Minu inimesed. Vol. 2.

Elus on kord nii, et on need, kes tulevad ja lähevad ning teised, kes tulevad ja jäävad kogu eluks – sõltumata oludest, (vahe)aegadest ja vahemaadest.

Ühega teist/neist taasveetsin suurepärased jaani-järgse nädala paradiislikus olelemises kesk vaikellu uppunud külaidülli Saares. Risttutvumine ja sobivustest toimus … 25 aastakest tagasi kerides. Meie esimesest saaremaigulisest külasuvest on möödas terve põlvkonna jagu aastaid, meie toonastest põlvepikkustest põnnidest, kes esimese saabumise õhtul heinast välja ei paistnud, on saanud tänaseks kahekümne ühesed ja õuel jooksevad uued põlvepiklased päkapikud. Me näeme neid nüüd teisiti, arvan ma.

Meist enestest on saanud ehk natuke keegid teised, ehkki mul´ tundub, et üldjoontes pole sittagi muutunud: mina olen endiselt see pöörasustele kalduv hulluke ja Sina tasakaalukas, pisut murelik pereema, kes vabal momendil loeb ja heegeldab… selline ebatüüpiline kilulinlane. Minu arvates on fenomenaalne, kuidas meil asjad “toimkonnas” alati sujuvad, sõnadeta ja sundimatult, puuduvad igasugused erimeelsused. Kas see ongi siduv sõpruse tunnus, erimeelsusetus erimeelsuste korral?

Olles viimastel aastatel end töösse kaevanuna paar suve Neemil vahele jätnud, jääb mul üle vaid südamest kahetseda, küla nagu muinasjutt, vaatad eemalt – metsatukk keset laiuvaid põldusid, ent sisenedes mööda looklevat külateed metsa, leiad eest kahele poole teed jäävad sammaldunud iidsete kiviaedadega piiritletud roheliste õuedega elamised; külamehe lennuki; pea saja aastase kivisele pinnasele rajatud dendraariumi, mis suvisel ajal jahedat varju pakub; nähtamatud ja hääletud elanikud; madalalt üle õue kulgevad sookured; ühekäelise Vesikäinu-Heinu ja tema kogukülakoera Pätu, kes on külakorda käinud kõik need 18 aastat ja on endiselt rivis…

saarehiiu_020 moistamoista

Mõnikord leian end mõttelt, et selles külas ei ole aega olemas, elu siin on nagu kaalutaolekus kulgemine.

Aastatega on küla vanimast eluasemest, Sinu õuel, kujunenud õdus ajahõngu kandev keskkond, kus uuemat aega kajastab vaid majakatus, vanade õunapuude tagune saunamaja ja …. veekeetja väliköögis. Kurat, Naine, Sul on maitset rohkem, kui mõnelgi õppinud kujundajal. Ise-Tegemise rõõmud.

Ma tahan Sind ja Su pere tänada nende suvede eest, selle kaalutaolekus olemise võimaluse eest. Kõigi nende vihmade ja tuulte, sääse- ja linnupirina, öölõkete ja tähtede eest Su õuel.

Aitäh Jansa, isa “Uhha” ja taks Ferdi, aitäh Heddi! Teieta ei oleks olnud  võsa põletusega kaasnevat kolme ekstra jaanituld sellele järgneval hommikul tuhlite tuhas küpsemisega!

Aitäh printsessid Getter ja Sofi ning piraat Silver, te olete ägedad öödiskotajad!

IMAG0299-1-1-1-1

 Järgmise korrani, Sõbrad!

About The Driimer

Harilikult küsitakse nii: nimeta 3 asja, mis sa võtaksid kaasa üksikule saarele. Miks ma peaksin minema üksikule saarele... Ma nimetan 3 asja, mille ma maailmast üksikule saarele eraldaksin, minuta - kõikvõimalikud relvad, raha, religiooni - maailmast saaks üks äraütlemata ilus paik elamiseks, ilma, et ma peaksin maailma eest sinna saarele pagema.
Rubriigid: Eesti, Lihtne nagu liblika lend, Sõberid, Tervis ja heaolu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s