Õnnest, näpuotsaga… Volli silmade läbi.

Järgnevat postitust soovitan  lugeda üksteisel üks teisele ja igaüht iga ühele. Minu Suure Suve seni parim lugemine, mis ei saa jääda ainult nende üksikute lugejate teadvusesse, kelle kätte satub ühe kadunud kuldsuu raamat. Niisiis sõidame:

… Õnne võib tunda soojast toanurgast tuisusel ööl või kuivast  särgist rännakurajus. Kunstnik võib rääkida õnnest,  kui välgatab idee, kui otsingupiinadele järgneb üllatav h e u r e k a!  Õnn võib olla lavastajal, kui ta tunneb äkki tulevase etenduse seesmist terviklikust, või näitlejal, kui ta tabab loodava rolli tuuma. Õnn võib olla ühes tunnustavas sõnas, kui otsingute piin ja kahtluserõõm röövivad une. Õnn on omada inimest, kes on su vastu n õ u d l i k k u s e n i  aus – sõpruse pärast. Õnn ei saa olla igavene. Õnnele peab midagi eelnema ja midagi järgnema. Pidev saab olla ainult taotlus õnnele, mis iseenesest on vaid õnnetuste katkendlik ahel.  Kõige raskem on õnne ära tunda. Õnn on enamasti tagantjärele tuntav nagu noorus, tervis ja mõnikord ka armastus. Mis on õnn, ma ei tea. Arvan, et õnne allikaks on v õ i m e  l u u a. Edu ja õnn pole sünonüümid, nagu õnn ja rikkuski. Pisiasjus võib juhus vempe mängida, suur õnn on enda teha. Usun, et kadeda õnn pole õnn, nagu kahjurõõm pole rõõm ja mahalöömine pole võit. Mis õnn see on, millega elad üksi oma teki all. Tõeline õnn on see, kui teisedki su õnnest osa saavad. See on väga oluline!  Ja väga oluline on veel see, et õnn ei külasta kunagi ükskõikseid. Kõige sagedamini külastab õnn õnnetuid. Olen tundnud, et õnn lõhnab kõvasti murede järele.

Ja lõpuks on juhuse suur õnnemäng seegi, milliste vanemate lapseks meist keegi juhtub sündima. Siin on mul kõige enam õnne olnud! – Olen rikaste vanemate laps. Neil oli palju lapsi, kelledest õnneks pooled jäid ellu. Neil oli lasteõnne, eluõnne ja muud õnne, sest nad olid rikkad, kuigi osteti poest eilset leiba, sest see pani kauem vastu. Meil oli kodus külluses huumorit, ideid, isikupära, soojust, juhtumusi, muresid, orelimängu, totrust, armastust. See tegi lapsepõlve rikkaks ja kauniks.

Voldemar Panso „Portreed minus ja minu ümber“

[Autor raamatu sünniloo tagamaadest: Raamat ise sündis ühe õnneliku juhuse tõttu. 

10471_1Alguses näis see juhus õnnetu, siis õnnelik, nagu üldse on õnn ning õnnetus elus nõnda sülitsi, et raske on nende vahel vahet teha. Algul tabasid mitu õnnetut hoopi: sain viiekümneaastaseks; ema jäi raskelt haigeks; tuli võttis maja. Siis tuli priske infarkt, aga paksu õnnega – jäin ellu! Aasta „kõrbes olemist“ tegi inimeste portreed minu ümber ja minus nõnda reljeefseks, et sündiski see raamat]

******************

Mul ei ole muud lisada, kui et kandke need mõtted enda eludesse – kodus, tööl, koolis ja iseendas – ja ma söön oma …  ära, kui teie tajudes ei käi pisike kõll…

Aitäh J., et Sa selle lektüüri minu suvetegemistesse kaasasid.

Advertisements

About The Driimer

Harilikult küsitakse nii: nimeta 3 asja, mis sa võtaksid kaasa üksikule saarele. Miks ma peaksin minema üksikule saarele... Ma nimetan 3 asja, mille ma maailmast üksikule saarele eraldaksin, minuta - kõikvõimalikud relvad, raha, religiooni - maailmast saaks üks äraütlemata ilus paik elamiseks, ilma, et ma peaksin maailma eest sinna saarele pagema.
Rubriigid: Avastamised, Lihtne nagu liblika lend, Raamatud. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s