RMK Matkatee Aegviidu-Ähijärve 627 km (3.päev)

3.päev: Siimusti – Kassinurme -Elistvere – Kaiu

Ulme ja uhhaa.

EF220347 EF220355

EF220350

Tulen hetkeks teadvusele. Liigutan mõttes silmi ja mõtet: pissile tahaks. Teiselpool telgiseina on endiselt vihmahääled, eiran mõtet ja keeran hoopis külge. Ettevaatlikult, et laualt maha ei keeraks. Avan silmad kunagi hiljem kilekrabina peale. Laman liikumatult, kuulan hoolega ja püüan oletada, kas keegi üritab mu kottidest midagi väärtuslikku leida? Mõne minuti pärast kahtlane krabin lakkab ja kostub tiivavurin. Üks eriti uudishimulik lind käis vist turvakontrolli teostamas. Ukselukuvahelt välja piiludes tervitab mind päikesepaistel vihmapiiskades sillerdav mets.

“Tere, Mets, kes sa eile minu eest nii kiivalt mu ööbimispaika peitsid!” lasen peast läbi enne, kui end (une)soojas pesus laualt samblale poetan. Kell on …. 10:13! Seda nimetatakse puhkekoduks! Vihma oli sadanud täpselt sobival ajal, siis kui see mind ei märjanud. Klõpsin mõned fotosüüdistused minu originaalsest elamisviisist ja podistan keemiseni seljanka jäänused. Jalanõud on eilsest märjad, kuivatamisvõimaluse – lõke jäi ju ära – puudumise tõttu.

EF220356

Sean uue õhtuse sihtmärgi paika – Kaiu järve ääres tundub olevat mitmeid peatuskohti, kus lakaga puukuurikesed. Lakaks nimetatakse miniatuurse puukuuri katusealusel olevat teist korrust, kuhu saab üldjuhul redeliga ja mis on uksega suletav. Hiljem esines paaril korral ka ukse või redelita variante. Niisiis ca 80 km on päevaplaan! Panustasin ka sellele, et fotoka aku hakkas saba andma, see omakorda tähendas kiiremat liikumistempot.

EF220353

Olen just riietumas rattariietesse (see on hommikuti paras karastus, kui eelmisest päevast niisked riided selga tuleb vedada), kui metsas vilksatab meesterahva kogu. Seenekorviga. Viin kiirelt oma protseduuri lõpuni, mees kaob silmapiirilt, et mõne aja pärast uuesti juba lähemal mu vaatevälja ilmuda. Teen tervitusjuttu seentest ja saame tuttavaks Kalmeriga. Mees valgustab mind lähikonna ajaloo, inimeste, vaatamisväärsuste osas. Tundub selline meeldiv metsinimene. Suits tehtud, asutab mees end liikvele ja mina lõpetan pakkimise. Kell on 12:30!!! Järjekordne piksenool iseenese suunas: Lammas, millal sa valget aega enda kasuks hakkad kasutama. Õnneks on iseendaga tülitsemine eriti mõttetu tegevus 🙂

EF220357

Siimusti laululava kõrvalt kulgeb rada kohati 45-kraadise nurga all nõlvapidi kõrgustesse – virgutusvõimlemist alga – saan pulsi kiirelt 150 peale. Mööda Siimustist, vastu tundmatusele. Arvatavasti on Jõgevamaa mu jaoks kõige läbikäimatum maakond üldse. Et pool päeva on mahamagatud, annan hagu kuni … järgmise intsidendini, kui nii võib öelda.

Kahepool mind laiuvad põllud, ees ootab miski ristmik, möödub üksik auto – kirsipunane pirukas. Auto peatub enne ristmikku, jupp maad minust eespool. Mõtlen, et keegi väljub autost, vahetab kõrvalistujaga kohad või läheb teeäärsesse majja vms. Aga ei. Härra jääb auto juurde ootama, ei tee midagi, ei lähe kuhugi. Ei tee midagi, kuni ma olen piisavalt lähedale jõudnud, et hõigata:

“Kas teie olete see inimene, kes läks hiljuti RMK Matkateele ja enne kirjutas oma eelmisest rännakust blogi?”
“Mhhh, ma olen matkateel küll ja blogisin ma ka hiljuti… ” vastan ebalevalt.
“Kas teil on 1 minut aega?” vuristab mees edasi.
“Mul on aega palju, palju rohkem,” vastan mina ja mind hakkab situatsioon muigama ajama. Tegelikult ma pidin ju hagu andma, et ma muutun uudishimulikuks. Mis siis nüüd!?

Saage tuttavaks Jaaniga (ole, Sa mees, tervitatud!).
Minu vastas seisab jälle Jaan, kes meenutab mulle põrgulikult Oandu – Ikla teel Põlliste külas kohatud Jaani. No see praeleibadega Jaan, mäletate! Aegviidu – Ähijärve Jaan küll leiba ei paku, küll aga jõuab ta väljendada siirast imetlust ja heakskiitu minu tegemistele. Selleks, et teada saada, et mul on Härjanurmes Jõgevamaal isiklik fänn, pidin ma ju ometigi tulema ja olema just täpselt selles kohas siin ja praegu, mitte tund varem või hiljem!

Jaan selgitab, et ta tahab seda rada ise ka läbida, kui mitte korraga, siis osade kaupa, vanus polevat enam see. Ümber Võrtsjärve oli ta juba pedaalinud. Vanust pakuks Jaanile 50-60 tuuri (kui Sa, Jaan, nüüd seda loed, siis anna andeks, kui ma puusse panin vanusega ja paranda mind), vitaalsust jagus mehe olemisse mitme mehe jagu. Kahjuks pole meil kolmandat kätepaari, et meid koos pildile saada.

Lõpetuseks soovitakse mul` ägedat matka ning kindlasti uut matkablogi! Nüüd lõpuks olen oma lubaduse täide viinud ja Jaani nr.2 ka oma matkateede kirjusse vaipa sisse kudunud – üks värvitriip teel kohatud tundmatute toredate eestimaalaste kirjus lõimes. Mis värvi Sa, Jaan, oled?

Jätkates teekonda, itsitan ma vähemasti veerandtundi, mõeldes, kui veider see kokkusaamine oli: sõidad sina tundmatus kohas, tuleb tundamatu inimene ja näitab sulle näpuga – sa oled see inimene! Ma tean sind küll! Ulme. RMK Loodusega Koos lehele olin lisanud viited oma suvise matka kohta, mille lõppu vürtsitas viide, et kohe lähen rattaretkele. Ma tegin olin seda teinud neljapäeval, nüüd oli sama nädala pühapäeva lõunaaeg. Mees oli juba jõudnud mu loo algusest lõpuni läbihakkida ja nüüd kahtlustas mind esimesel võimalusel. Ja ta oli õigel teel, sai sel samal The Driimeril sabast kinni möödaminnes otse live´s 🙂 Oli meeldiv tutvuda, Jaan!

Mu teekond jätkub peale itsituse vaibumist mõnuledes. Eikusagil ronivad 2 jõngermanni tuhmide heinapallide otsas, lehvitame üksteisele. Teeksin juttu, aga aeg, see on juba kuratlikult kaugel pärastlõunas ja pedaalin edasi. Jõuan küll imestada, kui ei silma ainumastki elamist lähemal ega ka vähem lähemal. Kas jõngermannid olid päriselt või ma kujutasin neid endale ette, jõuan oma silmanägemise ja vaimse tervise kahtluse alla seada.

Söön turukorvist viimase õuna, mis on väga head ja maitsvad janukustutajad, samalajal ei aja põiele. Pole just väga tore ülaosaga rattapükse pidevalt üles-alla venitada, eemaldades alustuseks mitu kihti särgikuid. Peas on mõte, et nüüd kohe varsti võiksid uued õunad teele jääda. Need ei jää tulemata, enne Talllinn-Koidula raudteetammi ja Kassinurme maalinna peatust, silman kollast maja, mille õuel askeldab memm.

EF220369

Üle rohuse tee on lookas kümmekond õunapuud. Minu suunas tormab valjut häält tegev kolli, kelle nimi pole millegipärast Lassie, vaid Martti, nagu selgub memme hõigetest kisakõri suunas. Koer saadetakse tuppa ja minu küsimusele, kas tohib mõned õunad korjata, vastab memmeke: “Võta niipalju kui jaksad, see on vana metsavahi maja, kus keegi ei ela ja neid õunu ei korja! Ei, ei ära sa minust küll pilti tee!!!” tõrjub memm, kui soovin mälestuseks kohtumisest väikse klõpsu teha. Matkateest on ta tütrelt õrnalt kuulnud, aga rändureid pole seni märganud.

EF220371Korjan siis oma turulähkri poolpilgeni õunu täis ja saades veel juhiseid, lähen liikvele. Raja profiil läheb … huvitavaks: metsik rohi muundub kunagi lõigatud võsaks. Mul on Vietnami sõjas oleva sissisõdalase tunne – sõita ei kannata, jalgealust maad katavad paarikümne sentimeetri kõrgused võsakontsud, mille otsa ei tohi astuda – “plahvatavad”. Olen väheke mures, ega mõni neist rattarehvi äkki ei kahjusta. Õnneks ei kesta lõik kaua, võsa saab läbitud ja minu ees laiub kõrge kaasaegne raudteetamm. Hakkab sadama, vean oma punase keebi üle enda ja seljakoti ja paralleelselt raudteega liikudes jõuan kohani, kus tuleb saada teisele poole metallist rööpapaari

EF220373

Selleks tuleb raudtee alt läbi pugeda, kasutades minitunnelit, mille kohal selgelt matkateemärk. Et enam ei saja, vaid kolmesajab, jään tunnelisse pikemaks … varjendisse. Valmistan mõned võileivad ja sätin end veidrates oludes ootele, ei saa ometi igavesti kolmesadada, lihtsalt saju ma neelaksin ju alla.

EF220383 EF220374Kriban paberblogisse lugu Jaanist, kui üle minu pea kihutab rong. Tean, et nüüd on soovideaeg, on ju seda hetke palju lihtsam tabada, kui tähelangemist. Enamus soovid on seotud retke õnnestumisega ja etterutates, need täitusid iseenesestki mõista. Veel juurdlesin selle üle, kas keegi rongiolijast oleks osanud aimata, et sõitis siin ja praegu inimesest üle! Vihm võtab tuure maha ja hüppan sadulasse. Kassinurme peaks olema siinsamas, mõni km ehk veel. Ma ei tea sellest kohast suurt midagi ega oska ka midagi oodata. Kohalejõudes selgub, et see paik on olnud pea 1000 aastat eestlaste püha hiis. Siin on ka Kalevipoja lingukivi, jalajäljed, säng ja silmakauss.

EF220390

Jätan kogu oma maise vara peale fotoka parkla servale, sest nii oluline koht vajab lähemat vaatlust ja ringkäiku. Linnuse elusuuruses maketile jõudes saabub mulle seltsilisi – järjekordsed jõngermannid. Hiljem selgub, et ühel neist on sünnipäev ja tähtis tegelinski on koos sõpradega Tartust siia piknikule toodud, kihvt idee ja tublid lapsevanemad – poistel oli kahtlemata põnev päev.

Soovin jääjatele nautlemist ja saan isegi head soovid teele. Toon parklast ära oma elamise, sest rada kulgeb üle siinse Linnamäe metsa, smillest väljudes avaneb minu ees Kasemäe panoraamvaade – 37 km kaugusel silmapiiril on näha Põhja-Eesti kõrgeim tipp, Emumägi. On näha ka taevakohale kogunemas musti pilv, milledest alla kallatava sisu eest juba esimese majapidamise aia taha end vihmavarjule sean. Maja aknast piiluv uudishimulik härra ajab mind muigama, lasen tal end rahulikult uudistada täpselt niikaua, kuni vihm on taas oma tantsud tantsinud.

EF220431

Teekond jätkub üldjoontes kagusuunal, sihtpunktiks Elistvere. Me kõik teame, et seal on Looduskeskus ja Loomapark, kuid mis kellani seal keegi kohal võiks viibida, mul aimu ei ole (kehv kodutöö, naine!, viskan piraka kivi enda kapsaaeda). Kaardil tundub tee sinna lihtne ja seda see ongi, kuni mingis kohas jääb mul märkamata, et kusagilt tuli vasakule keerata. Nähtavat teed selleks justkui polnud. Jõuan mingile ristmikule, liigun paremale – mkmmm, mingit suurt maanteed pole mul tarvis ületada. Tagasi. Uus kaardinärimine. Ei saa targemaks ja ma pressin end lõugava ketikoera trillerduse saatel ühte majja. Koputuse peale ilmuvad uksele kaks uudishimulikku plikatirtsu. Küsimuse peale, kas keegi vanematest on kodus, saan vastuseks agarad peanoogutused. Kahjuks on ema kaardilugemises veel kehvem, kui ma ja ma ei saa üldse targemaks, mõistmaks, millises punktis kaardil me praegu asume. Selles jõuame küll ühisarusaamale, et kui ma nüüd piki kergliiklusteed maantee äärest ca 4 km edasi liigun, jõuan Navasse ja sealt saan ilmselt rajale tagasi. Selge, ei ole mul mõtet siin rohkem aega panustada, otsustatud. Tuld.

EF220444 (1)

Ma tõesti jõuan RMK matkaraja märgini, kui kergliiklustee seljataha jätnuna vasakule keeran, aga see, mille ma eest leian, ei aita mind kuigivõrd. Kolme-tee ristumiskohal on matkateeviit, mis suunab oma teraviku 45-kraadise nurga all täisnurkselt ristuvate teede vahele. Näidatud suunas on rohi rinnuni ja kui ma siis püüan arvata, kas seal võis suvel olla niidetud rada, selgub, et nii 50 m hiljem jõuaksin ma …. ojja. Bljaaaa…! Katsun posti, et äkki keegi on teinud lollinalja ja seda metsapoole keeranud, ei ole, see on VALATUD maasse.

_9220437 Nutt tuleb peale, suurest vihast. Ignoreerin märki ja liigun tõusule mööda teed, eemale märgitud suunast, säilitades umbes ilmakaare suunda. On pilves, päikest pole kübegi, tuginen hiljutisele maantee paiknemisele.

Taaskord läks õnneks, sest mulle tuleb risti vastu tee, millel kohtan tuttavat, kergendust pakkuvat märgistust. Edasi püsin trajektoori Eidapereni välja ja loen infotahvlilt, et maja suleti kell 17. Kell on 17:20 vms. Argggghhh! Pargin ratta nurga taha ja koputan igaks juhuks uksele mitu korda, mingi tuli kusagil ju põleb. Saangi ühe naise uksele – selgub, et koristaja. Palun luba tuppa astuda ja täpsustan, kauaks ma saaksin jääda, kuniks uksed lõplikult kinni kukuvad. Vastus on ebalev, no täpselt ei tea. Selge, palun võimalust laadida akusid ja varuda vett. Saan need load.

Et olen vihma käest tulnud, jätan oma jalavarjud ja pealisriided targu viisakalt välisukse kõrvale tilkuma ja kepsutan sokkis otsima kolme kontakti, et “varastada” nii palju elektrienergiat, kui mulle jäetud aeg võimaldab. Seejärel suunatakse mind invaliidide tualetti…. Põhjusega, see on ainsana veel koristamata. Teate, ma ei saa siinkohal jätta rõõmu jagamata: vähe sellest, et seal oli soe vesi ja peegel, seal oli olemas bidee dušš. Oh seda rõõmu, seda kõike poleks minu käsutuses, kui oleksin ehk pooltunnikest hiljem saabunud.

Pestud-kustud-kammitud ilmusin fuajeesse, kuhu oli tekkinud uus tegelane. Küsimusele, kas olen grupist maha jäänud, oskasin ma ebamääraselt ühmata, et eriti mitte, ma tulin üksi. Saage tuttavaks – Elistvere Looduskeskuse külastusjuht Malle. Kuulnud kust ja kuhu ma teel olen, satub Malle vaimustusse – kuidas te julgete jne. Läheme Sina peale üle. Vahetan infot rajatähistuse puudujääkide osas, lõkkeplatside kohta ja saan infot mind ees ootava kohta. Kuna mu kätes olev kaart on parasjagu niiske, lubab naine mul võtta tagavaraks lisaeksemplari Matkatee materjali, mis on tark mõte. Ehkki mul seda otseselt vaja ei läinud, kapsastusid kaardid teel mõnestki kohast loetamatuks, oli hea kotisolevat duublit kiigata ja teada, et back-up on olemas. lõpuks teeme Mallega vahetust, tema mulle igaks juhuks oma mobiilinumbri, mina vastu blogi aadressi, kust hiljem mu sekeldustest … seiklustest lugeda saab. Päev on hämardumas, kui saan majast väljavisatud, puhastustööd on lõppenud, pidu minu õuel läbi. Tagasi karmi reaalsusesse. Elistvere keskuse maja ümbrus on tühi, peale minu jalutab tähtsal ilmel maja eest läbi üksik must kass. Mida see nüüd tähendas, käib peast läbi!

EF220447

7 km Maarja-Magdaleenani, kus peaks olema kauplus, mis on avatud kella 20-ni! Nii ongi, ent enne veel jõuan mööda pedaalida nukralt tühjana seisvast Vudila mängumaast. M.-Magdaleena asula ise tervitab mind sihvaka, üle värviliste vahtrate kõrguva kirikutorniga. Kahjuks on pealetükkiv hämarus kustutanud võimaluse seda ilu söödavalt jäädvustada, ehkki ma muidugi proovin. Kiire poe tiir: kali-leib-šokolaad-puuvilja-pähklisegu-halvaa (see viimane seisab mul veel täna kodus kapis!) ja edasi, Kentucky poisid. Jõuan tiheda liiklusega maanteele: 101 << Jõhvi – Tartu >> 29. Lobisen täissitutud bussipeatuses pikalt Teisega ja jätan vahele Papi lõkkekoha, ikka selle va pealetükkiva hämaruse tõttu. Peaasi, et keegi mind alla ei aja siin poolhämaras vihmasajus. Loodan neoonkollastele rattakotikaitsmetele, vilkuvale tulele ja lugematutele helkuritele. Pinge on sees täpselt niikaua, kuni saan sooritada maanteelt parempöörde. Ca 2 km hiljem tuleb uus pöördekoht, ent siin on juba nii pime:

EF220456

Kulgen metsateel piisavas valgusvihus ja jõuan esimesse Kaiu järve ääres paiknevasse – Jõemetsa – lõkkekohta, tutvun platsi planeeringuga, tõesti ilus ja kena ja ma isegi jääksin siia, kui poleks Malle soovitust Kaiu järve äärde jõudes valida 5-st võimalikust lõkkeplatsist viimane. Nüüd ei leia ma enam metsast kohta, kust ma edasi peaksin minema, ma ei tihkaks asuda metsa minevale matkarajale, mis suubub võpsikusse. Püüan tabada telefonitsi Mallet, aga … paraku ta ei levi, hakib, kus kurat! SsaSsinineSsaaatan, see pole paslik aega hakkimiseks! Ma´i saa mitte muhvigi aru. Liigun ringi ja lõpuks tuleb kõne tagasi, mine tagasi tee peale ja sealt saad edasi. Nii teengi, möödun veel kolmest lõkkeplatsidele viitavast postist ja jõuan eesmärgini – Kaiu järve lõkkekoht. Kell on pool üheksa. Keeran autodele mõeldud sissesõidukeelumärgi alt metsateele ja veeren nõlvalt alla. Hea, et mitte üles. Ja näen ees korralikku lõket. Hmmm.

Lähemale jõudes silman lõkkevalguse kontravalguses tumedaid kujusid ja kuulen venekeelseid meeshääli. Platsile on pargitud auto. Minu platsil olevate meeste vaatevälja ilmudes jääb vaikseks. Paus on kandev ja tummine. Kuna kohalolijad ei tihka suud avada, teen seda ise.
“Tere, kas te jääte siia ööseks?” viskan õhtu sõbraliku küsimuse.

Vaikus. Kordan oma küsimust eestlasele omase aktsendiga teises keeles. Mille peale leiavad kohalolijad oma ära kaotatud keeled suust jälle üles ja annavad mulle teada, et ma olen neid hirmasti … ehmatanud. Võõrkeelsed mehed – neid on 3 – on riietatud tumedatesse kombedesse, päid katavad kapuutisd, nende nägusid ma ei mäe, ent kuidagi saan ma aru, et tegemist on kalameestega, vist komistasin pimeduses mingi ridva otsa.

Hmm, kas mitte mina ei peaks olema siin see, kes pelgab, mõtlen ma ja ei taipa, miks mind oleks vaja karta. Viie sekundi jooksul toimub mu peas väitlus, kas minna tagasi eelmisele lõkkeplatsile või üritada seltskonda mahutuda, integreeruda nagu on tänapäeval kombeks peenelt väljendada. Kaalukauss vajub kreeni jäämise poolele. Argumenteerin endale:

  • ma ei tea, millisest põnevast vaheseigast ma ilma jään, kui ma lahkun
  • need mehed siin käivad selle rännaku juurde, ma ei saa elu ignoreerida
  • lõppude lõpuks surus Blond Ingel mulle enne teele asumist kotti pipragaasi

Annan meestele teada, et mul on telk ja ma kavatsen jääda. Arvasin, et kuuripealne lakk on juba nende poolt hõivatud ning siirdusin puukuuri sisu uurima, katusealune seegi. Kuur vastas magamistingimuseks nii hästi, et loobusin telgimõttest kohe. Tegemist palkmajaga, seega seinad pidasid järvelt puhuvat kõledat tuult, katus läbi ei lasknud ja tähtsaim, puud oli otsas, põrand oli kaetud saepuru-puukoore seguga. Laotasin lebo ja magamiskoti maha, tassisin ratta ka “tuppa” ja vahetasin märjad riided kuivade vastu. Oli üks väike aga, puudus uks ja tuul puhus täpselt kümnesse. Meeste auto oli pargitud selliselt, et jäi täpselt meie vahele, privaatsus oli enamvähem tagatud.

End taas inimesena tundes, haarasin kaenlasse märjad riided ja jalanõud ning suundusin seltskonda. Nüüd hakkas sadama küsimusi:

“Kust tuled?”

“Aegviidu? Kus see veel on?”

Pareerin küsimused vastuküsimusega: “Aga kust te ise olete?”

“Kohtla-Järvelt, siit 100 km,” tuleb lihne ja loomulik tagasiside, “tulime kalale!”

“Noh, Aegviidu, see on seal Tapa kandis.” olen nüüd nõus ka infot jagama.

“Tapa? Sa tuled jalgrattaga üksi Tapalt???”

“Tulen jah, sealt lähedalt.”

Nad olid esialgu olnud tummad, kuna ei saanud üldse aru, mis asi neile läheneb (heli pole, 5-tulega LEDlambivalgus nagu Gestaapos). Siis arvasid, et mendid tulevad taskulambiga – ei olnud ju autoga järveäärde sõitmine lubatud. Ja kuna pimeduses midagi näha ei olnud, olidki nad kuss. Igaks juhuks, asjaolude selgumiseni.

Laotan oma riided lõkke äärde kuivama ja näen, et tohutu katel on tulel. Toon oma toidumoona lauale, priimuse ka ja kaardid ning näitan otsmikulambi valguses meestele, kust ma täpselt tulen ning kuhu teel olen. uurivad hoolega, järve äärseid kohti nad teavad ja ma ju lähen mööda Lämmijärve kallast.  Hea, et üks neist, see, kes hiljem tunnistab, et on vangiski istunud, ära ei minesta selle teekonna pikkuse peale. Kõige tähtsam küsimus näib meeste jaoks olevat, miks ma ei karda, kuna kõik eeldused on selleks olemas: 1. naine 2. üksinda 3. jalgrattaga 4. metsas 5. pimedas metsas! tundub nende ikka jaoks täielik kosmos olema. Küsin siis, et keda või mida ma peaksin kartma? Karusid! Muigan ja küsin vastu:

“Te olete vanad mehed, käite kalal, mitu korda teile metsas karu on vastu jalutanud?” Paus. No ei ole. Üks mees, kõige pikem, teatab tähtsalt:

“Mina olen näinud küll. Punasel väljakul. Medvedevit!”

Tuleb välja, et see pikem mees, tema on meil Moskvast ja homme sõidab tagasi… Medvedevi külje alla. Nii, ma olen omaks võetud, selline vägev naine! Ja siitmaalt hakkab mulle laekuma toidu ja joogipakkumisi – keeldun, kuni valmib täna püütud kalast sündinud uhhaa, seda ma pean küll sööma, see ongi selles hiidpotis, mis tulel podiseb. See on rohkem praad, kui supp, mulle õngitsetakse pajast vaid kala, palun leida mulle potist siiski ka teisi supikomponente nagu sibul ja kartul. Maitseb imehea igatahes, ausõna.

Vangis istunud mees rüüpab viina, teised mitte, alkovaba Baltika neil teistel laual. Jään oma ühe longero juurde ja ettevaatuse mõttes keeldun pitsist teravast. Teised nokivad viinavõtjat ja sel on oma lugu rääkida: ta viskab igakord õhtul ühe pooliku järve, et see hommikul peaparanduseks alles oleks, vastasel korral ta jooks lihtsalt kuni kõik on otsas. Geniaalne idee, kas pole!

Jõmiseme laua veeres, kui viina järveviskur teeb teatavaks, et nemad ikka magavad autos (universaalkerega bmw, fikseerin hommikul) ja mina lähen lakka. Protesteerin, 3 täiskasvanud meest ei mahu autosse mingi nipiga. Tüüp vaidleb ja jääb endale kindlaks. Noh, tuult peab lakk muidugi oluliselt paremini, mõtlen ma ja panen info kõrvataha. Eks näeb, kuidas siin asjad kulgevad. Peatselt kaovad moskvalane ja teine kaine mees pildilt, jääme viinuška-vennaga kahekesi. Siinkohal ta mulle tunnistabki, et on kinnimajas istunud. Ma ei hakka pärima, mille eest ta sitsima pandi. Imelik, ma tunnen end eluturvaliselt siin kurat teab kus kurat teab kellega.

Mees pihib mulle oma elust, naisest, keda ta armastab, vahel küll annab kolakat ja läheb ära mitmeks päevaks kalale aga ikkagi armastab. Samas ei läheks ta naine tapmise ähvardusel metsa nagu mina. Mees pärib minult mitmeid isiklikku elu  puudutavaid küsimusi sh intiimseid, enne selleks mitu korda luba küsides … kuni sinna maale välja, kas ma oleksin valmis võõra mehega ööd veetma. Ma tõesti ei tea, kas ta pidas ennast silmas või oli küsimuse teoreetiline. Saanud eitava vastuse, kostis vaid et ahah. Kogu me juttu ilmestasid mehe vaherepliigid, et ma olevat ikka uskumatu inimene. Noh, seda polnudki teab, mis paha kuulda. Massi sulandumine pole minu jaoks kunagi põnev olnud.

Kell läheneb südaööle ja ma keeran allkorrusel oma magamisaseme rulli ja suundun onni tahaküljele, et redelist lakka turnida. Keegi seal siiski magab, norskab st. Mis seal ikka, otsustan ka siin, et edasi, ainult edasi …

EF220433

Advertisements

About The Driimer

Harilikult küsitakse nii: nimeta 3 asja, mis sa võtaksid kaasa üksikule saarele. Miks ma peaksin minema üksikule saarele... Ma nimetan 3 asja, mille ma maailmast üksikule saarele eraldaksin, minuta - kõikvõimalikud relvad, raha, religiooni - maailmast saaks üks äraütlemata ilus paik elamiseks, ilma, et ma peaksin maailma eest sinna saarele pagema.
Rubriigid: Eesti, Foto, Maratonid, Reis, RMK Matkatee 627. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 Responses to RMK Matkatee Aegviidu-Ähijärve 627 km (3.päev)

  1. A ütles:

    Jõuad lähemale… 🙂

  2. The Driimer ütles:

    4. päev lõpeb teadagi hilisõhtul kuuma puljongiga ühes kohas…

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s