Sibult?

Maitse üle ei vaielda, võite muidugi üritada. See pilt on meie Venemaa wild-tripi üks pärlitest – minu vaieldamatu lemmik: kui palju lugu sellest pildist välja immitseb! Igast pisimast detailist …

Jäädvustatud Бабушка Лида juures Юрий Викторовичи poolt tagasiteel Moloma külast, õigemi oleks öelda ei-kusagilt. Õnneks on mul luba JV pilte heatahtlikult kuritarvitada. Ma siis väheke maitsestasin neid vürtsidega ja mulle igatahes tulemus maitseb heasti.

Бабушка Лида

Esimesel korral ei leidnud me vanaema Lidat kodust eest. Võib-olla ta magas ja lihtsalt ei kuulnud meid. Teisel päeval läks õnneks.

Vanaema Lida elab üksi keset taigat ja ei kuule enam hästi. Mees oli tal lätlane, aga jumal kutsus ta enda juurde, see juhtus ammu. Hea mees oli. Ei peksnud ega midagi. Napsugi ei võtt`ja tööd tema armastas. Vanaema Lida ütles, et maailma parim mees oli tal ja pikk oli see mees ka olnud. Rohkem pole Lidal meest olnud. Küllap siis ikka oli. Hea mees. Mis siis, et lätlane… Nüüd on vanaema Lidal koer ja mõni kass. Asi seegi, pikkadel pimedatel talveõhtutel seltsiliseks ja soojendajaks.

Aga sibulad olid Lidal nii head, et minagi sõin ja nutma need ei ajanud. Lidal on õues posti küljes oma punane taksofon, millega saab helistada kuhu iganes. Aga peaasjalikult ikka pojale või pojapojale Kirovis, kes teda siis aegajalt üle vaatamas käivad. Ehk toovad linnast head ja paremat. Et number kaotsi ei läheks, on taksofoni ja seina vahel kulunud pabeririba poja telefoninumbriga. Kindel koht ja keegi teine siit ju ei helista.

Viimne mohikaanlane

Kunagi oli vanaema Lida maja ümber küla, kus oli enam, kui 30 tare. Nüüd … on ainult üks suits ja palju taigat. Ela hästi, Бабушка Лида, andku jumal Sulle ikka selget mõistust ja krõbedat tervist, tulgu see siis või nendest lae all rippes kuivavatest naistepunakimpudest.

Ja sellest ei ole tõesti midagi, et Sa ette ei teadnud me tulekust ja uhkemaid riideid ei kandnud, ausõna, kõik oli Õige.

Kuni su küla veel elab …