhugile? Ta saaks mind teel Tartusse viia näiteks Põlvasse, seal on hotell. Ta on kaubikuga, saaks ratta peale võtta. Ei. Ka Põlva pole minu jaoks lahendus, ma saan hakkama, kinnitan talle, ehkki ma ise selles nii kindel ei ole.

Uus helin taskust annab teada, et ma läheksin nüüd kohe Ahja apteegi juurde tagasi ja koputaksin vastas oleva maja uksele, mulle antakse ….  kütmata tuba. Perenaine on Blond Kristel, selline minuga sarnane tibin. Ja et õues pandi tuli juba põlema. Seda tunnet, mis mind nüüd valdas, ei ole ma võimeline kirjeldama. Mind  tõmmati just välja ulgumeres hulpivalt vettinud notilt. Katkematu tänu Sulle, A!

Liigun lõugade lõgisedes vana kõrtsihoone suunas, pere koer olla kurt ja tüli ei tegevat, olen eelnevalt instrueeritud. Kogu see tsirkus seal bensukas on kestnud tunnikese, kell 22 toetan ratta trepinajale ja koputan võhivõõrale uksele. Ma tean hästi, mis pilt perenaisele avanes, mul on piinlik enda pärast – tilkusin nagu kevadine mahlakask.

Kristel haaras mu käest ja seljast kõik, mis esmalt haaratav oli, me viisime mu ratta kuuri alla ja ma sain juhised, mis mul on vaja kaasa võtta ja mida pole mõtet rattakotist otsima hakata, ta annab kõik rätikud ja teki ja pesuasjad ja … võta ainult hambahari!

No ma võtsin, mis vaja ja imbusin sooja uduõdusasse kodusse. Märjad riided seljast ja soojamüüri äärde kuivama, mind dušši alla, milline … ei mitme milline mõnu! Enne veeprotseduure küsib Kristel, kas sa puljongit tahad, aga ahjusaiu? Ma sõin just kooki, ma pole näljane, vastan. Kuule, see pole koht, kus tagasihoidlikku mängida, kuulen sansõlmeukse vahelt  Kristelilt vastamas.

Olles vkuuma duššiga piisavalt mõnulenud, naasen avatud planeeringuga originaalsesse elamisse, kus mind ootab ees kaetud laud: küünlad, salvrätid, kuum ehe köögiviljapuljong ja kuumad juustusaiad ahjust, tehtud mu lemmikust, seemneröstist. Kõik kaunilt serveeritud. Ma ei suuda uskuda, et veel pool tundi tagasi oli mu maailmas kõik, KÕIK, täiesti teine. Teleporteerumine Põrgust Paradiisi oli sündinud.

Kristelil on teleka ees tütar ja Norras tööl olev mees. Et meest kodus pole, sai ta mind vastuvõtta. Saan aru, et mul on eriliselt vedanud. Jutt veereb elulistele teemadel haarates lähemalt ja kaugemalt ning muidugi ei saa me mööda matka- ning reisijuttudest. Kristel on soe empaatiline naine ja tõesti minu moodi, meis on palju ühist. Seetõttu sujub jutt selle ingliga, kuid aeg lendab – mõlemad pereliikmed peavad hommikul vara tõusma, kes tööle, kes kooli. Kristel näitab mulle südaööl kätte mu toa. See pole sugugi külm – on aeg sulgeda vastköetud ahju siiber. Nüüd nutan ma juba heldimusest! Mul on ärgates kuivad riided, laetud akud ja seljataga soe öö voodis!

Hommikul sain ma veel nii mõndagi….

About The Driimer

Harilikult küsitakse nii: nimeta 3 asja, mis sa võtaksid kaasa üksikule saarele. Miks ma peaksin minema üksikule saarele... Ma nimetan 3 asja, mille ma maailmast üksikule saarele eraldaksin, minuta - kõikvõimalikud relvad, raha, religiooni - maailmast saaks üks äraütlemata ilus paik elamiseks, ilma, et ma peaksin maailma eest sinna saarele pagema.
Rubriigid: Eesti, Foto, Maratonid, RMK Matkatee 627. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 Responses to RMK Matkatee Aegviidu-Ähijärve 627 km (4.päev)

  1. A ütles:

    Aitäh 🙂

  2. Rokkar ütles:

    Noh, parem hilja kui mitte midagi – see roheliste retk pidi olema 2008, Kuidas elad, Lämmijärv? Aga see on alates aastast 2005 ainus matk, milles ma ei osalenud, kuna olin just äsja 900 kildiselt matkalt saksamaalt saabunud ei viitsind 🙂 Seda ülevedu Kavastus oleks taht küll näha 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s