RMK Matkatee 370 Oandu – Ikla. [2.osa]

6.päev: 35 km (161 – 196 km) 51 500 sammu

Loosalu – Lelle – Tillniidu – Mukri

Piret ja Kristiine lahkusid varavalges, et Piret saaks teha rabas päikesetõusust jalustrabavaid klõpse ja need ta saab, näen hiljem. Oleme kahekesi ja pakime kiirelt sujuvate liigutustega oma kraami, et hommikukohv ja – söök manustada juba keset raba koos ujumisega. Loosalu rabajärve ääres ootab meid ees kiri Piretilt ja Kristiinelt, et juba varahommikul oli järves ujumiseks vesi soe. Pargime end siia lausa kaheks tunniks, kuivatame viimased Kõuel pestud riided, ilm on selleks soodne. Ujume mitte nüüd niiväga soojas, ent hästi värskendavalt mõjuvas järves ja võtame hommikuse pruukosti. Blogi sissekanded paberile. Meile tundub koguaeg, et meie toidutagavara ei vähene üldse! Näiteks eelmise õhtu praeleivad olid olnud nii rammusad, et enda toit jäi meist puutumata. Samas lisandus Jaani ostetud šokolaad.

Loosalu rabajärve äärne kallas täitub tasapisi inimestega, havijahil olevate kalameestega. Tullakse üksi, naisega, lastega. On laupäeva hommik, mitte et meil sellest mingit vahet oleks, aga värsket kala võiks küpsetada küll. Kahjuks pole ühelgi õngitsejal meile veel miskit pakkuda. Jätkame teekonda ilma pulsikellata – mu Polari kellarihm oli valule allaandnud ja otsustanud rihmapidi katki olla – ja paneme esimest korda teevalikul täiesti totralt puusse. Me liigume edasi kohapeal oleva kaardi põhiselt, mis nagu selgub, ei ole nö näoga meie poole joonistatud. Mistõttu selmet minna järvekallast mööda paremale, läheme vasakule ja … olles eksimuse sookailude vahelist kitserada pidi minnes lõpuks avastanud, otsustame mitte tagasi pöörduda (halb enne), aga teha järvele ring peale. Veelkord – totter. Kui hakkame õigele rajaotsale jõudma, leiame telkiva kalamehe, kes teab öelda, et hommikul 2 tüdrukut – blond ja punapea – jooksid samal moel orki ja tulid ümber järve. See küll natuke lohutas meid, et märgistus on esimeses järjekorras valestimõistetav peegelpilt.

Loosalu raba läbiva laudtee kohta ei saa mainimata jätta, et tegemist on matkatee ainsa lagunenud rabarajaga, millest üldiselt matkajaid eemale hoitakse. Ametlik soovitus on seda lõiku vältida, eriti rattureil ja need suunatakse juba Põlliste külas (paljas Jaan) teise suunda, ümber raba.  Tee on tõesti kohati kohutavas olukorras: lauad on katki, liiguvad, naelad väljas jne. Ent ma ei kujuta meie retke ette ilma eelmise õhtu lõkkeplatsil toimunuta, seega – mina soovitan ka see lõik naturaalselt läbida, see on meeldejääv ja järv on siin ka mõnus võimalus end korraks värskendada.

Rabast väljudes kohtame üht neljaliikmelist perekonda, kes suunduvad rappa ja muidugi on nende uudishimu suur nähes rabast väljumas kahte suure seljakotiga vanderselli vallatut. Kirjeldame ja õhkame, kuis jaksame ja tundub, et järjekordne pisik ja huvinatuke omal nahal asja proovida on külvatud. Hea, et nad meid õhtul päevaväsimusega kukil ei näinud.

Teekond jätkub, enne Lellet on mõnus maastik kuni Paukkülani, kus teeristmikul poetan koti ühe heki alla ja palun peremehelt külma vett. Seda saab, soovi korral saaks ka trepil olevalt laualt ka tonksu haljast ja/või õlutit. Õlu sobib, soe küll aga see pole hetkel õlle primaarne omadus minu jaoks. Väljas lubatakse 31 soojakraadi. Teeme peakatted ka märjaks ja teekond võib jätkuda: asfalt ja kruus. Keegi künnab põldu ja toidab 13-e pealist kureparve.

Järgmine peatus – Lelle. Ma arvan, et pole siia oma jalaga saanud, kui ehk Pärnu-Tallinn rongisõidud lapsepõlves välja arvata. Eesmärk on leida pood ja soovitavalt apteek. Lootusetu – kohalik mees teab, et apteek on neil avatud vaid teisipäeviti ja neljapäeviti. Kas selle kohta võiks öelda, et hea seegi või et kuhu meie elu edasi jõuab!? Kustub minu lootus oma koibadele rohtu hankida, vähemasti poe siiski leiame, Karmani poe Lelle filiaali ees parkla serval on eraldatud puhkenurgake suure laua ja … kahe halli näljase? kassiga. Sobiv maandumisplats kahele palavuse poolt tapetud hullule.

Lelle oli pikemaks peatuseks ka Piretile ja Kristiinele, kel on siin sugulased: pessu ja voodisse magama. Nii nägi ette nende plaan. Helistasime, et oleme Lelles ja saime teada, et nad siiski ei maga voodis ja et sugulased viivad nende kotid järgmisse planeeritavasse ööbimispaika Mukri raba serval. Lahkelt olid nad nõus ka meie kotid edasi transportima – DIIL!

Harutasime lahti oma kotid, soetasime poest ühtekomateist sh kassidele sardelli ja endale purgi borši. Priimus lauale ja zupsik sai njäuhti keedetud. Kahele kassile lisandus üks koos kolme süsimusta pojaga niipea, kui sardellid välja ilmusid. Aga peremehetses platsil ikkagi see hall, kes platsil algusest peale silma peal hoidis. Püüdsin jagada võrdselt ja peale meie said kõhud täis ka kohalik kassibande.

Saabus suur grupp jalgrattureid, otse rongilt. Selgus, et nad on Iklast tulnud Lelleni kahe etapiga nädalavahetuseti ja nüüd on teel viimasele: Lelle – Oandu. Naelad kummi!!! Vabanenud seljakottidest, võtame endaga väikese koti koos joogivee ja mõne banaani ning müslibatooniga, toon poest laetud telefonid ja saame juhatuse kuidas teekonda jätkata. Kuna me olime hommikul teinud mõned lisakilomeetrid ümber järve, siis otsustame nüüd minna jalasõbralikku teed, ainukene kord, kus lahkume ettejoonitud rajalt teadlikult. Selmet kuumava päikese käes 10 km mööda kuratlikku asfalti trampida, valime vahelduseks … liikumise joonlauaga tõmmatud sirget mööda … 8 km raudteel Lellest Koogitsasse (on vast nimi ahh!?). Sellega välistame Tillniidu lõkkeplatsi, mis oleks eeldanud teelt maha ja tagasikõndi, mis ei tundunud nii-ehk-nii arukana.

Raudteetamm võib tunduda mõnusana mõnda aega, relsside vahe on täpselt nii väike, et üheks sammuks lühike ja kahe võtmiseks liialt lai. Leiutame liikumisviisi, millega oleks rütm talutav ja tempokas – seda oleks olnud vaja filmida! Alguses naersime, hiljem saime aru, et see ongi kiireim viis liikumiseks – selline tippiv jooksusamm vaheldumas tippiva kiirkõnniga. Hullem osa oli see, et see 8 km tõesti oligi tikksirge lõik ja päike huugas tammil killustikult, pigilt ja metallilt põrkega tagasi. Lõpuks sai tee siiski otsa ja me vajusime Koogitsas raudteeülesõidu äärse majapidamise kuuseheki alla vilusse. 15 minutit vaikuses mediteerimist kulus enda taasleidmiseks marjaks ära.Hakkas kostuma köhimist segatuna ägeda hingeldava kähisemisega, mis valjenes ja mulle tundus, et tegemist võiks olla tiisikuse ja tuberkuloosi ristsugutisega. Köha lähenes jõudsalt. Nähtavale ilmus hiiglaslik hallipäine mees, kes meie olemasolu märkama ei tee, astudes meist paari meetri kauguselt mööda peenardevahele ja hõigates kedagi. Keegi ilmub ja Köha kurdab perenaisele muret, venekeeli, et helista kellelegi ja ütle, et Stanislavil (Köha) auto ei lähe käima. Tol teisel selgub, telefonikõne tagajärjel, ei ole kodus bensiini anda. Veider on see, et meist, kes me siin nähtaval lebotame, ei tee välja ei Köha-Stanislav ega peenarde vahel telefoneeriv perenaine. Võib-olla oleme muutunud nähtamatuteks haldjateks seal raudteel keksides.

Oleme 10 minutit pikutanud, kui jaama saabub rong Pärnu-Tallinn. Hea, et eest ära saime. Mõtleme, et oleks tore sõita rongiga Koogitsast Eidaperre, kust Mukrisse juba kiviga visata.

Järjekordselt tuleb ühel hetkel end kokku võtta, enda räbaldunud tahe üles leida ja pakitsevad jalad jalavarjudesse kängitseda. Jälle lonkan nii tugevalt, et kasutan matkakeppe mõnda aega  karkudena. Kui keegi mu praegust liikumisstiili ja kiirust näeks, võiks ta julgelt kihla vedada, et see inimene omil jalul lõpuni ei kulge. Ainult mina tean, et nii lihtsalt see ei saa lõppeda. Ja imetlen Mare kannatlikkust. Meie seljatagant sõidab Eidapere suunas Tallinn-Pärnu rong …

Teekond läheb metsade vahele ja see on jalgadele meeldiv, võiks öelda, et paitav. Satume teelõiku, kus teemärgistus, ette rutates öelduna viimast korda, on rikkalik, suisa sedavõrd külluslik, et kohati on kõrvuti kolmel puul ümber kilelint rohelise kirjaga RMK Matkatee 370. Mõnus. Kuni jõuame pooltki mitte nii armuliste kruusaste metsateedeni, mis kulgevad sirgetena ja tunduvad igavesena näiva tüütu kulgemisega. Ilmutuvad parmud, tiivulised ja valusasti hammustavad, veri lendab.

Me jõuame Mukri rabani veidi enne päikeseloojangut, selleks õigeks ajaks jõuame rabas oleva vaatetorni otsagi ronida. Milline roheline rahu, vaatepilti ilmestavad selged mände peegeldavad veesilmad – Hingepeegeldused. Sellise nimega rabast ei olnud ma varem midagi kuulnud, kuid vaieldamatult on tegemist kauni kohaga, kus on olemas ka ujumiseks kõlbulik rabajärv.

Suundume teisele poole raba, lootes leida kotid ja tüdrukud. Mida me mõistagi ei leia, ei üht ega teist, see oleks olnud liiga lihtne. Leiame varjualuse puhkemaja, lõkkeaseme ja käimlaga, mis kõik asuvad sõidutee ääres. Pole just suurem asi idüll, aga valikut meil teadagi pole. Leiame eest ka meile adresseeritud kirja: Liikusime edasi, kuna jõudsime siia vara, kottide kohta helistage. Numbrivalimise tulemusena saan teada kottide asukoha metsas: käimlast paremal olevate kuuskede taga ja sellegi, et meile on jäetud plastist kanister joogiveega. Kõiki asjaolusid arvestades on tegemist suurepärase infoga – lihtne, ent vajalik „kingitus!“.

Mare ei viitsi telgiga jännata ja kuna majakeses olev põrand on peakiviga plaaditud, sünnib otsus, et magame laudade peal. Nii teemegi. Aga enne und pakutakse meile veel Lõuna-Aafrika päritoluga punast veini (Robertsoni shiraz kuratsedateab, mis aastast) blondi eestlanna Marta (õppis Portugalis) ja sõbra, portugallase Danieli, poolt, kes saabusid peale meid, istusid mõnda aega lõkke ääres ja suundusid pimeduse saabudes raba vaatetorni ööbima. Jagasime lõket ka ühe nooremapoolse isa ja tema ca 10 a poisiga, kes panid oma telgi püsti majakese küljele ja viljelesid lihtsat matkamist. Venitused ja võimlemine laual ja öö võis võimust võtta. Öö kestel külge keerates tuli alati enne kombata, kus kulgevad lauakese piirid, et end mitte „narilt“ alla, põrandale keerata, see läks õnneks õnneks. Koduse Pärnu maakonna piirini oli jäänud napid 5-6 km ja 200 km alistamiseni vaid tühised 4 km. Lõhnas järjekordse vahuveini järele …

7.päev: 34 km 58 000 sammu

Mukri – Kellisaare – Kurgja – Saeveski – Luite

Äratus Mukris oli vaevaline. Me Marega pidime end sundima äratuma võimalikult vara, ent see oli igakorraga üha raskem. Põhjuseks päevi täitev kuumus, temperatuuri keskmine näit tundus kerkivat iga päevaga. Sellest andsid tunnistust ka tsivilisatsioonist hangitud infokillud, armu sel matkal meile ei anta, ainus võimalus on kohaneda ja püsida jalgeil. Kas suudab kohaneda minu archilka – parema koiva väike värdjas varvas – ei sõltunud enam ammu minust ega minu tahtest vaid minu isiklikku kaitseingli võimekusest; puhastasin VVV-d 2-3 x päevas Aseptiga, muud mul ei olnud, jäi üle vaid uskuda ja loota.

Kinnissilmi hambapesu ja teele. Ma neid esimesi kilomeetreid mäletan, ootasin jõudmist Võidulasse, mis on esimene inimasutus Pärnumaal, mida mu jalad pidid puutuma. Saabumisel tervitasid meid kohalikud kured ja seejärel suhteliselt haruldase, puidust mõisahoone vastas saime jutule ühe prouaga, kes esimesel võimalusel meile õunu pakkus.

õunatädi

Tänased lapsed ei tunnistavat kohalikke õunu, kuna need ei maitse nagu … poeõunad. Seega saime oma isu Valgest klaarist täis süüa ja natukene ka teele kaasa, ettevaatlikult, et kotti mitte üle koormata. Need õunad kulusid palaval päeval marjaks ära – suurepärased janukustutajad ja samas ka kõhutäide ning värske vitamiin. Puuvilja ju väga kaasas ei tassi. Saime aimu ka mõisa ajaloost ja kohalikust elust-olust, nentisime ühiste tuttavate olemasolu  ja varjuline puhkepeatus sai joone alla. Siinkohal tahan tervitada armast memme Võidulast, südantsoojendav inimlik headus ja abivalmidus. Heade sõnade saatel asusime taas teele. Järgmine sihtkoht Kellisaare, kus lubati sulnist ujumiselamust.

Lubatu vastas tõele, ent oli pühapäev ja nautlejaid palju. Kuna mu peas oli peale Lellest abisaamise lootuse nurjumist sündinud uus võimalus med.abi saada, pidid head sõbrad mind sel päeval külastama ning varustama mind mõningate spets.plaastrite ja vahuveiniga (ikka seesama 200 km). Väga konkreetne põhjus Kellisaares ketsid jalga jätta ja veel 6 km pingutada – Kurgjale, kus pidi toimuma kokkulepitud trefunks J-ga. Mare, kes probleeme käimisega ei omanud, jäi minust ujuma, mina jätkasin sujuvalt matka, et ühe soojaga kohale jõuda (ellimineerides võimaluse alustada taas tunnise lonkamisega). Esimesed 3 km kulgesid absoluutselt parimal võimalikul pinnasel – männimetsa-alune pehme okkavaibaga kaetud üles-alla vasakule-paremale looklev metsarada, mida mööda sai mõnuga ka kergelt lipates kulgeda, uskumatu nauding … enne jalatappu. Nimelt metsarada päädis metsvaarikatega palistatud sihtidega, mis lõpuks avanes Pärnu-Rakvere maanteele ja sealt edasi järgmised 3 km looklesid asfaldil, mille servas ei avanenud võimaluse poegagi teekõrval astuda. Kell oli 14 paiku, kuumus habas ja tee ei vetrunud jalalaba all grammigi. Panin tuima, püüdes mõtted eemal hoida, ent kui ma Kurgjale kohale jõudsin, olid mu jalad sõnaotseses mõttes laibastunud seisundis.

Valisin meile sobiliku maandumispaiga, tingimuseks varjulisus ja ujumispaiga lähedalolek ning siirdusin uurima kohalikke tingimusi – wc, elekter. Avastasin söögikoha ja ahvatleva nimetusega Kohupiimakoogi, tellisin 2 tükki ja siirdusin pesema-kusema. Naastes kookidega „laagripaika“ saabus Mare, eemalt säras juba ka J. kaaskonnaga. Ma ei evinud võimet olla lahke tervitaja, ma vabanesin riietest ja kukutasin end külma jõevoogu – nirvaanasse. See oli NII hea, et mul pole mõtet üritada kirjeldada. Karge voolav jõevesi mõjus kui võlumähis mu asfaldile jäänud jalgeile, ma tundsin neid jälle.  Elustamisprotseduurikäigus oli kogu saabunud seltskond kogunenud suulisteks ergutusteks ujumissillale. Oli suur rõõm ja natuke uskumatu ka omasid näha, koduläheduse tunne hakkas koitma, maanteel nähtud silt Pärnu 61km, seda mu mõistus ilmselt tõrkus uskumast!

Koos J-ga olime natuke lähemal paradiisile: saabus vahuvein, Riia oma, suulise kaaskirjaga, et meil on ju ometi suund Riiale! Muidugi mõista oleks selles võtmes tundunud Odessa vahuvein äärmiselt kohatuna, et mitte öelda mõnitamisena J Tegelikult ma sain miski medali ka on ju, vapruse eest vms. Sõime kohalikus puhvetis suppi lambalihaga, mis maitses nagu värskekapsasupp. Samuti trehvasime siin jalgrattureid, kes olid alustanud Iklast ja laadisid siin oma kõikvõimalikke elektroonikaseadmeid, üks blond tütarlaps tuli mulle kossuväljakutelt ka tuttav ette. Ausalt öeldes ei saanud me neilt väga positiivset impulssi, kui nad nentisid, et ei kujuta ette nende seljataha jäänud igavaid pikki lõike jala tallamas … me ei taht seda teada, mkmm, kaardid rääkisid enda eest – homme pidi tulema surnud punkt, 12 km pikk Oksa-Soomaa joonlaud.

Kergema vastupanu teed minna on lubatud, palusin J-l võimalusel meid aidata kottide transpordiga Luite lõkkeplatsile, kuhu õhtuks maanduma lootsime. Kaart sai näppu antud ja kotid said teele, kogu maailma raskust ei pea sina mitte kandma, kui siis vähemasti mitte 24h järjepanu. Sain peatselt raporti, et kotid on metsa all kaetud kuuseokstega ja platsil on sisse seadnud sünnipäevaseltskond, kes ööbima ei jää. Meile sobis.

Küll aga ei sobinud meile Kurgjale järgnenu. Üks kaart, minu eksemplar, oli kottidega teel ja raamatut me üldjuhul teel olles ei lapanud, kuna seda ei olnud võimalik väikseks voltida ja koheselt kotist haarata. Ühtegi viita pöördeks peale Kurgjat teel ei olnud ja me marssisime sirgelt mööda kruusa üle viie kilomeetri enda arvates  Saeveski metsaonni suunas, kuni tundus, et ajaliselt oleksime pidanud ammu kohal olema, aga onnist ei uduvarjugi. Süvenesime kaarti, selgus tõsiasi, et tulnuks siiski Kurgjalt keerata. Raamat teatas tähtsalt mustvalgel, et Kurgjalt keera Sakala teele.

Fakt, et ma nägin Sakala tee viita, ent ei teadnud pöörde vajadusest, tekitas raevu ja viha, tõi silmile ahastusepisarad: seesama tühja longatud 5+ km tuleb ka tagasi tallata, taas tühja. Ja minu küsimus rajamärkijatele; seni oli igajumala pöörde juures viide, siit pööra vasakule või paremale, kus on loogika, et nüüd on lihtsalt üks täisnurkne mahapööre peateelt tähistamata! Ma oleks sel hetkel kellegi mahalöönud, kuna ma ei pea normaalseks seda, et ma peaksin raamat näpus samm-haaval läbima 370 km.

Olime tuldud teed tagasi liikunud ca 1,5 km, kui tee äärde jäi esimene elamine, milleni jõudmiseks tuli ca 100 m teelt maha keerata. Mare läks uurima, kas on mingit otseteed Saeveskisse, mina tiksusin vaikselt edasi. See tähendab tagasi siis. Helises telefon ja Mare andis teada, et ta leidis meile transpordi – Saeveskisse. Ausalt öeldes valdas mind selline tuim ükskõiksus ümberringi toimuva suhtes, et ma lihtsalt võtsin teadmiseks ja kõndisin edasi. Mõne aja pärast peatus minu kõrval Žiguli, valge Žiguli. Avasin tagumise ukse ja … esimene kõrvalistuja tool oli maksimaalses tagumises asendis ja ma pole kõige lühem inimene, mul oli kõrini ja ma nentisin: ma ei mahu siia. Oli oli aeg iseloomu näidata, lammas! Ent esiiste sõitis ettepoole ja ma mahutasin end tagumisele.

Mulle avanes vaatepilt, mis muutis mu tuju momentaalselt. Mare istus juhi taga, kes kandis kahte paari prille korraga, kitsad lugemisprillid, mille ees suured ümarad teibiga paigatud okulaarid. Pilt oli nii koomiline, et ma ei saanud aru, kas tegemist on reaalsusega või olen veremürgituse tagajärjel deliiriumis. Ja siis jõudis minuni tekst … hooli-mooli, seda ei suuda ma edastada. Tegemist oli 18 a tagasi Tallinnast maale kolinud äärmiselt koomilise paariga, kellest oli saanud totaalsed metsainimesed, mullu korilenud nemad suvega terve tonni metsamarju. Ja üleüldse nemad elavadki päevast päeva metsades. Võimalik, et onu oli midagi manustanud, ent peatähtis oli see, et nad transportisid meid kak-raz Saeveskisse, kuhu meil oleks Kurgjalt olnud täpselt veel 5 km. Ilma nende heade inimesteta me ööseks Luitele kindlasti jõudnud ei oleks, kus meid ootasid kotid ja söök ja järgmised sõbrad.

Saeveski on vana metsavahi maha, mis on kohandatud matkajatele peatuspaigaks, kahekordne majake, mille teisel korrusel on 2 kaheinimese puidust lavatsit ja allkorrusel pliit ja ahi ning kuivkäimla, uksetagust valvab luud.  Õues on puud ja grillimiskoht. Iseenesest suurepärane koht talvel matkajale, tahaksin siia kord tagasi tulla. Härra veenab meid, et siia ööbima jääksime, ent me ei ole eriti sõnakuulelikud, meil tuleb veel minna. Jätame hüvasti ja ületame lagunenud silla, üle mille me Žiguliga kuidagi poleks saanud, veel on minna maa ja ilm – 6 km.

Kogu lõik Kurgjalt alates ei näe me RMK Matkatee märgistust, keegi on võtnud iseenesest mõistetavalt, et siin kehtib Sakala tee märgistus ka meie matkatee kohta, kahjuks me seda ei tea ja kahtleme kõhkleme igal ristuval teel, lugedes jälgi: kas on jalajäljed? Aga rattajäljed? Frustreeriv kahtlemata. Hämardub, ent tee on vähemasti metsane, näeme esimest elavat peaaegu roomajat – kuldset vaskussi. Heliseb telefon, minu esimese 1,5 päeva matkakaaslane Riina on jõudnud Luitele ja hangib infot, kus kaugel meie, kes me pidime hiljemalt kell 21 kohal olema. Ma olen niivõrd kutupiilu, et nõustun tema vastusõitmisega, niisiis sõidan viimased 500 m autoga. Mare sörgib.

Luite on imeilus liivane puhkeplats. Age on meie kotid juba metsast välja tarinud ja ma hakkan tasa-targu toibuma, esimesed 10 minutit ei kuule keegi minu sust piuksugi. Tänase päeva kohta olin teel Marele konstateerinud, et on justkui haigla külastuspäev, kus on lubatud patsiente vaatamas käia ja siis tuuakse neile mõistagi ka head ja paremat külakostiks. Riina on meile keetnud aedube, marineerinud grillimiseks liha, korjanud värskeid imeliselt lõhnavaid tomateid ja värsket basiilikut oma kasvuhoonest, ökövärk! Mina saan suure pudeli longerot, millest on saanud minu selle teekonna päästejook.

Ent nurru sina söögi peale palju nurrud (enda kott ju jälle ei vähenenud, kahjuks), oli sõprade peamine missioon VVV [loe: väikese värdja varba, moondunud tema oli, seega nimi on asjakohane] esmaabi  – saabus briljantroheline, vesinik-peroksiid, sidemed. Küsimus oli selles, kas see sindrinahk tahab küljest ära tulla või on alanud pooldumisprotsess ja lätlased on mind õnnistanud-neednud kuuenda varba ilmumisega. Lükkasin tohterdamist edasi niikaua, kui võimalik, et vähedegi nautida mõnusalt sooja niiskusevaba õhtut, sest protseduur tõotas tulla pehmelt öeldes valus.

Liha küpseb lõkkel ja luban endale ühe tüki, ent parim osa õhtusöögist on minu jaoks oad!

Võtame sisse kohad lõket ümbritsevatel pinkidel ja asume asja juurde. Kes viskab selili ja naudib taevast, kes tules hoogsalt leekivaid puupakke. Mina annan end alistunult isehakanud meditsiiniõe kätesse – palun, minu jalad on siin ja just sellised. Algab leotamine, tupsutamine, kipitamine, krokodillipisarad … raisk, kõige rohkem tahavad tilgad püksi tulla brilliantrohelise peale, kui sellega mu haavad üle tilgutatakse. Et eesmärk on õilis, siis kannatan vaikides, aga pisarad ei katke. Eks need kanalid vajavad ka puhastumist. Lõpuks on mu jalad sidemeis ja ma olen varustatud hulga puhta sidumismaterjaliga järgnevateks päevadeks. Peab meeldima!

Et Riina näol on tegemist ingliga ruudus, teipis ta terveks ka minu matkakepi, mis oli juba mitu päeva tagasi otsustanud tõrkuda ja püsis vaid lühimas, mitte just väga mugavas asendis. Suurimad tänud mu kargu ja kargutavate kõpitsemise eest, Riin!

Saime lahkujatelt südaöösel kaasa hääd soovid ja mina eriülesande Kanade au kõrgel hoida ja lõpuni vastu pidada. Pärast sellist turgutust tundus see jälle reaalsena. Aidaa, külastusaeg sai läbi. Otsustasime Marega end seekord lõkke ümber pehmel liival kerra tõmmata, kuivem ja soojem, katuseks tähistaevas. Varusime mõned puupakud käe siruulatusse, et öösel meie lõket toita. Öötaevas lummas, perseiide veel ei silmanud, ent Linnutee kulges oma stoilises rahus üle taevavõlvi ja andis kindlust, et sadu pole oodata. Mina ärkasin kell 3 ja kohendasin lõket ning toimetasin käimlas, Mare tegi seda kell 5. Hommikul selgub, et me polnud sel ööl siin teps mitte üksi …

8.päev: 42 km 56 350 sammu

Luite – Hüpassaare – Oksa – Kõrtsi-Tõramaa – Läti

Hommikul toimusid tavapärased protseduurid, kuni ma oma varba lahti kerisin, et seda kurjajuurt uuesti rohtudega hellitada ja nüüd see juhtus – operatsioon Õ: mina ei tea, kas oli see ravimise tagajärg või oli see toimuva protsessi loomulik kulg, aga varbalt eraldus nahk ühestükis küünega, väike abi eemaldamisel minu poolt kääridega (A-sept muidugi käis ette ja taha). Nähtavale ilmus väga õrn roosa liha … nahaks oli seda veel karm nimetada. Kolmandik minu VVV-st oli nahkaheitnud, nagu madu, ent oli endiselt mõnusalt paistes ja puutudes ülivalus. Muutuvad olud on selleks, et kohaneda. Valasin VVV üle kõigega, mis mul käepärast oli ja katsin ta puhta sidemega, seejärel paigutasin oma jalalaba ettevaatlikult lahtisesse matkasandaali, mis oli minuni J. abil Kurgjale jõudnud. Nüüd oli VVV-l pisut enam ruumi ja õhku laiutada oma paistesolekuga, kahjuks valu ei olnud koos nahaga lõkkeplatsile maha jäänud.

Asutasime teele. Vaevalt laagriplatsilt väljununa näeme ridamisi jälgi, selliseid suuri. Need on viimaste, Riina auto poolt jäetud jälgede peal ja väga selged. Mõõdame ulatuse – 7-8 cm. Riina saab kirjelduse ja uurib vanaisa jäljeraamatut – võimalik, et ilves. OK! Tore teada, 10-12 m meie magalast.

Teekond on meid viinud jälle kodust eemale, Viljandimaale. Täna ootas meid ees Soomaa läbimine, kodune territoorium vähemalt minu jaoks. Ent ootas ka ees kõige ebameeldivam osa matkast:  Oksa – Tõramaa lõik võrdus ca 12 km pulksirget kruusateed kuumusega ja mittekergenenud kottidega.

Hüpassaares teeme esimese peatuse, ent lõkkeplatsile sisse ei keera, see tähendaks 2km edasi-tagasi kõndi, mina olin siin keset talve käinud ja söögipausiks oli vara. Lõuna saabub meie jaoks Oksa küüni juures kaskede vilus, peale seda, kui metsamaterjaliga koormatud veoauto oli meist täistuuridel mööda tolmutanud. Mühkameid leidub meie hulgas igal ajal. Matka vältel omandasin hoolimatuse vastu „valuvõtte“: kui oli näha, et lähenev auto kruusateel hoogu ei kavatse vähendada, liikusin ma tuima näoga tee keskele, oma suure kotiga pidin olema nähtav. Ja ma ei läinud kõrvale enne, kui tajusin auto sõiduhoo raugemist. Võimalik, et mind verbaalselt mõnikord selle eest saadeti kuhu iganes, aga ma ei mõista inimesi, kes vaid iseenda mina ümber tiirutavad. Samuti ei mõista ma neid ajuhiiglaseid, kes elavalt kaselt tohtu hangivad, nagu Oksal näha oli.

Peale Oksa-kohta võis käia kinnissilmi, ainult õkva, siis õkva ja pärast veel tohutu maa õkva. Kui me olime juba sitaks õkva käinud, hakkas vesi lõppema ja me sättisime end üksiku puu varju puhkama ning mina sörkisin kotivabalt ühte teest eemal asetsevasse majapidamisse, kus oli näha autosid, ehkki mitte inimesi. Astusin sirgelt tere hõigates sisse väravast, kus polnud koera eest hoiatavat silti. Aknast nägin inimese vilksatust, vehkisin veepudelitega ja suundusin maja tagaküljele, kuna fassaadküljel ust ei olnud. Maja tagant tormas välja hunt, kes lärmas, mis kole. Seisatasin ja alustasin loomaga rahulikku vestlust, kuni ilmus veekannuga mees, kes meenutas natuke Vanapaganat, habeme pärast. Täitsime pudelid, pikka juttu ei sündinud, tänasin ja asusin tuldud teed tagasi minema. Sama päeva õhtul kuulsin Soomaal imestust, selle talu koer hammustavat kindlasti kõiki võõraid, siiani oli see nii olnud. Julge kana rind on rasvane, ütlen ma selle peale.

Kui hakkas juba tunduma, et jäänud on viimane kilomeeter Soomaa keskusesse, peatub meie kõrval järelhaagisega auto, RMK kirjega. Kabiinist väljub küsimus: Kas on ehk abi vaja? On on, äkki saaks need kotid keskusesse viia? vastan. Aga te ise ei taha peale hüpata? Jätkub dialoog autoga. Ei, ei, meie tuleme ikka ja ainult omal jalal! Korraldatud. Kottidest vabanenuna tunnen ma vastupandamatut tungi jooksta ja seda ma ka teen, elusuure mõnuga jooksen ristmikuni, kust algab asfalt ja viit paremale ütleb, et Pärnusse on 45 km, mul on koduni ühe päeva teekond!

Ent me ei keera teps mitte paremale, pöördume vastassuunas ja maandume ees ootavate kottide juures Soomaa keskuses. Ehkki see on juba suletud, avaneb meil lühike võimalus laadida telefoni (õues majaseinal on pesad), käia majas WC-s ja loputada end väheke veega. Maja ees istub sportlik meesterahvas, kes on segaduses, miks te seda ometi teete, miks!? Tegemist on Markoga, kes on siit pärit ja on spetsialiseerunud huntidele, karudele ja ilvestele, nende arvukuse ja asustuse uurimisele, kes teab kõiki teid ja pesakondade asukohti. Ta tuvastab meie hommikuste jälgede põhjal, et tegemist oli kas ülisuure koera või hundiga. Kuna Luite lähedal elumaju ei ole, küll aga on see üsna lähedal sealkandis pesitsevale hundiperekonnale, jääme selle juurde, et meid käis uudistamas hunt, mitte ilves. Vähe sellest, kuna meil on Kurgjale toodud jookidest alles veel üks Staropramen, manustame selle nüüd soojalt ja südamesoojusega. Marko ütleb, et tal küll kodus õlut ei ole, aga ühe Külma Siidri ta meile leiab. Vastupandamatu pakkumine, muidugi me kirjutasime sellele alla ja kerisele see siider aurustus.

Olime otsustanud täna veel pingutada ja läbida järgmise lõigu – 7 km Läti luhale, et seal ööbima jääda. Marko oli nii hea, et võttis meie kotid enda auto peale ja ei läinud neid ennetavalt ette viima, kuna koht on teeäärne. Leppisime kokku, et ca 1,5 h pärast oleme me ise kohal ja ootame teda siis. Ilma kottideta oli ikka kuradima hea kepsutada. Lätti pidi saabuma veel teinegi ekipaaž, sedapuhku  Pärnust, nimelt oli Triin end nädalavahetusel ravinud ja otsustanud rajale naasta, temal jäi vahele lõik Hirvelaane – Läti, mis on veidi rohkem, kui meie kolme päevateekonna vaheline osa. Aga tubli tahtmine end taas kodusest õndsusest metsa ajada: rongiga Pärnusse ja sealt juba kohalike Kanadega Lätti.

Kanad-Kullatükid tõid meile peale Triinu ka ohtra tilliga maitsestatud omletti ja isetehtud-hästitehtud õuna-mandlikooki, lisaks minu terrassilt kokku koriletud tomatid ja veel olla meie uulitsas olnud silt, tulge võtke martsipaniõunu. Ma pole meie tänavas kunagi sellist silti näinud ja selliseid õunu söönud. Nüüd sõitsid need mulle lausa Lätti järgi! Õhtusöök läks meil Marega libedalt nagu lutsukala ja jäi üle taaskord vaid mõmiseda. Karastavad külmad joogid ja menüüsse oli tekkinud ka rumm&coke, alle-aaa. Elu nagu puhkekodus nr 15!

Marko oli toonud kotid täiesti õigeaegselt ja me palusime tal seltskonda jääda. Natuke kohmetuna ta seda tegi. Kuna vaatetorni trepile oli seotud silt: Suletud. Clõused!!! siis läks mees torni ja kontrollis, kas meie soov kolmekesi tornis ööbida võiks olla reaalne ja teostatav. Marko resümeeris, et treppi tuleks kasutada ükshaaval, siis on kõik ok. Tundus usaldusväärne info mehelt, kes räägib vähe, aga asjalikult. Hundivõõrad naised puistasid mehe üle spetsiifiliste küsimustega loomade käitumise, arvukuse jne kohta. Mina sain Kadrilt suurepärase kaela- ja turjamassaaži ja Riinalt VVV hoolduse. Kas sai elu paremaks minna siin ja praegu?! Esimene perseiidi lang sai nähtud. Et see polnud minu silmapete, kinnitas Marko, et jah – oli küll. Temal ei jää vist miskit märkamata – Hundimees. Jagame tel. numbrit, kui meil peaks homme mingi probleem tekkima.

Südaöö paiku lahkujad lahkuvad, jääjad jäävad kolmekesi, saabub vaikus, udu ja teadmine jalgades on permanentselt tappev väsimus. Õnneks on vähemalt selg unustatud teema, ehkki meie söögitagavara ei vähene sugugi. Torni mahume täpselt ära, katuse ümber laiub panoraamina udu kohale laotunud tähelaam. Seljataha oli jäänud senine pikim käimine – 42 km. Facebooki ilmub kommentaar, et kui Kilingi-Nõmme satun, astugu ma läbi, saab kõhu täis. Panen info tallele.

********************************************************************************

Elu Venemaal kulgeb nagu muinasjutus, loodetavasti leian lähitulevikus mahti teile ära rääkida selle loo lõpp ja alustada oma pabermärkmete digitaliseerimist kestva retke kohta. Do etovo, v sem privet!

Advertisements

About The Driimer

Harilikult küsitakse nii: nimeta 3 asja, mis sa võtaksid kaasa üksikule saarele. Miks ma peaksin minema üksikule saarele... Ma nimetan 3 asja, mille ma maailmast üksikule saarele eraldaksin, minuta - kõikvõimalikud relvad, raha, religiooni - maailmast saaks üks äraütlemata ilus paik elamiseks, ilma, et ma peaksin maailma eest sinna saarele pagema.
Rubriigid: Maratonid, Reis, RMK Matkatee 370, Sõberid, Tervis ja heaolu, Toit ja jook. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s