RMK Matkatee 370 Oandu – Ikla. [4.osa] Finaal ja mis edasi sai-saab.

10.päev: 45 km 50 300 sammu

Kilingi-Nõmme – Rae järv – Laiksaare – Kabli

Hommik on enam mitte kellelegi üllatusena päikeseline ja augustikuine kuumalaine alustab koos meiega oma järjekordset päeva. Kolm õnnelikku unimütsi (öö päris voodis!) veavad end minimalistlikust päkapikumajakesest õue ja imbuvad kohvilõhna peale juba tuttavasse kööki. Kartulisalat, kook! Mida sa hing veel ihkad J

Perepoeg Marko on koju saabunud, toetan end tema, isa Paavo ja kohvikruusi seltsis verandale värsket männimetsalõhnalist hommikuõhku hingama ja meeste vürtsika huumori üle muigama. Huumorit pritsib nagu putru. Tuliste jugadena meie matka ning minu varba pihta, eriti selle viimase. No näiteks: kui varvas küljest ära tuleb, ei sega see üldse matkamist, me laseme selle koha jalatsis makroflexi täis! Jne. Raimo Aasa Huumorikool.

Meeldetuletuseks, peremees lubas eile õhtul, et meie kodinad saavad tingimata täna järgmisele lõkkeplatsile viidud (Rae järv), ent … Ema Evelin teeb köögitsoonis askeldamise käigus nagu muuseas avalduse: „Me läheme täna Kablisse randa!“

Ausõna, mul pidi kook kurku kinni jääma: „Mis sa ütlesid? Kuhu?“

„Kablisse, mere äärde, perega“ kõlas iseenesestmõistetav rahulik vastus suvepuhkust veetva õpetajanna huulilt. „Tahate kaasa tulla?“

Eiiii, me ei taha mitte kaasa tulla, st sõita!!! Me tahame oma seljakotid, need 10-18 kilosed Kablisse ette saata, sest just Kablist pidi saama meie viimane ööbimispaik enne lõpusirget Iklasse.

Natuke kahtlevalt vaatab Evelin meid, et kuidas ja kuhu me need kotid paneme, te jõuate alles õhtuks, äkki lähevad kaotsi või varastatakse üldse ära?! Aga meie juba teame, et oleme hoitud kõige kurja eest ja meie kotid võivad vabalt olla kuskil RMK Looduskeskuse räästa all meie saabumist oodates.

Täpsustuseks. Kablisse on minna meie matka pikim vahemaa 45,5 km. Nii palju pole me eelnevatel päevadel kordagi korraga tallanud, kottidest vabanemine annab lootust, ehk saame sellega siiski hakkama! Tegelikkus on selline, et AINUS põhjus, miks me sellise tempo oleme peale kruvinud, on minu kohustus ilmuda järgmisel päeval kell 14 Töötukassasse aru andma, kuidas mu tööotsingud edenevad (olen aktiivselt otsinud metsadest ja jõgedest, rabadest ja rabajärvedest, lõkkeplatsidelt ja heinamaadelt, laua alt ja laua pealt … tulemuseta). Ma andsin endast kõik juba 3 päeva tagasi telefoneerides, et seda kohtumist päeva võrra edasi lükata, ent see ei õnnestunud. Mis tähendas seda, et ma lihtsalt pidin järgmisel päeval kell 12:20 istuma Iklast Pärnu bussile, aga enne seda pidin ma jõudma Matkaraja läbida! Mare ja Triin olid otsustanud minuga solidaarselt koos lõpetada. Niisiis, peame jõudma täna Kablisse, et homme hommikul teha viimased 18 km Kabli-Ikla. Klaar, plaanid on teostamiseks.

Tagasi perekond Meide häärberis toimuva juurde. Pakime oma kraami selliselt, et suudaksime oma piii-ka päeva vastupidada, ehk kamba peale üks väike kott, mis sisaldab natuke sööki ja jooki, kaarte, pudinad, mille kadumaminemisest oleks kahju. Seljakotid jäävad. Istume maja ette trepile fotosüüdistuseks ja meie pilti kaunistavad pere pudulojused: kilpkonn ja hiiglaslik alaska malamuut Rider Mei. Lehva-lehva ja teele. Enne veel teeme saja-meetrise kõrvalehüppe kohta, kus me tegelikult oleksime pidanud ööbima, Kilingi-Nõmme lõkkeplatsile, siinne grillimaja on üks originaalsemaid, isa Paavo laseb meil kiigata ka Metsamajja, mis on nii peen (saun ja värk), et sinna saanuks võtme vaid raha eest. Aga milleks meile see, kui …

Nii, arutame Paavoga veel väheke lähima järveni jõudmise teekonna üle. Jah, ma mäletan, kuidas sinna lapsepõlves läbi metsade kõige otsemini sai, RMK kaart seda teed ei tea ja juhatab mööda kruusateid. Et minu kaaslased usaldavad mind ja mina oma mälu, valime mineku läbi metsa mööda mõnusaid käänulisi ja vetruvaid metsaradu ja kohale ma meid viin – Kurgojajärv, kus ma olen tsiljon korda ujumas käinud, nii 30+/- aastat tagasi.

Pöördume paremale ja ca 11 km hiljem pidi ootama meid tõeline pärl – Raejärv. Olin siin sel aastal korra juba rattaga käinud, peale Schillingu festivali tundus mõistlik mitte otse koju sõita, aga suurema ringiga! Tookord sain targemaks, et 2007 aastal paisjärv jooksis ööga tühjaks ja siin toimus ökokatastroof (paisu metallosad roostetasid läbi ja pais lagunes), kui kogu järv jäi kuivale, hukkus kõik – taimed, kalad, loomad. Õnneks on kõik nüüdseks taastatud, inimkäe abil.

Teel järveni kohtame üksikut prouat, kes tuleb metsast ja küsimise peale kurdab, et seent ei ole. Aga teed on meil nüüd jälle kruusakad, õnneks mitte rutiinsed hiidsirged. Lonkamine on jäänud esimesse pooltundi ja teadmine, et lõpp on lähedal annab jaksu taluda kuumust. Seljatagant tuleb auto. Seljatagused autod on meie matkal hea märk (Hundimees Marko), nii ka seekord – Kablisse suundujad ei läinud mööda peateed, vaid tulid meie rada pidi, kellegi võõras magamiskott avastati kodust, mhmh, Triinu oma! Koos mahaunustatud kotiga jõudis meieni ka järgmine karastusjook, nad olid oma 1,5l gin long dringiga jõudnud umbes poolepeale ja jääk maandus minu ja Triinu kõhus, oh jah, palavus leevendus hetkeks. Veelkord lehva, Inglid … ja meie kotid!

Raejärve äärde jõuan esimesena ja kohtan siin hulgaliselt kärajaid, seltskond noori on end telkidega parkinud tundub, et pikemaks ajaks, vaatamata lõunasele ajale pidu käib. Taamal on veel üks telk ja … Kristiine! No see tüdruk, kes pidi meie arvates juba finišis olema, koos Piretiga. Et siinne paik oli ilus, siis olid nad otsustanud teha puhkepäeva ja pikutasid siin juba eilsest saati. Olid sinasõbrunenud ka kohaliku noortekambaga ja neid varustati pidevalt õllega, Piret jagas seda meiegagi.

Sooritanud ujumise, mõnulesin ujumissillal päikesepaistel ja patsutasin ikka paistes varvast – ole nüüd tubli ja ela järgmised 24 tundi veel üle, siis saad ordeni – saatsin soovid Universumisse.

Keegi blond naisterahvas tegi minuga juttu ja tema hääl kõlas tuttavalt, o-hoo, ta teadis mu nime! Ma eriti ei imestanud, ikka veel endine kodukant. Aga see hääl. No-vot-vot, mu noorem kooliõde Karin! Töötab nüüd RMK-s ja justnimelt Kabli Looduskeskuses, kuhu me teel oleme.

Jutud puhutud, asutame teele. Kahjuks ei saa kaardilt aru ja looduses märgistus puudub, millist rada või teed mööda siit edasi tallata. Et Karin kohtub siin oma uue ülemusega, siis pöördume nende poole ja jagame oma arvamust, mida RMK Matkatee tähistuses saaks paremaks teha. Selgub, et see uus ülemus teab rajast (enda arvates)kõike? alates Hirvelaanest Raplamaal. Tema seisukohad ja arvamused jätavad mulje, et ise ta pole seda rada jalgsimatkaja pilguga läbinud, noh, et kõik on parimas korras ja kui eksid teelt (viidapuudumise tõttu), oled ise saamatu. Hmmm, tundus eriti bürokraatlik tegelinski. Mõistagi saime asjatundjatelt kätte suuna, andsime vihjed Kristiinele ja Piretile ja läinud me olimegi. Mööda järveääres kulgevat ürgset metsarada, mis pakkus hullupööra head kaitset päikese eest. Ent see idüll ei kestnud kaua, rada suubus kruusateele, mida palistasid raielangid – ei mingit varju enam. Oli aeg pöörata pilk iseendasse ja unustada enda füüsilise keha olemasolu…

Kunagi kümne kilomeetri taga pidi olema Laiksaare metsaonn. Ka seal olin ma kunagi sügisel käinud, mäletasin. Kui kohale jõudsime, leidsime eest õunapuud, grilliga varjualuse ja 2 tööd rügavat ehitusmeest, kes metskonnamajale uut laudvoodrit installeerisid valjusti mängiva raadio saatel. Esimesed uudised said kuuldud, millest need rääkisid, ei mäleta sõnagi. Närisime mõned õunad ja juustuleivad ning lihtsalt … lamasime jahedal murul õunapuude all, juttu oli minimaalselt, nii hea oli. Lamada … pärast päeva esimest osa – 23 km-t. Minna oli veel vaid tühised 22…

Teadsin, et siinsamas on ojalaadne  moodustis, otsisime selle üles ja loputasime käidud kilomeetrid maha, hetkeline kosutus rapitud olemisele, asi seegi. Minek. Ent … kaart esines nüüd Kuradina, kes meelitas „halvale teele“. Häädemeeste kaudu minnes on mõni km vähem maad minna ja seal on tankla kosutavate jookidega. Aga, see on puhas asfalt. Mõttekoht ja arvamuste lahknemine, totaalne. Kas minna mööda kaarti Urissaare – Massiaru kaudu või lõigata mõni km.

Mare ja mina astusime kaardijärgsele teele, Triin „jonnis“. Mine ja saame õhtul Kablis kokku. Ei, ta ei läinud, aga mossitus oli, mis avaldus järgneva 5-6 kilomeetrises kihutamises meist kaugel ees 🙂 Matkal võid sa mossitada, aga mitte kaua, sest see ei vii kuhugile ja meie olukorras maksis tegelikult enamuse õigus, 2:1 tähendab, et ei tehta nii nagu on ühe tahtmine, vaid ikka enamuse ehk kahe tahtmine, lihtne.

Tee ise aga polnud kaugeltki lihtne, jäme killustik ja taas üks edasi – tagasi sõeluv hiidveok, mis tekitas tolmuse püsiva viiru nagu Linnutee öises taevas. Ja aina vastu päikest. Triin peatus ja ootas meid järgi, tusatuju oli möödunud või välja marsitud. Puhkeasend horisontaalis. Püsti. Edasi. Urissaare küla. Mitte ühtegi inimest. Teerist külas. Puhkeasend horisontaalis. Maja, kus ust ei avatud ja kaevu ei olnud. Null vett. Massiaru suunas mööduv liinibuss. Püsti. Edasi. Jalgeil. Massiaru küla.

Massiarus vajume kurnatuna bussipeatuse varjualusele pingile, juttu on jäänud veel vähemaks. Manustame viimased kaasas olevad söögid ja unistame üle tee asuva pargi sügavuses paistvatest kiikudest. Sinna minemine tundub tohutu ja liigse energiakuluna. Istume edasi. 36 km on seljataga – normaalne ühe päeva teekond – ent veel 9 on minna. Kell on palju. Vahepeal on helistanud Paavo ja raporteerinud, et kotid olid päeval siseruumides, ent maja pandi kinni ja nüüd on kotid maja terrassil räästa all. Ok, see on meie kõige väiksem mure praegu.

Bussipeatuse ees seisatab auto, miski keskmise kulumisastmega Audi. Juhiaken avaneb ja mingi mees, mitte enam täitsa noor, teeb juttu. On osavõtlik ja uudishimulik ja pajatav mitmeid lugusid siit läbi liikunud matkajatest. Tundub, et tal on suhtlemisvaegus, seisund, mis meid küll ei vaeva. Aga teda rahuldab ka monoloogi vormis vestlus. Ja meile sobib kuulaja roll. Ja siis ta ütleb: „Kui te poodi tahate, siis ma kutsun müüja.“ „Mhh?“ „Ma helistan müüjale ja ta teeb poe lahti.“ „Kas siin on pood?“ jõuab jutt mu peakolusse, ma arvasin, et tean Pärnumaa poodide osas enamvähem kõike, ent mu andmed olid vananenud. „Jaa, juba mitu aastat, ma helistan kohe. Pood on näe seal, roosas majas!“ viipab abivalmis mees eemal, paarisaja meetri kaugusel asuva maja suunas. Me elavnesime silmnähtavalt – pood, see on 1. Karastavad joogid 2. Midagi head.

Tõuseme püsti ja kepitame end poeni, kuhu samaks ajaks jõuab teisest suunast saabuv müüja. Kui te nüüd mõtlete, et Massiaru poes on mingi tavaline müüja, siis te eksite rängalt. Müüja kannab moodsaid vabaajariideid tuntud kaubamärkidega, on 30 ja natuke ehk peale sportliku välimusega päevitunud sõbralik natuke tagasihoidlik mees. Ei ole tüüpiline külamees, samas ka mitte tüüpiline ilusmees, veel vähem tüüpiline müüja. Niisiis, poeuksed avanesid.

Selleks ajaks oli poe juurde kogunenud veel (küla) mehi. Ei, mitte vanu tööriietes õlleseid traktoriste, pigem sellised, kes ilmselt telefonikõnede peale – küla vahel on võõrad naised käimas – tulid meid üle kaema, kes rolleril, kes autoga. Üks tuli bemmiga ja oli tõsiselt ülitähtis. Aga tulemata jätta ei saanud. Kõik see mees järgnes meile poodi ja kommenteeris meie huviorbiiti sattunud tooteid. Kahjuks puudus poes täiesti harilik longer, leidsime mingi ennenägematu Saku (tegid vahepeal tootearendust?)  longdringi-laadse musta purgis, ettevaatuse mõttes omandasime Triinuga kahepeale ühe, degusteerimiseks või nii. Sobis. Arvutasime nii ja naa ning leidsime, et mingi 4 purki tuleb veel osta, et ööbimiseni vastu pidada: 1 kummalegi kohapeal ja 1 kummalegi enne magamiskotti imbumist. Snäkiks poolkilo mingisuguseid õllesigarilaadseid vorstikesi, kusagilt pidi energiat ju hankima. Mare leppis taas kaljaga. Arveldasime ja maandusime saagiga poetrepile. (Mees)tirtsuparv järgnes meile.

Poetrepil arenes asjalik keskustelu: ilmnesid minu ühised tuttavad müüjaga, tegemist oli ikkagi spordimehega. Tellisime trepile paki keefiri, müüja tegi välja! Jätsin seltskonna ja eemaldusin tegema venitusi, painutusi, peapealseisu … meid ootas ikka veel 9 km, lähenes suuremat sorti vihmapilv, hämaraks kiskus. Mare tegi katset teele asuda, aga me ei suutnud/olnud valmis … 9 pole mingi nali, max 5 oleks inspireerinud. Oleks meil seljakotid, me oleksime siiasamasse külasse, kiikude kõrvale parki end majutanud. Aga meil ei olnud. Kotte!

Ja kui oli juba küllalt poolpime, me lubasime Jaanusel (see, kes meie jaoks abrakadabra trikiga poe väljavõlus) end autoga Kablisse visata. Teel hindasime sõidetavat trassi, ühtlane sirge asfalt, ei mingit lõbu või rõõmu. EI, me tõesti ei tahtnud seda täna enam jala ülemõõta! Seega, tähelepanu, meie ainus viilimine toimus viimasel õhtul 18-27 km enne lõpujoont. Kõiges oli süüdi Tüütukassa 😦

Ööhämaruses RMK Kabli loodusmaja juurde maandudes, leiame eest oma näppimata matkakotid, jätame hüvasti Jaanusega ja vallutame terrassi. Mina magan otse peaukse ees, peame teele asume juba kell 8, selleks ajaks, kui maja kell 10 avatakse, on meie hais siin juba lahtunud ja jälg jahtunud, mõtlen. Ent ma eksisin taas.

Mare jõuab veel maja taga meres ujumas käia, mina jõuan magamisaseme valmis teha ja hetkeks pikali visata. Ärkan magamiskoti PEAL mingi hääle peale, ma olin pikaliviskamiselt sujuvalt magamisele üleläinud. Poen kotti, mis osutub täna öösel liiga soojaks, sest öö on soe ja vaatamata merelähedusele pole siin grammigi niiskust. Oi-Va-Li-Ne öö, sääski ei ole olnud ega tulnud.

 

11.päev: 18 km

Kabli – Lemme – Krapi – Ikla

Ärkan kell 7 ja on minu kord merd katsuma minna. Väike meditatsioon ja mõni joogalik poos – milline hommik! Viimane Matkateel.

Pilk ülemere horisondile suunatud, tunnen ülimat rahulolu ja uhkust: jah, ma tegin selle ära! Ma sain hakkama, üle kivide ja kändude, nagu ikka elus asjad käivad, aga ma sain! MINA.

Naastes „laagrisse“ hakkavad 2 ülejäänud kookonit ka liigutama, Mare blogib. Saabub auto. Kell on 7:30. Autost väljub blondiin. Karin, keda kohtasime Raejärve ääres ja ta pole sugugi pahane, et olen tema töökoha sissekäigu blokeerinud. Vastupidi, mu endine kooliõde kutsub kohvile … mmmm masinakohv!!! Ja tutvuma majaga. Ja telefone laadima. Ja pesema ja kasima, sansõlm on üliuhke, maja on äsja renoveeritud ja on perfektne, looduslähedus ja kaasaegsus käsikäes, mitte selline koogel-moogel nagu ma Saaremaal Angla tuulikute juures suvel nägin.

IMG_2518

Ma viskan minema mind ausalt teeninud päevinäinud varbavahed, mida õhtuti kandsin, mitte kotikergendamiseks, vaid et nende tallad on auklikuks kulunud. Oleme kasutanud kõiki pakutud hüvesid ja heade soovide saatel sätime end nõks peale kaheksat Kabli küla poole teele. Ma sisimas loodan, et Kabli pagar on värsked saiakesed valmis küpsetanud ja ma ei pea pettuma, ehkki ametlik avamisaeg uksel lubab poodi kell 9, on uksed valla ja sõelumine poevahet tihe. Saame esimesed juustusaiad, moonisaiad näppu ja mõmiseme üle pika aja taas. Raskendan oma kaasavara ja ostan mõned veel koju kaasagi, tasub tassimist!

Edasine teekond kulgeb küll asfaltteel, ent siin on võimalus käia teekõrval heinal, kohati tundub, et on rajamoodi värk ka. On aeg lugeda kilomeetriposte erilise hoolega, no kuidas teile tunduks: Ikla 9 km – Oandu 361 km. Mulle tundus täna 9 km minna nagu kotkatiivasirutus, korraks lehvitad tiibadega ja …

KÕIGE viimane peatus on Treimani pood. Teen teatavaks, et siin me teeme tingimata viimase karastuspeatuse ja nii istumegi poetrepil, sinised purgid näpuvahel. Siinse rahva jaoks on pilt ilmselt NII tavaline, et meile ei pööra tähelepanu mitte ükski inimene, ja neid siin ikka sõelub. Pikalt polegi meil aega jorutada, aeg sunnib takka, õigemini siis bussigraafik. Või Tüütukassa.

Iklasse sisenedes kohustuslik pilt asulasildiga. Bussipeatuses juba seisabki roheline buss kirjaga Ikla-Pärnu. Aga meil on veel minna, sest me pole peale viimast Matkatee rohelist viita – Ikla 1 km), järgmist näinud. Koputan bussiaknale ja tukkuv härra avab uksed. Edastan südamliku palve, et ta ilma meieta ära ei sõidaks, me ei saa kohe bussi jääda, sest me peame veel natuke minema, natuke tagasi tulema, aga me jääme vist nii 5 minutit hiljaks. Me täpselt ei tea, kui kaugele minna vaja on. Segane on jah, ma tean. Aga see oli kõik,  mis ma teha sain, jäi üle loota, et bussijuht on ikkagi inimene. Ja ta oli  ….

Kiirustasime aga edasi Läti suunas ja teate mis, seda viita ei tulnudki – Ikla0 – Oandu 370. Ausalt see oli pettumus, oli Läti piir, oli EV piir ja kõik. No mis seal ikka, ega see viit ei saa ju Lätis ka olla, sest seal ei ole enam Ikla! Pilt, pilt, pilt ja sibasimegi bussile. Lõpp sel lool.

Bussiaknast märkasime vastutulevat blondi ja punapead, Kristiine ja Piret olid meist ca pool tundi maas, tublid tüdrukud, sest alustasid nad ju tegelikult päev peale meid. Triinut – Maret astusid Krapi telkimisalal bussist maha ja jäid ööks randa, mina astusin bussist maha Raekülas, sain Teiselt küüdi Sindi (kotid maha, 5 minutit pesu, puhtad riided) – Pärnu ja olin õigel ajal Kassas. Looduslaps raporteeris, et ei ole miskit viimaste päevadega leidnud. Nad jäid vastusega tegelikult rahule. Mis sa hulluga ikka teed.

Järgmisel päeval pärast …

… retke ametlikku lõppu maandusid Triin ja Mare minu terrassil, üritasime ka Hundimees Markot külla kutsuda, ent ta osutus hõivatuks. Veetsime mõnusa päeva õues ja Mare sai teist korda voodis magada. Triin tegi mulle tööpakkumise tulla Tallinnasse poole kohaga kehalisekasvatuse õpetajaks …  üheksanda klassi poistele … ta olla rajal mõelnud, et see sobiks mulle. Ahah. Järgmine hommik viis nad Pärnusse Tallinna bussile ja minul oli 2 päeva aega pesta ning taastuda, et asuda teele kolme nädalase pöörasele Venemaa reisile, millest pajatan mõni teine kord. Aga kindlasti teen seda. Ent enne veel …

Kokkuvõtteks.

Elusündmus: KAHTLUSTETA!

6 maakonda, 2 rahvusparki, 9 kaitseala.
10 ööpäeva: 2 ööd laavus, 2 ööd laua all, 1 öö laua peal, 1 öö voodis, 1 öö terrassil, 1 öö heinamaal, 1 öö tornis, 1 öö liival.

Pärnust teele 2, stardis 4, katkestajaid 2, kellest üks naases pärast kolmepäevast eemalolemist => finisheerus 3, kellest täisraja läbisid 2. 

Ma jätsin koju 2 mulle esmapilgul väga olulist atribuuti – telgi ja peegelkaamera – ainuõige otsus, ent kaamerata olek läks hästi vaid tänu sellele, et kaasmatkajatel olid väikeseformaadilised aparaadid käepärast. Telgivabadust nautisin ka siis, kui 3 ööd Mare telgis 1 koht vaba oli, magamiskoti najal ajas asja ära suurepäraselt!

Ma ei oleks tõenäoliselt üksi – kaasmatkaja(te)ta ja heade inimeste abita – sellega hakkama saanud, med. abi-ta oleksin ilmselt kanderaami vajanud küll. VVV dramaatiline villistumine sai alguse kohast, kus seda uneski ei oleks osanud aimata ja põhjust ei tea ma siiani. tempel mällu: Villiplaastrid kaasa!

GigaAitäh kõikidele, kõikidele, kõikidele kaasatulijatele, kaasaelajatele!

  • Mõnusa seltskonna eest Matkateel aitäh Marele, Triinule, Piretile, Kristiinele!
  • Eriti pikad paid Riinale ja Kadrile ja Agele Ja Jürile ja Renele ja Jaanile, kes meile rajale rohkem või vähem vajalikku nassvärvki tassisid ning perekond Meile öömaja, sooja vee ja kõhutäie eest! Ja sellele Kõue kooli inimesele, kes meile Rahvamaja võtme asukoha kätte näitas (dušš, pesumasin, pliit ja külmik!). 
  • Soe tervitus kõikidele kotitransportööridele Mägede järve äärest, Lellest, Tõnu-ja-Jüri-ja-Mai`le,  Soomaalt, Hundimees Markole, prk. Meile!
  • Tänud Jaanusele Massiarust, kes meid virvatulukesena rajal pätti meelitas tegema ja priiküüti pakkus ning kalamees Jurile Paunkküla veehoidla ääres, kes nõustus meie pärast lähimasse poodi sõitma

 

Viirus veres, haige!

Homme, 43 päeva pärast Oandu-Iklat ja 20 päeva pärast Venet, asun ma teele RMK Matkatee Lõunarajale: Aegviidu – Ähijärve 627 km. Üksi? Ei, rattaga.

Advertisements

About The Driimer

Harilikult küsitakse nii: nimeta 3 asja, mis sa võtaksid kaasa üksikule saarele. Miks ma peaksin minema üksikule saarele... Ma nimetan 3 asja, mille ma maailmast üksikule saarele eraldaksin, minuta - kõikvõimalikud relvad, raha, religiooni - maailmast saaks üks äraütlemata ilus paik elamiseks, ilma, et ma peaksin maailma eest sinna saarele pagema.
Rubriigid: Eesti, Hobid, Maratonid, Reis, RMK Matkatee 370, Tervis ja heaolu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 Responses to RMK Matkatee 370 Oandu – Ikla. [4.osa] Finaal ja mis edasi sai-saab.

  1. Urmas ütles:

    Ma pole üldse blogide lugeja, kuid su matkajutu lugesin otsast lõpuni läbi ja olin samuti ootuses, millal vol 1 järje saab. Übertubli oled ja ilmselgelt ka HULL ÕUN 🙂 .Edu sel pikal pedaalimisel

  2. Thekla ütles:

    Nüüd on see siis tehtud, ilma ühegi kummiparanduseta.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s