RMK Matkatee Aegviidu-Ähijärve 627 km (2.päev)

2.päev: Kurisoo – Rava – Tamme – Võlingi – Oostriku – Hundissaare – Siimusti

Norra visiit ja Sopa ime

Äratuskella näppimine on puhkusel välistatud, ent siiski ärkan kahtlaselt vara – 7:30, ehk on põhjuseks harjumatult kõva küljealune. Laavu avatud küljelt avanev vaade on valge. Ses mõttes nagu värv – valge, nagu pilgeni täidetud piimaklaas. Udupiim.  Tuvastan veidra tunde: märg nii märg on olla, samas soe on ka. Aga see pole see, mis te nüüd mõtlete, nimelt ei ole märg alt, vaid pealt! Termokilelt tagasi peegelduv kehasoojus on kondenseerunud veeks ja ma võiksin magamiskotti väänata. Uskumatu möödapanek ja õppimiskoht!riided

Riputan oma niisked/märjad riidetükid laiali tahenema ja süütan lõkke. Ei mitte lõhkumata puupakkudest, vaid gaasipriimuses tegemaks üks äratuskohv ja hautada üks tatrapuder, mida eelmisel õhtul soetatud keefiriga alla loputada.

pudrupadaPakin ümber rattakoti ja püüan leida käimlat, see viimane ei kanna vilja. Mida pole, seda pole. Iga puu taga on siin värskeõhu kemmerg. Kusagil kireb kukk. Nojah, võib-olla selle müüja kukk sealt poest. Nutikas (tele)föön on saanud tühjaks nagu arvata oligi, tuleb SIM-toppida teise, tagavara telefoni, mis pole küll enamasti nii nutikas, ent seevastu kestab kordades kauem. Silmitsen matkaraja kaarti ja pean aru: jõuaks täna Siimustisse, maksimum plaaniga Kassinurmele. Teele asudes vähemasti ei saja, kui udu veesisaldus märkamata jätta.

Esimesena saabun Rava lõkkeplatsile, kena pikliku järve tagakaldal ikka veel uduses keskkonnas. Üle järve peegelduvad vees mitmed vanad mõisaaegsed kõrvalhooned, lõkkeplatsil puudub (jälle!) küttepuude lammutamiseks riist – ei kirvest ega kiilu. Mõttekoht RMK-le.peeglis

Ratturid, ma soovitan südamest, ärge minge Rava järvest ümber nagu kaart juhib, minge lõkkeplatsilt tagasi kruusateele. Põhjusega: lõkkeplatsilt jätkub „tee“ mööda heina, kus teeradagi ei ole. Ehk on see sügise süü, ent mätlikul märjal heinal sõites õnnestub mul korralikult külili käia, sedavõrd õnnetult, et ise ratta alla jään. Ja sooritada jonnakalt edasi pedaalides teinegi analoogne duubel. Kirun ja nean ja kulgen edasi jalakäija rollis. Sinikad, sinikad. Kurat! Ka ees ootav sillake üle järvest väljuva oja on ehitatud selliselt, et ratas tuleb sillale ja maha tõsta. Põmmpead. Ja et kannatusterada oleks täiuslik, jätkub teetus ratta rinnal surumisega libedast järsust kaldanõlvast üles. Veelkord, lõkkeplatsilt tagasi kruusateele! Ent siis veel ei teadnud ma, et see kõik siin on … kukepea.

Ravalt viib teekond läbi Jalalõpe nimelise küla (jõuan semiootiliselt õhata, et sellest külast ei tohi jala edasi minna!) Järva-Jaani asulasse, kus mind tervitavad silt “Tartu 95 – Tallinn 95”, Tuletõrjemuuseum, pubi Õnne 31 ja kirik. Mine tea, kas on süüdi laupäev, ent suletud on nii kohalik kohvik, kui teleseriaalist improviseeritud nimega pubi. Ei laadimist ega tassikest teed. Mitte siin. Küll aga lasevad mind üle tee vastasuunast lähenev musta nahka riietunud ja ohtrat pagasit kaasa vedav kamp karvaseid mootorratturhiiri. Reisisellid austavad üksteist, millel iganes nad siis ka ei liiguks: jala või matkabussiga, mootor- või jalgrattal – hing on neil sarnane. Tunnen end võrdsena “klubis” ja hetkeks tähtsana, sest see väike viisakusžest liigutas mu südant vägagi.

Fotokas on sellisel reisil küll asendamatu kaaslane, teisalt aga kohutav “pidur”. Nii ei saa ma mööda neljast lapsest, kes minu esialgse peatuse põhjuse – Vabadussõjas langenute ausamba – kõrval mängeldes lehti riisusid, 2 kraadest poissi ja 2 siivast tüdrukukest. Salaja ma neid seal siis jahtisin ja tulemus sai purki selle pildi näol.lapsed

Ilma ma Järva-Jaanis soojast pruukostist siiski ei jäänud, väljasõidul oli teeääres kauplus pealkirjaga Hamurger/Pood, kus jagati ka sooja kõhutäidet. Kohv ja blogi, seljanka ja kiivriremont, aeg lendas ent fotoka aku ja telefon said nii vajalikku toidet. Samal ajal sõna otseses mõttes tiksusid 2 noormeest nurgalauas, arutades eelmise õhtu peol juhtunut ja helistades mitmeid kordi oma pohmellis sõpradele. Väikelinna reaalus üle maailma. Ei midagi uut. Kell on pool üks, kui end liikvele ajan, siunates end piduriks olemises – vaid 20 km on läbitud.

Järgmine asula saab olema Koeru, ent enne seda jõuan Tamme lõkkeplatsile, kus keegi noormees oma Audit koristab ja ma jätan peatuse vahele. See, mis siit edasi järgnes, on tagantjärgi naljakas, ent mitte kohapeal. Nimelt näitas teeviit suunda heinamaale, millel on õrnalt näha mõned vaevuaimatavad paralleelsed traktorijäljed. Kahtlesin pikalt, ega see ei ole uni. Ent taamal metsaveerel tundus olevat järgmine teeviit, seega olin õiges kohas. Reguleerisin siis käigud võimalikult erksaks, loe kergeks, ja siblisin oma raske rattaga mööda taimevälja, endamisi imestades, mis värk on. Aga värk oli veel süütu, sest metsaveerele jõudes viitas märk pöördele vasakule ehk teekond jätkus selsamal heinamaal piki metsapiiri. Kurat, selle oleks võinud ju üle põllu diagonaalis võtta, rada ju niiehknii ei eksisteeri!kuhu

Põllu paremast servast vasakule jõudes suunati mind võssa, kus oletatavasti oli suvel mingi sihilaadne asi, ent nüüdseks oli see meetrikõrgune Puderjakapsad & Co. Et puudel olid õiged märgid, jätkasin teekonda, klõpsides olustikulisi pildikesi, et te ei arvaks, et ma kirjeldusega liialdan.

radatu

Õnneks kunagi hiljem sai see võsamets otsa ja jätkus arusaadavamal sihil, mis kulmineerus puiduvirnade vahele jõudmisega. See oli juba nauditav tee, mis siiski peatselt jälle metsatakjas peatselt pöördus. Pööre oli märgitud nii arusaamatult, et ma sõitsin metsa ning kohtamata uut märki, tulin tagasi. Arvasin uuesti. Sihtisin kaarti ja olin meeleheitel, edasi või pööre?! Lõpuks valisin siiski ikkagi pöörde.

Õnneks, ausalt õnneks, pedaalis sel sihil mulle vastu keegi üksik jalgrattur, kes kinnitas, et jah, seda teedmööda on küll võimalik Koeru jõuda. Sellisest kinnitusest sain kuhjaga moraalset tuge, jõudsin põlluveerde, kus mu teekonda takistas väetisekotte täis hiidauto. Sooritan möödasõidu põllukaudu ja peatusin, et end vabastada metsas minu külge pookunud takjanuttidest ning nautida päikesekuldset panoraamvaadet.panoraam

Veel enne Koerut suudan kusagil jälle mingi pöörde mahamagada (väga halb teemärgistus – kaootiline ja mitmetimõistetav) ja jõuan miski suuremat sorti puidutööstuse õuele. Võtan siit, mis võtta annab – maas on ohtralt kuiva kasetohurulle, pakin neid paar peotäit kaasa, kuna süütetablette mul seekord ei ole. Maanteele jõudes jääb üle otsustada, kas Koeru on vasakul või paremal käel, kaart mind ei aita, sest ma ei tea, kus kurat ma täpselt olen. Parem on alati parem ja sõidan esimese inimestega majapidamiseni, kust mind sõbralikult tagasi pöörata soovitatakse. Seekord oleks parem olnud vasakpööre.

Koerus on õued täis lookas õunapuid, kodud on korras ja tekitavad sooja tunde. Elu kestab Eestimaal. Valin mitmest võimalikust ühe poe ja jätan ratta lukustamata ukse taha hoidlasse. Ükskõiksus või usaldus, et inimesed on ilusad ja head? Pigem viimane. Kes oleks nii südametu, et asuks röövima ülepeakaela porist ratast, mille varustus viitab selgelt pikal rännakul olevale omanikule.

Väide, et näljasena ei soovitata poodi minna, saab kinnitust: ostan hetkeemotsiooni ajel ilmselgelt liiga palju – kohupiimatoru sõidab mu turukorvis 2 päeva, enne, kui sisu endasse imen. Proovin vahelduseks džinnilaadse joogi asemel kollase sildiga naturaalset kalja. Pole paha, ent kogus 0,5l on liiast. Istun poetrepil ja manustan kalja kõrvale banaani. Ahjaa, nüüd olen ma ka uhiuue noa omanik. Või näppaks mõne kasuliku vidina rattaküljest.

käguPoodi tõtlejad väljuvad tortide või napsude saatel, ikkagi laupäev! Ma tunnen end nähtamatu kärbsena seinal, sest minu olemas olemisele poetrepil ei pööra keegi vähimatki tähelepanu, tagasihoidlikud väikelinlased on ülimalt diskreetsed ega topi oma nina võõrastesse asjadesse.  Pöördun minekule ja teele jääv pubi Janune Kägu (järvamaalased hiilgavad pubide nimevalikul vaimukusega) jääb külastamata.

7 kilomeetrit puudub Norra`st, kus Teine mind kindlasti peatuda soovitas. Olla tema vanavanemad seal kord aegadehämaruses elanud. Noh, sellest majast on alles … renoveeritud karkass ja katus, ent mingil põhjusel on tekkinud kusagil “lühis” ja nüüd on maja pargis elavate oravate mängu- ja tallermaa. Teen majas ringkäigu ja kolistan katuse all, kuni õues vihma sajab.norra Paludes Taevaisalt päikest, saabub see pooletunniga. Veeren edasi.

norra2

Oostriku – siin saab soovikorral püügiajal jõest forelli ja magada varjualusel laual, ent koht on täpselt teeääres, pigem soovitan seda ööbimiseks vältida. Noh, autosid siinkohal muidugi ei liigu, üks masin paari tunni kohta pole veel liiklus. Minu arvates.

radaTeele järgmisele – Võlingu lõkkeplatsile – jääb viide paljudele allikatele, milledest valin külastuseks Sopa allika, usaldades Teise soovitust. Nimi imponeerib ju ka. Ja ehkki kõrvalepõike pikkuseks on kirjas 900 m, on teekond vast poole lühem, ent … see-eest muinasjutuline!

Minu Vau elamus nr.1 saabub kohalejõudes. Tegemist on kristallselge miniveekoguga, millel sügavust 4,8 m. Põhi on valge liivaga kaetud ning allikasse aastate jooksul kukkunud puudega kaunistatud. Samal ajal peegeldub veepinnal asuurne taevas lumivalgete pilvedega ning ümbritsev kuusemets. Ma jään siia mediteerima umbes pooleks tunniks, ehkki tahaks palju kauemaks – lummav ja magnetiseeriv, suure väega paik. Iseenesest mõista vahetan oma veevarud siin ümber krampkülma, ent igipuhta vee vastu. Ja lahkun teadmisega, et ma tulen siia ühel päeval veel tagasi. Tarkust kah: 5 ämbrit vett sekundis on allika veeväljalase.

sopa

Ka Võlingi lõkkeplats on teeääres, ent siin lahutab platsi teest kõrge kuusehekk ja võimalus on siirduda kohalikele matkaradadele koos allikate külastustega. Magada on võimalik originaallahendusega varjualuse laual. Ööbimise mõistes tõstan pöidla taevapoole.

taevas

Jumal teab mitmendat korda täna, hakkab vihma sadama. Õnneks on vihmade vahel olnud piisavalt päikest, et olen saanud magamiskoti rattakotile laotades päeva jooksul enamvähem talutavalt sõidukäigus ära kuivatada. Hundissaare lõkkeplats on tuttuus, nähtavasti tekitatud otseselt Lõunaraja valmides – varjualuse lauda katab veel ehitusjärgne puidupuru, otsekui oleks kooreüraskid käinud katusepalke närimas. Kahjuks laseb katus mõnest kohast vett läbi. See siis teadmiseks katuse alla magama sättijale (ikka parem, kui lausvihma käes). Laua all siin magamiskotiga olla ei saa (nagu ma Oandu-Iklal Jussis ja Luites tegin), kuna seal on konstruktsiooni uue täiendusena ristpalk. Käimlas on modernne biopott ja tualettpaber, küttepuude varjualune on olemas, kiil samuti … mida pole, on puud! Siinne veekogu meenutab tuletõrje veevõtukohta ja ujuma ei meelita. Lõkkeaseme juurest puudub ainuski pink. Erilise õdususega koht ei hiilga, ei soovita ööbimiseks, kui vaid hädavajadusel või korraks hingetõmbeks. Ma võin end juba spetsialistiks lugeda ja esineda arvamusliidrina lõkkeplatside küsimuses 🙂

puu

Hämardub. Pildile ilmub rõske udu, mille tingib temperatuuri äkiline langus. Sean sihiks jõuda ikkagi Siimustisse Jõgeva külje alla. Kolmas käik jonnib esimest korda häirivalt. Kui seni oli esinenud vaid mõned üksikud hälbed, siis nüüd kett lihtsalt ei vahetanud oma asukohta hammasratastel. Kandsin selle suure niiskuse ja ebastabiilse maastiku arvele ning ignoreerisin probleemi sellega, et jätkasin olemasoleva käiguga. Ma pole eriline mehaanik.

Veel enne Siimustisse jõudmist tuleb sõita mõni km ka korralikul asfalteeritud maanteel, et siis enne Jõgevat metsateele keerata. On juba pigipime ja ma lasen käiku kõik olemas olevad minu nähtavust parendavad vidinad – tuled, helkurid, vesti – ja loodan kõige vägevama peale. Metsateele jõudnuna hingan kergendatult ja hakkan kohvipaksult arvama, kus järgmise kilomeetri peal võiks asuda lõkkeplats.

Jõuan kuulsa laululavani, kus ärkamisaegadel Mattiiseni eestvedamisel isamaalisi laule lauldi. Ent see pole peamine, kammin metsa nii- ja naapidi, üritades leida väidetavalt olemas olevat laagriplatsi. Mida pole, seda pole. Meeleheide. Muidugi võiks panna telgi esimese puu alla, ent kui on olemas plats vastavate atribuutidega, siis ei tundu see arukas lahendus.

Olles edasi-tagasi kolmandal tiirul, saabub pimedusest auto, hääletan. Peatub masin, kus 4 noort kohalikku. Nende väitel ei ole siin RMK lõkkeplatsi olemas. Vaidlen vastu – PEAB olema. Näitan kaarti. Poisid uurivad seda ja üks haarab telefoni ning helistab kellelegi Indreku nimelisele. Samal ajal itsitavad esiistmel olevad tüdrukud, et üks neist ei julgenud metsa tulla isegi selles autos. Hmmm. Ohh, Indrek kinnitab, et on-on lõkkevärk, juba kuu aega on! Ja juhatab mind läbi väljuhääldi metsa ning annab juhised, mis suunas seal liikuda. Jee, ma olen päästetud heade eestimaalaste poolt. Võtan oma ratta ja lähen rattalambi valguses maad avastama. Olemas. Ent miks ei võiks olla tee ääres viita, ideaalis helkuriga varustatud! Hea RMK seltskond, te ei saa olla nii naiivsed, et arvate, et matkajad liiguvad vaid päevavalgel!

Sätin ratta varjualuse katuse alla ja uurin kobades ümbrust, helistaja – kutt saabub metsa, tagastab mulle autosse jäänud matkateekaardi ja otsib oma taskulambiga üles küttepuude asukoha. Need on poolemeetrise läbimõõduga terved pakud, mis ei mahu kuidagi standardsele kiilule, et neid lõhkuda. Ma lähen endastvälja, kus on siin loogika, neid pakke ei ole võimalik kiilul lõhkuda! Nuputame Jõgeva kutiga, mida teha ja lõpuks asetan paku kiilule ümarat välisservapidi ja kamandan kutti: “Löö nüüd!”. Ta puikleb vastu, kuna ma pean samal ajal pakku oma kätega hoidma, ei olevat turvaline – ma võin pihta saada, pime ju. “Muud võimalust ei ole!” ütlen vasturääkimist mittesallival toonil. “Löö!” Töötab, saame mõned pakud pooleks, siis veerandiks ja lasen kutil minna – edasi saan ma ise hakkama. Tassin peenemaks lõhutud puud grillahju alla ja siis … hakkab vihma sadama. Et ahi on varjualusest eemal ja katuseta, ei ole sel tule tegemisel sügavamat mõtet ning ma … loobun sellest mõttest üldse!

Tänan Taevaisa, et vihma varem sadama ei hakanud. Nüüd olen vähemalt hommikuni kaitsva varju all ja edasine tegevus pimedas tühjas metsas kulgeb kitsal, vaid varjualuse alla jääval territooriumil. Mul on kaasas laenatud üheinimese telk, mida ma pole kordagi lähemalt näinud ja mida peaksin nüüd pimedas püstitama. Teadmata telgi iseärasusi, olen vaimustunud ideest panna see püsti varjualusele söögilauale, ikkagi kuiv koht! Mõeldud – tehtud. Esmalt panen piisavalt laiale pingile lõõmama priimuse koos seljankapotiga ja installeerin suhteliselt lobedalt telgi lauale, abiks kaasas olev nöör, millega telginurgad vaiade asemel varjualuse vertikaalpostide külge kinnitan. Absoluutselt töötab! Lahe lahendus, olen eneseüle siiralt uhke. Ja mis peaasi, vihm ei koti mind grammigi!

Manustan kuuma supi, kriban päevast ja imestan, kust need pikakoivalised sääsed nüüd väljailmusid. Ilmselt niiskuse ja lambivalguse peibutav tagajärg. Õnneks nad ei näri mind. Katan ratta ja kogu mandi kiledega ja imbun telki, perfektsuse tipp saabub kell 23:30 tuld kustutades, pimedust kaunistavad vaid läbi kõrge metsa tilkuva vihma lakkamatud helid… uinutav. Pildi minu öisest hotellist teen hommikul…

About The Driimer

Harilikult küsitakse nii: nimeta 3 asja, mis sa võtaksid kaasa üksikule saarele. Miks ma peaksin minema üksikule saarele... Ma nimetan 3 asja, mille ma maailmast üksikule saarele eraldaksin, minuta - kõikvõimalikud relvad, raha, religiooni - maailmast saaks üks äraütlemata ilus paik elamiseks, ilma, et ma peaksin maailma eest sinna saarele pagema.
Rubriigid: Eesti, Foto, Maratonid, Reis, RMK Matkatee 627. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s