RMK Matkatee 370 Oandu – Ikla. [1.osa]

Eellugu.

See oli eelmisel aastal, kui meediast kõmises läbi uudis, et RMK on tähistanud matkatee põhjast lõunasse, pikkusega 370 km. Ma olin parasjagu kontoris, kui mu hea kolleeg mainis, et Merr, see on raudselt sinu jaoks. Mhmh, mõtlesin, kunagi ehk tõesti. Möödus aasta.

Selle suve kohustustevabadust arvesse võttes tundus ülim raiskamine selle ettevõtmise ettevõtmata jätmine, arvestades, et nende kilomeetrite tallamiseks on vaja … paendlikku aega. Ja seda mul nüüd on, mõnuga kulutamiseks. Nõnda ei olnudki muud vaja teha, kui leida suviste tegemiste graafikus selline auk, kus saaks valutult ca 10 päeva igapäeva elust kõrvale hoida, tegelemaks millegagi, mis nõuab pühendumist, vaimu ja füüsise ühes hingamist ning levitut kulgemist puhul, kui lained õhus ei levi või sidevahendite akud on vaakumis.

See osutus üsna keeruliseks, kuna käimisi muudkui lisandus ja suve lõpp on tihedat mustrit täis nagu korralik kaltsuvaip. Pealegi tekkis matkamõtte-kaaslane, kes julges mõelda suurelt ja soovis kaasteeline olla. Vaagisin ka jalgrattal veeremise plusse ja miinuseid, ent see tundus liiga lihtne lahendus. Tagantjärele kiigates, siis jah, see oleks olnud köki-ja-möki, või siis möki-köki.

Ettevalmistust nagu polnudki, mõte oli mulle omane – kui aeg on sealmaal, siis lihtsalt lähen  üks päev korraga: tuleb, mis tuleb … aga enne Iklat saate mind metsast välja ainult kanderaamil!

Alguses. Saabumine.

29. juuli hommikul pakin eelmisel õhtul enamvähem väljaotsitud kraami viieteistkümne minutiga kokku ja jõuan Pärnu bussijaama Tallinnasse viivale bussile 2 minutit peale väljumisaega. Õnneks oli Riin juba bussis ja Hiir hoidis bussi(juhti) kinni. Korras.

Maha jätsin teadlikult telgi, seda ei jaksa meist kumbki tassida, olin resoluutne, ja suure kurbusega ka fotoka, liiga raske! Bussis manustasin hommikusöögiks eelmisel õhtul jooksuga nikerdatud täisteranuudlid köögiviljaga, ikkagi süsivesik … või siis mitu! Jooksupealt sebime bussis kahepeale telgile aseaine, mille toob meile omaniku käest Hipodroomilt Tallinna bussijaama minu hea ekskolleeg Proua Ametühing. Viimane liigutus – E-piletid Altja bussile ja olemegi redised, võtmaks sihti stardipaika. Teel täistuubitud (Võsule saab!) bussi silman seljakotti ja selle omanikku ja automaatselt pudiseb huulilt küsimus: Oandusse? Mhmh. Istume bussi tagumises reas (saime tagantpoolt eelviimased piletid) ja saame tuttavaks: Mare ja Triinuga, kel on sama siht, KÄIA põhjast lõunasse.

Kogu seltskond on veidi elevil, kui Laagna teed pidi Tallinnast Peterburi suunas veereme, mõnus ja mugav. Lõpp-peatuses Altjal aitab bussijuht meil bussikõhust seljakotid selga ja soovib meeldivat puhkust. Oh mees, sa ei tea, millest sa räägid!

Tatsame Altja kõrtsi ja teeme viimased kohvid, mina ei saa jääda reispassita – törts sooja Jäägrit on matkade kohustuslik liigutus. Kõik toimetavad seljakottidega, väike kostüümi tuunimine ja kotisisu kohendamine. Entusiasm ja sära silmades, adumata, mis tegelikult ees ootab. Otsustame koos alustada. On käes aeg kotid vinnastada (selga tirida) ja astuda Matkatee välised 2 km Oandule, kus on ametlik mõtteline stardijoon. Päike, männimets, elev sumin…                                                                                                                                                                                                                                                                                                 1. päev: 29 km 45 500 sammu

Altja – Oandu –Võsu – Nõmmeveski // Ah mul matkast hea on meel …

Oandus astume sisse RMK looduskeskuse majja ja saame mõned kaardid Lahemaa ja Kõrvemaa kohta, mida võib vaja minna. Kohalik töötaja ei oska kommenteerida, kui palju matkajaid parasjagu teel on, ent enamasti iga päev minevat keegi. Mare teeb ettepaneku seada sisse kohalik külalis-logiraamat, mis on hea mõte: kes, kust, kuhu, kunas, millega – rohkem poleks vajagi.

Esimese pooliku matkapäeva kohta võiks öelda, et see on algavale algajale jõukohane, mõnus pehme jalgealune, Võsu ümbruse metsad mõnede kukeseente leiukohtadega. Ei villita ega midagi. Ent kott va pagan on ikka raske ja hakkab õlgadele, alaseljale. Õhtuks koguneb seljataha 27 kilomeetrit ja Nõmmeveskile jõudmine on juba üsna lohisevail jalul. Viimased kilomeetrid kulgevad nagu kiuste puujuurterikkal kõveral metsarajal Valgejõe kõrgel kaldapealsel, kust alla ei tahaks kukkuda, eriti.

Hämaruse hakul oleme kohal, lõkkeplatsil on juba tuli üleval ja 2 samal päeval alustanud velosipedisti on end juba parkinud laavu ette. Kuna oleme telgitud, siis palun koomale tõmmata, mille peale ratturid püstitavad oma telgi ja loovutavad magamiseks mõeldud varjualuse meile. Väga armas neist! Järgneb ujumine karastavas jões, Riin tõrgub – külm, ja õhtusöök. Väike kaardi tudeerimine, tegemaks teise päeva plaane ja ongi pimedus käes, tuttu.

2.päev: 32 km 48 500 sammu

Nõmmeveski – Kalmeoja – Järvi Pikkjärvi – Paukjärve – Jussi // Pannkoogid ja ridade hõrenemine

Hommik algab sellega, et elevil häälel teatab Mare, et pannkoogid saabusid.

Nimelt olime eelmisel päeval ca 3 km enne ööbimiskohta Joaveski külas jutelnud ühe muruniitjaga, kellele viskasin naljana, et ootame teda meile külla hommikul kell 8 pannkookidega. Rene oli 10 minutit enne nimetet kellaaega jalgrattaga kohal, tuues endaga kaasa suure termose kohvi ja värskelt küpsetatud pannkoogid. Meie matka Imed olid alanud – Ime nr 1.

Ahjaa, Riin fikseeris varahommikul lõkkeplatsil mängiva oravapere, kui uniseid silmi proovis avada ja kogu laagerdis veel unerütmis hingas.

Rene info kohaselt oli meil peatselt vaja ületada Valgejõgi, ent sild on lahti monteeritud ja on remondis, tuleb minna läbi jõe. Abivalmis mehena juhatab ta meid jõest läbi, hindab suusatreenerina meie matkakeppide kasutusoskust ja soovib head teed. Südantsoojendav algus päevale.

Kulgeme läbi mõnusa metsase Lahemaa rahvuspargi, tõuseme üles mööda taevatreppe ja nosime metsamarju. Mõnus – kordub, ikka ja jälle nii verbaalselt, kui hääl mu peas. Kahjuks selgub päeva peale, et Riin on endale liiga teinud ja lonkab kergelt, miskit hõõrub ja põlves on valu. Pärastlõunaks on ta otsustanud, et temast lõpuni asja ei ole ja imeilusas kohas Järvi Pikkjärvis organiseerib ta endale Tallinnast transpordi järgi.

Pikkjärve kaldal toimetame hilise lõuna, ujume (ülihea) ja saadame teele enne meid teele asunud, ent veel siin põõnutavad ratturid, poisi (Jõgeva) ja tüdruku (Tartu), kellega öösel laagrit jagasime. Teele minnes viskab plika nalja, et me teid enam ei näeks! Nojah, ma jõudsin ju jälle esitada vasturääkimist mittesalliva palve – noormees lamagu selg ees, kuni ma näkina vees käin 😀

Peatselt saabub puhkealale seltskond noori, kes hõivavad ratturitest vabaks jäänud lõkkeaseme, väljavõetud õlled tunduvad sedavõrd ahvatlevad, et ma ei saa jäta kasutamata võimalust ära rääkida mõned lonksud, maitses hurmavalt. Jätame Riina nende valvata, et enne te ei lahku, kui Riinat päästev transport on maandunud ja jätkame teekonda kolmekesi. Jätan maha kõik, mis tundub ülearune ja jätkan teekonda minimaalse koguse riietega ja priimuseta, panustades uutele sõpradele. Ent meie seltskond mitte ei vähenenud, Pikkjärvel liituvad meiega 2 Mare sõpsi, kes olid Peterburi maanteelt asunud enne meid teele ning kes meid Pikkjärvel järgi ootasid, et sealt siis enne meid edasi liikuma hakata. Õhtul pidime kohtuma Jussi lõkkeplatsil.

Et sinna jõuda, tuli käia ikka veel meeldivaid metsaradu ja laskuda/tõusta ühest jõhkrast seinast, aru me ei mõistnud, kuidas seda rattaga tehtud oli, aga jäljed ometi olid. Niisamuti ei tahtnud mõeldagi, kuidas seda laskumist teha keppideta, seljas rämeraske kott. Liikuda oli mugav, sest kogu rada oli ideaalselt tähistatud puudele valged ringid punase triibuga – meenutas koguaeg Gruusia lippu. Kaarti ei olnud vaja üldse kasutada.

Jussi väinjärve äärde jõudes oli kukeseene kogus kasvanud ja taevas läinud pilve. Oli teise päeva õhtu ja lõkkeplats tagasihoidlik. Ent vesi järves oli kui vannis ja ujumine nr 3 kohustuslik. Võõraste olemasolutus andis taas võimaluse vabastada end kõigest ahistavast ja tunda end vabalt.

Õhtusöögi laua kattis Hanna tortellinidega ja mina kukeseentega ning kuna kergelt vihmutas, siis tegin magamisaseme varjualusega söögilaua alla visates niiskusekaitseks üle laua Vibu telkmantli, mis üle laua äärte maani rippudes tekitasid mulle mõnusad kardinad. Ent lakke vaadeldes oli tunne nagu lamaks kirstulaudade all. Öösel oli kardinatest kasu – tõusid tugevad tuuleiilid, sadas, eemal välkus ja paukus, aga magada oli mõnus. Kui valutavad jalatallad ja pakitsevad põlved ning tuikav alaselg väljaarvata.

3.päev: 37 km 56 600 sammu

Jussi – Aegviidu –  Mägede – Noku // Läbi raskuste

Hommikuks oli vihm taandunud ja leivale määrisin Jussi järve ääres Jussi sulatatud juustu. Tavapärased toimingud ja enne lahkumist jõudis laagrisse üks sportlik jooksev meesterahvas, kes küsis parkla kohta. Saanud eitava vastuse keeras otsa ringi ja lahkus nagu olnuks tegu maailmalõppu sattunud kummitusega – tegemist oli ikka väga kõrvalise kohaga!

Nüüd viis matkatee meid kohutavalt suure ringiga ümber Jussi järvistu järvede, ausalt, oleks saanud otse kolm korda lühemalt. Aga kahetseda pole midagi, maastik oli hingemattev ja kruusateid saime me hiljem iivelduseni astuda.

Siinsel lõigul sattusime nagu teisele planeedile ka – tundralaadne lilla puudetu kuppelmaastik, kaetud kanarbikuga ja nõmm-liivateega, mida endale peotäie korilesime, hiljem saime sellest korda neli ülimaitsvat teed. Olime Kõrvemaale jõudnud.

Ühel metsateel, mis ei tulnud kusagilt, tuli meile vastu Jeep, mille aken lahti ja roolis keskealine mees, kes kuulas … korraliku soundiga … Vivaldit. Me olime kõik tummaks löödud, ime nr 2.

Teel noppisin esimesed sirmikud ja kuna kott oli pungil ja käepärast miskit ei olnud, torkasin need lihtsalt peas oleva puhvi alla, varsipidi. Nägin ikka veider välja küll, vist.

Mingil hetkel kattusid meie teed ühe paariga, kes käekõrval rattaid veeretasid ja olid samuti teel Ajaviitu, ent kasutasid selleks paremat teed, meie suundusime kaardipõhiselt, kui enne Ajaviitu jõudsime taas põkkuda. Oli tore vahelduseks inimesi näha ja oma retke tutvustada.

Aegviidu Ajao oli tühi puuviljadest ja jäätisest, õnneks keefiri ja gin long drinki (mida ma tavaelus ei tarbi) jahutuseks seal ikka oli. Nüüd läks see sisinal kerisele. Tegime pikema poolvihamse peatuse poe ees pingil, viskasin end jalad taeva poole pea peal vastu poeseina ja silmanurgast piidlesime inimesi. Hiljem selgus, et nii mõnigi neist oli matkaline, kellega tee meid õhtul ristas. Mare sõbrad loobusid mõttes liikuda meiega paar päeva Lelleni ja suundusid rongile.

Meie tee viis Aegviidu Looduskeskusesse, kus saime juhatust, nati pesta ja elektrit. Õues puhkasid jalga 2 meesmatkajat, kes tulid Iklast. Vihm ikka nagu ei olnud ja oli ka, selline ne rõba ne mjaso ilm. Ent edasi pidi peatselt tuleme Nikeljärve ja me seadsime sammud mööda Metsa tänavat metsa. Viidastik töötas, märgivärv puudel muutus helesirelilillaks, ettehoiatamata.

Nikeljärvel kohtasime kolme meesmatkajat, kes olid alustanud Ardust ja liikusid Oandusse. Vahetasime teekonna iseloomustusi ja muidu matkatarkusi. See on armas, kuidas ühised tegemised inimesi lähendavad ja liidavad, kohtaksid nagu seltsimees ja semu, kellega võid avameelselt kõigest rääkida. Kutid lahkusid ja me leotasime veel väheke. Enne teele asumist märkasime üht kena kuiva kasetohtu ja haarasime selle kaasa, et kasutada seda lõkke süütamisel.

Kuna Triinu hüppeliiges oli paistes, siis jätsin kaasteelised ühe jõeveerele jalga leotama ja liikusin omas tempos kuni Mägede lõkkekohta, läbides esimese pika sirge metsavahel, mille kohal tiirutas Päästekopter (nägin sellist Kihnus näidispäästmist tegemas). Mõtlesin, et ega mina ometi kadunud ei ole ja korjasin kotti 2 järgmist sirmikut.

Mägede järve äärsel lõkkeplatsil ootas ees 2 telki, üks vanem paar ühe lõkke ääres ja eemal teine kahe noore tüdrukuga. Ma ei suutnud muud, kui end lähima kohani vedada, eemaldada riided, paluda meesterahval selg keerata – päkad selga ja vette. Jalad olid vihmasest päevast tingituna mustad nagu söed – mu käimad olid otsustanud värvi anda. Poogen. Vette!!! Järv oli siin suur, endine liivakarjäär, sai kohe kaugele ujuda ja jalgadele kaalutut olekut pakkuda. Minu kaaslased  jõudsid kohale, kui ma enda leotamisest tüdinesin ja veest väljusin. Nende mõtte oli siia jääda, mina oli mõelnud ühe koha võrra edasi liikuda, et olla hommikul kohe rabas – Kakerdajas. Tüdrukutele mõte eriti ei meeldinud, esialgu, aga see võeti kaalumisele. Ma olin valmis üksi edasi minema ja iseseisvalt jätkama.

Aga enne pidime puhkama, sest 10 km õhtu lõppedes ei ole enam nii lihtne visata. Niisiis tutvusime teiste matkalistega: Kristiine ja Piret, kes olid siin enne meid ja alustanud päev meist hiljem, ehk eelmisel päeval! Hullukesed ning Agnes ja …, vot ei mäleta selle mehe nime, aga seda mäletame me surmatunnini, kuidas ta oli kõigega varustatud, mida vaid küsida oskasid. Pealegi, kuna siin puudus igasugune vahend puude lõhkumiseks, suutis mees oma Fiskarsi lauanoaga puuhalgudest sujuvalt laaste ja liiste välja lõikuda, et saaksime tule üles.

Ja ime nr 3 – kuidagi tuli jutuks, et meil on eelmisest kohast kaasas üks kasetoht. Nikeljärvelt? – küsis mees. Mhmh! – vastasin. Mees nentis, et oli selle tohu leidnud ja pannud valmis, et võtavad kaasa, aga unustasid maha! Nüüd oli see kasetoht talle järgi kõndinud ja ma jätsin selle õigele omanikule, sest minu kotis olid tegelikult ju süütetabletid olemas. Seik ise tekitas mõnusa elevuse J Sõime ja jõime ning langes liisk, et me liigume edasi kolmekesi.

Ujuma saabus punt kohalikke ja ma esitasin neile järgmise – Noku lõkkeplatsi – kohta küsimusi ja juhtumisi esitasin küsija suupihta´i lööda küsimuse: kas te oleksite nõus meie kotid autoga ette viima? Väike kuklakrats ja vastus oli positiivne, aga et keegi ju peab kaasa tulema ja kotte valvama. Mkmmm, meie liigume ainult omal jalal, aga kui kotid saaks, oleks meil poole kergem (ma juba tugevalt lonkasin oma villis ja umbes väikest varvast). Korras, pakkisime oma kotid kokku ja saatsime need teele, Kalajärvele (1,8 km enne Nokut), palusime need panna varjualla, puhuks, kui sadama hakkab. Meie kõigi meel oli nüüd täis optimismi, et mis nii viga tallata J Ja me tallasime, läbi Valgehobusemäe keskuse staadioni, mööda metsast takistusriba, kruusa, asfalti ja jälle kruusa. Hämardus, kui Kalajärve pimeda metsaaluseni jõudsime ja oma kotid kenasti küttepuude varjendist eest leidsime. Võtsime siit kaasa järvevee õhtuks ja hommikuseks söögiteoks ja siirdusime edasi. Nüüd hakkas juhtuma midagi veidrat, pimenevast metsast hakkas meile vastu tulema autosid, suht korralikke, väheste inimestega autos. Oleks seal olnud mõni pidu, oleks ju auto d täis ja 1 kaine rool per auto. Lõpuks, kui meist oli möödunud nii 15 autot, hakkas paistma metsaalune parkla, kus seisis veel 3 autot. Noku lõkkeplatsi väravad, paistab korralik lõke. Kohapeal on 3 inimest. Teretan ja esitan küsimuse, kas keegi on siia ka ööseks jäämas, et mõista, kas saame siinset laavust magamiseks kasutada. Ahjaa, maas on 2 statiivi. Laavu all pikutav mees ütleb Kaupo Kikkase häälega, et tema üksi jääb ööseks. Küsin, ega ta ometi pahanda, kui temaga jagavad laavust 3 matkateelist. Ei ole probleemi. Tore, sest see  on mugavaim variant, alati kuiv.

Mare oli päeval unistanud saiakestest, mida ta Aegviidu poest ei leidnud. Nüüd oli lauanurgal terve kast saiakestega ja mulliveed. Selgus tõsiasi, et äsja oli siin lõppenud fotokoolitus ja need on ülejäägid, lahkunud autod ei olnud kellegi sünnipäevalt minejad vaid fotohuvilised. Mugisime oma õhtusöögi, loputasime selle liivateega alla ja olime kokku kukkumas. Viimased fotoõpilased lahkusid ja me imbusime laavu põrandale. Kaupo seadis äratuse enne viite, et minna rabasse pildistama.

4.päev: 30 km 46 550 sammu

Noku – Napu – Hiieveski – Varblase talu // Vahuvein ja seenekaste

Öösel sadas ja oli pilves, seega ma ei ole kindel, mis pildimaterjali ta sealt hommikul leidis. Kui me kell 8 ärkasime, polnud fotojahtijast enam lõhnagi ja saiakesed olid paberiga kaetuna meie kottide juurde sätitud. Aitäh, keset metsa raba ääres hommikuks lihapirukat ja moosisaia süüa polnud meie unistustes, aga ime nr 4 oli see igatahes! Tundsin, kuidas mu nägu on paistes nagu pärmitaigen, mille ükskord ahjuotsa kerkima unustasin, aga peeglit polnud ma näinud juba päevi ja kellele see korda läks, mul oli täiesti üsna ükstakõik. Praegu mõtlen, et mis selle põhjuseks võis olla, pole aimugi.

Kakerdaja raba rajal mõtlesime Ewerti ja 2 dragonsi peale, kes siin oma tuntuima video lõike jäädvustasid ning sellele, mis nime taga võiks olla. Selle saime teada, kui rabajärve ääres hommikujumist toimetasime, kakerdaja on järvekauri rahvapärane nimi – käivat teine maapeal veidralt. Triin tegi hoolega rabaturba maski, puhas loodus on käe ulatuses, siis ei või seda võimalust untsu lasta. Hiljem saime teada, et mõni aeg peale meid jõudsid siia ja Piret ja Kristiine, kes polnudki meist hommikul vara möödunud (nad alustasid oma päevi nii 2 h varem, kui meie).

Teekond jätkus, möödusime sildist, mis tõestas, et esimesed 100 km on seljataha jäetud ja peas käis kõll, et seda oleks tingimata vaja tähistada. Mõte liikus: kui jõuame Paunküla veehoidla ümbrusesse, siis räägime ära mõne kalamehe ja käime Ardus poes. Hiieveskil see sai sündima (koledaim lõkkeplats kogu teel, ei kuulu RMK listi). Valida oli ühe inimese vahel – Juri, kes oli saabunud päev enne sõpru hõivamaks lõkkekohta ja lauda, vene inimene, kes tonkas ka eesti keelt ja olevat Tallinnas lennuinsener, kes kontrollib maa peal lennuki tehnilist korrasolekut. Kinnituseks näitas mees oma nutikast, kuidas ta lennukit angaari juhib. Vau J Muidugi oli ta nõus poes käima – saabusid keefir, 2 vahuveini ja kott jääd. Meie Marega valmistasime kukeseentest, 6-st sirmikust, sulatatud juustust ja lihakonservist ülimaitsva kastme kartulipüree kõrvale. Kutsusime sööma ka Juri, kes võttis kaasa tomatit ja kõigile õlut ning kiitis, et tõepoolest on kaste hästi õnnestunud. Meile tundus see täielik gurmee ja me sõime ja mõmisesime vaid.

Jura soovis väga, et me jääksime siia laagrisse, et tal üksi igav, lubas konjakiga kostitada. Mina läksin ujuma ja kui tagasi tulin, oli tal idee, et kui te ikka peate veel 10 km edasi minema, käige siin, ümber laagriplatsi ja parkla! Kuigi ettepanek oli ahvatlev ja kottidega käimine ei tundunud peale vahuveinide manustamist eriti apetiite, saime endast võitu ja pakkisime end kokku. Jätsime hüvasti, täiendasime kotte kingiks saadud õlledega. Juri võttis oma konksuga kalakaalu ja kaalus kotid: Merle 18 kg (1l õlut, 2L vett); Mare 14 kg (0 õlut, 1,3l piiritust – tehnilist); Triin 10 kg (0,5l õlut). Selle numbri teada saamine mõjus mentaalselt laastavalt!

Tee viis üle Tallinn-Tartu maantee mööda sirgeid metsasihte, kus madal päike paistis keset silmanägu, vaim oli nõrk, aga samm kiire, et päevale joon alla tõmmata. Järgmise lõkkekohani jäi 30 km – pikim vahemaa kahe lõkkeplatsi vahel. Sammusime esimese maja külje alla ja vajusime teepervele, et küsida, kas siin kandis on mõni kena kohake, kuhu maanduda. Ei ole, oli perenaise vastus. Kas siia samasse võime parkida? No, seal maja taga on ka niidetud plats. Selga. Ei sammugi rohkem suutnuks me teha, ainult lamada.

Tüdrukud panid telgi kuuri seina äärde, mina keset platsi niidetud ala serva eemale – termomatt, lebo, magamiskott, mille laotasime telkmantli. Kõige metsikum ja vähem kaetud magamine sel retkel. Vaade oli suurepärane – 10 meetrit eemal uudistas 2 hobust mind karjuse tagant, pidin minema neid näppima. Taustaks ritsikate sirin, sookurgede huiked ja loojanguroosa taevas. Hurmav ja olemise talumatut raskust balansseeriv.

Liivatee ja väike võileib, isu lihtsalt ei ole. Imendun kotti ja tõmban selle suu nööriga koomale, on kogunemas udu ja tohutu niiskus. Öösel kuulen, kuidas puud tilguvad, pistan käe õue – no ei saja, lihtsalt kogu õhk on vett täis. Külm siiski ei hakka.

5.päev: 37 km 48 800 sammu

Varblase talu – Kõue – Hirvelaane – Loosalu // Varjend, SPA ja paradiis.

Hommikul võpatan selle peale, et kuulen vihma krabinat – hüppan nagu keravälk püsti ja pagen „varjendisse“. Iseenesest oli kogu kate niikuinii märg, aga instinktid töötasid automaatselt. „varjendiks“ oli plokkidest laotud kõrvalhoone, mis oli seest igasugust soga täis, sinna ei oleks mahtunud magamiskotti maha panema. Eriliseks tegi varjendi kahe sissepääsu olemasolu, uks hoovi poolt ja … mahasõidetud nurk külatee poolt, leivaauto tagurdas sisse, teadis perenaine. Nüüd oli kogu hoone konstruktsioon paigast ära ja plokid vedelesid maas – tõeline ekstreemsus, kus hommikusööki süüa ja kohvivett keeta. Olime kõik meeldivalt šokeeritud, vaheldus missugune. Kasutasin juhust ja andsin telefonid laadimisele. Et ma seda juba õhtul ei märganud teha, kirjutan surmväsimuse arvele.

Lõpetuseks saame teada, et tegemist on Varblase taluga ja jätan Mare kotist kommikoti vähemalt kolmele linalakale poisile, kes meid õhtul küll õuest, küll akna pealt piilusid; vist ei olnud enne hulle näinud!

Taas teed tallates jõuame kruusa ja asfalti mööda Kõuele, mis on Triinule tuttav koht (Kose tüdruk). Siin on rahvamaja, mille uks on lukus. Pöördutakse ületee naabermajja, et küsida vett. Saadakse info, et rahvamaja võti on … postkastis ja tundke end nagu kodus. Vaikus!

Rahvamajas saab võetud soe põhjalik dušš (sauna jätame siiski tegemata), pestud pesumasinaga must pesu (läheb aega, enne, kui masina käivitamisnipi avastame), pandud külma 1 Jurilt saadud õlu; keedetud puder, jäetud sissekanne külalisteraamatusse. Kas me oleksime õhtul jaksanud liikuda veel 5 km, et siia jõuda ja teise korruse madratsitel magada. Ilmselgelt mitte. Aga me olime sattunud paradiisi. Ja ilm võttis päikeselise jume, mis lubas nüüd märja pesu koti külge riputada ja lasta sel kuivada. Sel ajal olid meist möödunud Piret ja Kristiine.

Kõuelt edasi, nagu ikka peale puhkust, mina lonkasin üks tunnike ja siis käisin end käima, valu muutus tuimaks ja ma panin käigu sisse, et kiiremini järgmisele platsile jõuda. Trampisin siis hoolega ja … näen ühel hetkel tuttavat punapead – Piret. Ja teepervel pikutab Kristiine. Ma olin järgi kihutanud kiirkäijatele. Edasi liikusime Hirvelaande sellises kolmikus, lõkkeplats oli teelt nähtamatu ja viidata ent märkasin parkivaid autosid, olime kohal. 2 pesnionäri pidasid sõpradega sünnipäeva ja pakkisid end juba kokku, jättes meile mmmm kui head soolvees keedetud herned ja imestades, kui tugevad me jalad küll peavad olema. Soovisid kõike head ja üks memmeke lisas, et elab siinsamas, kui midagi vaja on, siis astuge läbi. Küsisin naljaviluks pannikaid, ütles, et ta ise ei viitsi, aga me võime tulla ja ise neid endale küpsetada. Vot selline võimalus.

Saabusid Mare ja Triin, viimane oli otsustanud oma paistes hüppeliigesele viidates siin lõpetada ja kutsus endale auto järele. Kristiinet – Piretit asusid varem teele, pidime kohtuma järgmisel lõkkeplatsil ja ööbima koos Loosalus.

Meie algsest nelikust oli alles 2 väikest neegrit ja liikusime peatselt meiegi, riided olid siin enamvähem ära kuivanud ja puhas tunne oli ikka hea küll.

Hirvelaane – Loosalu vahe oli kruusane, kui saabus paha asfalt. Ja seda jätkus ja jätkus kuni Põllisteni, külani, mille vahel jalutas meile vastu mees. Vaata, paljas mees – ütles Mare. On jah! No dressipüks oli jalas. Mees tegi juttu ja jõudis sinnani, et ega meil poodi pole vaja minna. Ei ole. Aga kas teil juhiload on? On küll. Mehel oli vaja poodid minna – reede õhtu – aga ta oli siin  maal, ema abistamas ja juba mõned õlled teinud. Kaugel pood on? Kaius 10 km eemal. Okei, see on kiviga visata, käime ära. Mare jääb kohale puhkama, viskan oma koti autole, et see meie teelt mahapöörangul võssa jätta.

Kaius näitab mees maja, kus ta elab ja ütleb, et näe, proua on kodus. Poe ees ja poes aga tutvustab mind, kui oma uut prouat J Otsin post meile siiski nipet-näpet: keefir muidugi, banaanid, õunad, longero kindel see. Mehe ostukorvis on 12 õlut, vahuvein ja poolene. Nõuab, et valiksin meile jäätised ja tingimata peab ta meile ostma šokolaadi, sellise suure 200g-se. Ma´i jaksa vaielda, valin tundmatu Mesikäpa jätsi ja sõidame tagasi. Mare on natuke meile vastu liikunud, jätame Jaaniga hüvasti ja maiustame jäätisega. Teekond jätkub läbi sihi, kuhu justkui kellegi jalg varem pole astunud, keppidest on abi, kuna siia on maetud veidrat ehitusjääki, alates purustatud kahhelkividest. Kilomeetreid tuldud, märkan teel kirja Piretilt: vaadake paremale kase alla, karu jäljed. Ja seal need ongi – värsked sellised turbamullasel taimedeta kraavipervel. Tore. Meil tuli veel 2-3 km minna, kui jõudsime laagriplatsile, kus plikadel oli telgikatte püstitamine just lõppenud.

Me vajasime vett, seda sai rabast 1,4 km kauguselt, asusime Piretiga tühjade pudelitega teele. Enne rabasse jõudmist tuli läbida umbes 5 kihti erinevat looduskooslust ja võsa vahel välgatasid tuled, auto, siin! Autost vaatas vastu Jaan, kes tuli kontrollima, kas me jõudsime kohale! Käisime rabas ära, nautisime 5 minutit loojangujärgset valgust ja vaikust kuubis.

Naastes oli Jaan ikka veel kohal – ta oli toonud külakosti: vahuveini ja krõbedad praekoorikleivad soolaga, ma olen siiras, kui me kõik andsime hinnangu, et keegi meist neljast ei olnud eladeski saanud nii maitsvaid praeleibasid, Ulme! Kui vahuvein hakkas lõppema, jättis jaan mulle veel õlle ja lahkus tagasihoidlikult, see oli tema jaoks ilmselt ebatavaline reede õhtu. Piret tõstis lauale … vesipiibu. Taevas meid ümbritseva puudesõõri keskel oli selga ja täis tähti. See siin oli täiesti ebareaalne ja me olime lummatud nagu üks mees. Kobisin taas laua alla magama ning öösel jooksis mingisugune loom üle mu magamiskoti, oli see sisalik või hiir ei tea, aga mul oli tükiks ajaks uni läinud… ehk järgmiseks ei jookse karu. Oli see vast päev.

Jätkub …

11.08.13 Nüüd hakkan ma puhtaks pestud pesu pakkima järgmiseks reisuks, sedapuhku lähen ma Venemaale, reisi teise poole ma panen kirja teel, ent kunas ma selle siia postitatud saan, jäägu saladuseks.

About The Driimer

Harilikult küsitakse nii: nimeta 3 asja, mis sa võtaksid kaasa üksikule saarele. Miks ma peaksin minema üksikule saarele... Ma nimetan 3 asja, mille ma maailmast üksikule saarele eraldaksin, minuta - kõikvõimalikud relvad, raha, religiooni - maailmast saaks üks äraütlemata ilus paik elamiseks, ilma, et ma peaksin maailma eest sinna saarele pagema.
Rubriigid: Eesti, Hobid, Maratonid, Reis, RMK Matkatee 370, Tervis ja heaolu, Toit ja jook. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s