194 tundi (8 ööpäeva + 2h) mõttega elatud elu täis seinast seina elamusi ja emotsioone:
*nautides sügisvärve, vahelduvaid pinnavorme, imelisi seenemetsi, üle voorede panoraamil kummuvat topelt-vikerkaart ja soojendavat päikest;
*võideldes vihmade, tuulte, külma, ränkade tõusude, lagunevate aksessuaaride, pimeduse, pori ja tahtejõuga;
*valades rõõmu-, higi-, viha- ja jõuetuspisaraid;
*eksides rajalt rohkem, kui pähe mahub;
*kukkudes ja end üha uuesti püstiajades, jalgeile loendamatuid sinikaid kollektsioneerides;
*ratast …. käekõrval lükates, kui tee ei kannatanud sõitmist või purre üle oja liiga kitsas …. seljas mäest alla tassides, kui laskumise kaldenurk ohtlikult äkiline ja raja ühes servas haigutab kuristik, mis lõpeb seal all paarikümne meetri kaugusel Piusa jões …. kitserajal üle puujuurte rinnal liivakivipaljandike peapeale lükates, samal ajal, kui pakiraamile kinnitatud rattakott sind koos kõigega maakülgetõmbejõu täie tõsidusega kõrgustesse ronitud seinapidi alla tagasi imeb;
*paludes Taevaisa ja Maaema ning anudes ratast püsimaks terve;
*korjates otse metsateel kasvavaid kukeseeni (Värska, Karula) ja puravikke (Karula);
*juteldes graatsiliste metskitsede, pikaripsmeliste veiste, nõtkete hobuste, haukuv-jutukate koerte ja iseteadlike kassidega;
*kohates abivalmis suure südameheadusega õnnistatud Eestimaa inimesi;
*ööbides laavus, telgiga varikatuste all laudadel (2x), mõnes voodis (2x), puukuuri lakas ja metsaonnides (2x).
Läbitud sai 8 maakonda ja ridamisi kaitstavaid alasid – looduskaitsealasid, maastikukaitsealasid, loodusparke sh Piusa jõe ürgoru matkarada (rattaga hullumajapuhvet! “ära seda kodus järgi tee”). Ülevaadatud on endine klaasiliiva allmaakaevandus Piusa koobastes, Eesti sügavaim järv Rõuge Suurjärv, Baltikumi kõrgeim punkt Suur Munamägi, Eesti suurima langusega Piusa jõgi, Eesti kõrgeim liivakivipaljand Härma müür, Eesti lõunapoolseim punkt Naha küla (Lõunatipp) ning Eesti väikseim, Karula rahvuspark.
Blogi tuleb seekord kindlapeale nädalaga kiiremini 😀 Minu sõna selle peale!