RMK Matkatee 370 Oandu – Ikla. [3.osa]

9.päev: 40 km 62 000 sammu

Läti – Pertlimetsa – Kopra tare – Kilingi-Nõmme

Kell on 5, kui päike mind äratab. Teen tiiru eile laetud nutikaga ümber laagri ja klõpsan mõned pildid – suurem udu on jõudnud hajuda. Ent iga raasuke und on nõnda armas, et peatselt lõpetan ilulemise ja sammun  Clõused sildiga treppi mööda tagasi taevasse, Läti luha torn on erandlikult aegade hämaruses roheliseks võõbatud metallist konstruktsioon, meie magala kõrgub umbes 11-12 m kõrgusel.

Kell 8 on Mare jalgel ja läheb vaikselt askeldamiseks, tõotab tulla järjekordne kuum päev. Viimasena laskub taevatrepist kodust saabunud ja puhanud Triin. Varahommikul on lähedal niidul alustanud niitmistöödega 2 häälekat, kuid und mitte häirida suutnud traktorit. Ega kõik inimesed saa endale teisipäeviti vaba päeva lubada. Ja kolmapäeval, neljapäevalgi …

Hommikused rutiinid on meil juba sedavõrd käpas, et kulgevad omas rütmis ilma liigselt mõtlemata: oludele vastavalt pesu (kraavipõhjas on veidi vett), kohv ja võileib, märkmete tegemine võileiva kõrvale, kaardiga tutvumine, minul sidumisharjutused varbale, lõpetuseks üha osavam pakkimine.

Seekord pakime kaasa ka Lätti saabunud martsipanid, neid jätkub veel järgmistelegi peatujaile, jätame liigse kaalu tõttu osa õuntest varjualusele lauale. Ilus, kas pole.

Matkatee jätkub mööda kruusa Kõpu suunal, õnneks on enamus autodest hommikul juba ära liigelnud ja meist möödub järgmise nelja km vältel vaid 1 tolmutav auto. Tutvustan natuke teele jäävat Tipu koolimaja ja just siis, kui meil sirgest kruusast kopp ees, terendab silme ees päästev viit, täisnurkne pööre paremale – metsasihile. Juhhei, see meile meeldis.

Olles ehk minuti sel sihil kõmpinud, jalutab ca 50 m eespool üle sihi majesteetlik põdrapull, harali sarved uhkelt peakohal. Esimene Päris Loom. Teostame jäljevaatlust ja tundub, et siinsel lõigul on neil ülekäigurada, sest sihiületusi on olnud rohkelt.

Järjekordsel pöördel ei ole aru saada, kas tee jätkub metsas või peab pöörama mööda kruusa täisnurgana paremale, mõlemad variandid on justkui mõeldavad ja kuna tundub, et teed on paralleelsed, valime metsatee. Kahjuks keerab see peatselt noka vasakule, mis ei ühti kaardile joonistatuga. Pöördume tagasi ja jätkame kruusal. Silte-märke-linte ei ole, mis annaks kinnitust õigest valikust. Loodame parimat. See piirkond siin on imelik, mingid hiidkallurid uhavad aegajalt ja tolmutavad meid hoolega ja südamest. Teed on sirged, üksluised. Ent kohalik metskond on ristmikud tähistanud ainulaadsete puuviitadega, mis annavad teada, et siinsetel teedel on nimed.

Ühel sellisel sildistatud ristmikul vabastame end kottidest ja vajume teepervele puhkeasendisse. Palav on raisk, vesi kulub marjaks, õunad kuluvad … õunteks. Meie järgmisel teeharul taamal, toimetatakse usinalt kokkuveetud metsamaterjali laadimisega autodele. Kui 3 seljakotistatud poolpaljast naist läbi selle töötandri liiguvad nabad nähtaval, ei morjenda see ühtegi töölist. Teeme ühe klõpsu palgivirna taustal ja liigume kohutavalt asjalike nägudega edasi. Justkui inglid kesapõllul, meenub mulle Lutsu Suvest.

Eemaldume tehnikast ja sellepoolt tekitatud kole-häältest, veel mõni tühi metsaveokas sõidab meile vastu oma koormat hankima ja kraavi sõida. Õnneks meie teekond eraldub peatselt taas tühivaikusesse metsade rüppe, edasi Pertlimetsa suunas, päev polnud veel kaugeltki poole peal.

Rada muutus varsti mõnusalt maailmalõpuseks, tee äärde on end peitund mõni suvemajaks kohendatud tare, ei ühtegi autot, inimest.

Ja siis, viit näitab sinise köiega sissesõitu takistava heinase teeotsa taha, oleme kohal. Pertlimetsa lõkkekoht osutus uuemaiks, mugavamaiks ja väga hea auraga paigaks. Grilliahi on korstnaga ja korraliku restiga, millele keegi oli jätnud kuivama tutsaka helehalli sammalt, hakatuseks teadagi. Käimla on puhas ja puukuur vajalikuga varustatud. Pingid ümber lõkke ja ahju on voolitud seljatoega, mis jäävad ainsateks sellisteks kogu teekonnal. Võtame hardusega kotist eelmisel õhtul Lätti toodud köiega samavärvi long dringi purgi – on aeg nautida janukustutust ja kergendada tiba kotti. Lamame igaüks omal pingil ja vahime taevast, see on läbipaistev ja oh üllatust, sinine, ent vähemasti päikese eest pakub väheke varju ümbritsev kase-männine kooslus. Meile siin meeldib, õhk on puhas suure algustähega. Ja siis see vaikus ja metsalõhn! Prügikast nagu ikka puudub, nii et tassime oma tühja purgi enestega kaasa ja sunnime end lahkuma kohast, kus võiks veeta päeva. Ent tähelepanu, siin ei ole loodusliku veevõtu võimalust!

Edasi liikudes ei juhtu natuke aega mitte midagi. Kuni kuuleme seljatagant lähenemas autot, tee on metsavahel kulgev poolenisti heinakasvanud, aga me ei mõtle, kes siin sõidab. Reastume viisakalt haneritta, auto pidurdab ja seisatab meie kõrval. Pead pöörates selgub – Hundimees Marko. Me polnud helistanud ja luninud ekstra kotitransporti, ent väidetavalt oli mees siinkandis tööasjus. Kurat seda teab, ma arvan, et tüüp mõtles, et tsikid surevad kuskil metsas, sest tema arvates sellise ilmaga ei matkata! Ent ta leidis eest täiesti liikuvad matkajad, kelle kotid ta tahtis nüüd juba ise enda valdusesse saada, et need Kopra taresse viia. Oleks olnud patt keelduda. Varustame endid jälle väikese koti ja veepudelitega ja lepime kokku umbmäärase aja kohale jõudmiseks, sest Markogi ei lähe sinna otse ja omadega vaid tehes omi tegusid. Me vaatame üksteisele otsa ja mõtleme, et me oleme Matkateejumala poolt eriti hästi hoitud, ju on selleks siis põhjust.

Kotitus mõjub füüsisele ja psüühikale arusaadavatel põhjustel kulgu kiirendavalt, ent … kuumus kerkib, otsekui kütaks vanakurat põrgus meile sauna. Siiski samm on sirge ja me jõuame Oissaare külavahele. Vesi on lõppemas ja mõte on siit külast leida täiendav kogus „mootorijahutust“. Et ainumastki inimhinge kenasti korras külas nähtavale ei ilmu, liigume edasi kuni … ei ole võimalik – küla tagumises otsas – tavalise sirelipõõsa all on tool. Mitte tavaline tool, aga selline korralik käsitugedega puutool, millel on suur korv täis punapõskseid õunu, 3 viie-liitrist veepudelit ja kiri: Värske joogivesi, palun võta! Tervitades, Karulaane pere. Pilti ilmestas veel imeilus lillepott tooli kõrval ja puusse põletatud Karulaane talu viit. Ausõna, meeliliigutavalt armas avastus, nii mitte-eestlaslik käitumine. See vajab tänamist ja sammume maja ukse taha ja koputame, õues on RMK kirjega auto, mis annab lootust, et keegi on kodus. Uks on lukus, ent peatselt ilmub peremees. Edastame siira tänu ja kuuleme olukorrale põhjendust: matkajaid on käinud igasuguseid, mõnikord ka tüütuid ja suurel hulgal korraga, enamasti vett küsimas, aga ka kaunilt kujundatud ja hoolikalt hooldatud õuele pikutama asunuid; sestap olla perenaine välja mõelnud selliste olukordade ennetuseks lahenduse, mille me siin ja praegu leidsime. Mõistlik! Villime oma veeanumad ja sööme mõni õun ning jätkame teed kottide ja Kopra tare suunas.

Nimetet tare jääb metsateelt veidi kõrvale ja asub kuivenduskraavi kaldal, vesi kraavis on külm ja punakaspruun, põhi turbane. Tareni jõudmiseks tuleb ületada vaid jalakäijale mõeldud kitsamast kitsam betoonsillake. Kotte ei ole, ent paari minuti pärast saabub Marko. Selgub, et kotid ikkagi on. Metsa peidetuna, ent kuna siin midagi ei levi, ei saanud  ta meid kätte ega instruktsioone jätta, selle asemel tuli Marko tagasi, milline hoolimine ja samas usaldamatus inimsoo vastu – jätta meie kotid nähtavale kohale.

Teeme tutvust tarega, mis olla ennemuiste olnud jahimeeste onn, korralik nelinurkne palkehitis, mille seina ilustab kopranahk. Tares sees on võimalik pinkidel magada, lõket teha (sädemekorjaja ja suitsuava katuses), leida tikke ja küünlaid. Õues on samuti laud ja pingid, grillimisvõimalus. Ettevaatust, laua all on herilasepesa, Mare korjab endale ühe torke.

Teeme süüa (kuskuss tšilliste ubadega) ja kohvi, ujume puhtalt pesemise ning värskenduse mõttes, kribame päevikuid ja mina ei saa üle ega ümber VVV kantseldamisest, on teine ikka väga inetu.

Marko istub meiega mõnda aega, keeldub söögist-joogist ja hoiab varju. Teeme lõpu Lätist kaasa matkanud soojale rummikoolale, suhkrut on vaja – kah energia. Marko lahkub ja ega meilgi pikka pidu ei ole. Saadan Kilingi-Nõmme teate, et saabume hilja, palun käige meie eest poes ja et vahepeal pidi saabuma üllas hetk – tuldud 300 km – varustama meid paari vahuveiniga ning lõppema hakkav leivapätski vajab täiendust. Minu paunas on endiselt alles ainus kaasa pakitud lihakonserv, Lätis keriti teemat, et sellest peab saama minu suguvõsa päritav talisman, ikkagi Matkatee läbinu!

Meie kotid olid taas leidnud oma kohad meie seljas ja me pidime need täna Kilingi-Nõmme, minu lapsepõlvekodu ja -kooli linna, transportima. Kuna me teleporteerumisega hakkama ei saa, tuli seegi lõik omil jalul tatsata. Oo, mis õnnis hetk oli seisatada kilomeetriposti juures, mis andis teada, et läbitud on 301 km. Miks 301, aga sellepärast, et 300 km post lihtsalt puudus.

Et linnakesele lähenemine toimus minu kunagise kodu asukohale risti-vastupididest ilmakaarest, ei olnud siinsed metsad ja rajad mulle üldse tuttavad, küll aga oli siin ilus ja samblast sai nokitud pihutäis kukeseeni.

Jõudmine Pärnu-Valga maanteele, kaart näitas, et tuleb minna ca 500 m Pärnu suunas ja seejärel viib tee linna läbivale maanteele. Ei viinud, ei viinud, ei viinud. Et mitte tagasi minna, juhatasin meid linna läbivale tuiksoonele mööda ammu ajaloo prügikasti visatud Tallinn-Pärnu-Riia raudteetammi, mis  ei olnud veel lõplikult võsastunud. Midagi head – ilusat siin küll ka ei olnud, jäme killustik pikitud peale- ja läbitungiva taimestikuga. Jõud oli otsas ja tahe ka. Ca 3 km veel. Pimenes, ent … Sauga valvekauplus oli avatud! 30 aastat tagasi oli seesama pood alati avatud, kui muud poed juba uksed sulgesid. Midagi pole muutunud?

Surusime endid koos seljakottidega kitsast poeuksest sisse ja mina tundsin end nagu elevant portselanipoes, et nüüd midagi klaasist riiulilt maha ei tõmba! Et meil oli poesoovid Kil.-Nõmme eelnevalt edastatud, ostlesime ainult joogipoolist ja väljusime pimenevale tänavale, kus meid kahtlaste nägudega pealaest jalatallani üle vaadati, kamp noori ja mitte enam nii noori kogunes poekese ees, autode ja tsiklitega. Hirmus tahtmine oli öelda, et meil oleks vaja priiküüti linna teise otsa. Aga ei, selle asemel sättisime end Sauga nimelisse bussipeatusesse ja võtsime istet. Avasime oma joogipurgid ja minu kaaslased suhtlesid oma kodudega, telefonitsi mõistagi. Joodud – kõned tehtud – edasi Kentuki lõvid.

Kusagil klubi juures jäi Triin maha, ikka juhtub, liikusime duetina edasi. Jõudnud linna südames asuva Triinu baari ukse taha, otsustasime meie Triinu järgi oodata, oli teine kahtlaselt silmapiirilt kadunud. Ehh, ta avastas mingil hetkel, et on oma päikeseprillid bussipeatusesse maha unelenud ja läks tagasi.

Nii, nüüd oli jäänud viimane pingutus teha, mina teadsin teed ja tundsin kohta, linn oli pime ja tänavavalgustust ei olnud. No oli, aga seisis jõude, kokkuhoid on olevat ostujõud, teadsid juba vanad eestlased. Tegime väikese põike minu kodutänavasse, vennapere ma ei tülitanud, maja oli pime, uksele jäi koputamata.

Küll aga koputasime me linnaveerel männimetsa all asuva stiilse palkmaja verandale jõudes ühele teisele uksele. Maja oli tuledes ja usutavasti meid siin siis nüüd ka oodati. Kell hakkas saama 23.

Oodati, ent tukk oli peale tulnud ja me kohtasime unist Evelini, Kristinit ja Paavot. Just viimane oli Lõustaraamatus kekanud, et tule läbi, saad kõhu täis ja .. jõuluks koju! Mina ei lase endale meeldivaid asju kaks korda öelda, teadagi, haarasin õlekõrrest.

Ah, mul pole vaja öelda, et selgus kiirelt, et minu kaaslastest ühel oli Eveliniga ühiseid tuttavaid, ehkki nad ise kohtusid esimest korda.

Oh, ma  ei pea ütlema, et meil topiti kõhud täis (lihapirukad, värsked hapukurgid jne) ja Emmeliine, kullatükk, praadis veel või, sibula ja pipraga meie kukeseened.

Eh, ma ei pea ütlema, et me panime nahavahele mitu pudelit 300 km tähistamiseks mõeldud vahuveini.

Uh, ma ei pea ütlema, et meie soovi magada taevakatusega verandal, ei võetud arutlusele ja meid paigutati külalistemajja vooditesse magama.

Ja ma ei pea ütlema, et me saime sooja veega dušši kasutada.

Üüber-suured tänud, perekond HeadusIse! Magama läksime teadmisega, et hommikul viskab pereisa meie kandami järgmisele laagriplatsile Rae järve äärde. Võta näpust (või varbast), nii ei läinud teps mitte …

Advertisements

About The Driimer

Harilikult küsitakse nii: nimeta 3 asja, mis sa võtaksid kaasa üksikule saarele. Miks ma peaksin minema üksikule saarele... Ma nimetan 3 asja, mille ma maailmast üksikule saarele eraldaksin, minuta - kõikvõimalikud relvad, raha, religiooni - maailmast saaks üks äraütlemata ilus paik elamiseks, ilma, et ma peaksin maailma eest sinna saarele pagema.
Rubriigid: Eesti, Maratonid, Reis, RMK Matkatee 370, Sõberid, Tervis ja heaolu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s