Leivast, lihtsalt ja lugupidamisega.

Pühapäeva varaküpsel õhtutunnil, nii kella 6 paiku, Orissaarest miskit kõhutäidist leida lootes, tundus esiti, et tegemist on lootusetu olukorraga – kõik kõik on suletud. Et praamidel toimetavatele monopolistidele korralikult trääsa näidata, suundusime kohalikku Kaubanduskeskusesse ostlema. Oh õudust: salaatikut – kaalu või karbi – pole grammi-gi jagu. Tiirlesime Teisega poes, kui peatud kanad, nõutult mitu ringi – äkki ikka kusagil on, kust otsida´i oska … No ikaldus kuubis. Türipaide, maivõi! Protsessi käigus suundus ajus olevatesse retseptoritesse signaal, et tõepoolest – kõht ongi  TÜHI!

Uus ring, ehk plahvatab mingi idee. Siirdun leivaleti äärde, ehkki teadsin, et võileib ei ole see, mida vajan. Siuhh, levib mu pilk rukkijahuses osakonnas pikki riiulit, mida tunnen nagu oma viite sõrme, 12 aastat Leiburis on jätnud kustumatu jälje ja haistmismeele. Riiulis on midagi viltu. Siin on tsoon, kus silma riivab “tundamatu looma nahk” – Muhu leib seemnetega. Pädaste omad – jõuan mõelda, enne, kui käsi pätsi kompima jõuab.

See, mida mu käsi läbi sõrme otstes asuvate kompimistunnalde tunnetab, on hurmav. Leib on krõbeda koorikuga. Leib on südames veel soe. Leib on tihe ja tummine. Leib on seemnetega! (minu nõrkus). Kiire pilk koostisele: kanepiseemned, päevalilleseemned. Ma olin MÜÜDUD!!! Korvis. Siia juurde sobib ideaalselt Saaremaa kõva juust, see mustas kiles, mida igas poes ei müüda, siin on see õnneks olemas. Ok, puhas taluvõi oleks ju ka nagu mesi mokal, ent autos ja kõvana külmikust ei oleks see eriti määritav. Jääb ära.

See, mis nüüd järgnes, ei ole sõnades selgitatav. Imbusin autosse ja uurisin esimese asjana – enne veel, kui turvavöö kinnitus või auto käivitus – kust NUGA saab?! Puss jõudis minuni ja leivapakend avanes. Nuusutamine!!! Ahh, algus oli täpselt nii paljutõotav, kui oli karta – süljenäärmed alustasid silmapilkselt tegevust. Esimene lõige, krõbeda koorikuga leivanukk pidi kuuluma mulle, krõbeda kooriku pärast teadagi. Teine lõige Teisele ja mul ei olnud aega oodata juustuviilakate saabumist, mul oli tol hetkel olemas palju enamat, kui ma pool tunnikest varem oleksin osanud oma kõige roosilisemates unelmates ettekujutada!

Viilud muudkui eraldusid pätsist, nüüd juba kaetud iseseisvaltki väga hea juustuga ja kostus peaasjalikult rahulolevat mõminat, mida aegajalt rikastasid täissuuga manatud kiidussõnad. Ma polnud veel Väikse Väina tammile jõudnud vasakpööret teha, kui mu peas oli teadmine, et me peame Liivalt seda leiba kohe rohkem kaasa ostma. Teine noogutas innukalt.

Liiva Konsumis siirdusin joonelt leivariiuli ette, tean ma nende asukohti ju Lääne-Eestis ikka veel unepealt ehkki mitu liitrit vett on vahepeal asukohta muutnud. Vaatan. Otsin. Vaatan uuesti. Ja veel kord vaatan. Pole olemas! Leib, mis oli tehtud Muhus ja Orissaares soojana riiulis, mis mõttes Muhus EI OLE!? Et müügisaalis askeldas läheduses suisa kauplusetöötajat, esitasin lakoonilise küsimuse:

Kus Muhu leib on?

Vastus: Otsas! Homme tuleb jälle!

No kuulge, see ei ole õige vastus, mida ma kuulda soovisin.

Esitan nõudliku küsimuse: Miks te rohkem ei telli, kui JUBA otsas?

Vastus: Rohkem, kui 35 pätsi me ei saa!

Ausõna, ma olin sama nördinud, kui Venemaalt lahkudes, kui Pihkvas kaubanduskeskuses minu ostukorvist kõik alkohoolsed joogid ära korjati, kuna nende oblastis on alkomüügikeeld alates kella 21-st (mujal oli see 22-23).  Mind jahmatas eelkõige teada saamine, et nõukaaegne sõna defitsiit omab endiselt elujõudu! Tagasi me ei sõitnud, Üügu pangale sõitsime, kus keetsime üks supp, uinutasime silmapiiri taha üks päike ja mekutasime Muhu leiba Saaremaa juustu seltsis.

Ma ei suuda interneedusest välja võluda nimetet leiva pilti – Muhu leib seemnetega 850g (vist ca 2.80 eurikut). Ma palun härdalt: sõberid, kes te Saaremaalt tulemas olete Suvepealinna suunas, 2 pätsi seemneleiba seedin ma iga kell heal meelel ära! Leiva väljanägemisest saab aimu järgmise saate lõigus esimesest minutist ja 10-st minutist alates (nb 11:45).

Meie inimesed 02.09.13

Minu suurim lugupidamine leivameister Martinile ja Muhu Pagarid OÜ-le kustumatu magusmahlase leivaelamuse eest!

Pilt on illustratiivne

Pilt on illustratiivne

About The Driimer

Harilikult küsitakse nii: nimeta 3 asja, mis sa võtaksid kaasa üksikule saarele. Miks ma peaksin minema üksikule saarele... Ma nimetan 3 asja, mille ma maailmast üksikule saarele eraldaksin, minuta - kõikvõimalikud relvad, raha, religiooni - maailmast saaks üks äraütlemata ilus paik elamiseks, ilma, et ma peaksin maailma eest sinna saarele pagema.
Rubriigid: Avastamised, Kommertsuudised, Toit ja jook. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s