Miks kergliiklustee ei ole ratturile (alati) lahendus.

Olin küll järelemõelnuna otsustanud, et jätan oma inimlammaste kogemuse enda teada ega pritsi mõtlemisvõimetute jalakäijate suunas negativismi, aga loetud mõtteavaldus tõi nädal tagasi kogetu veepinnale. Niisiis:

Miks ma sõidan rattaga sõiduteel …

Faktiliselt ja isikliku kogemuse järgi käituvad mõned täiskasvanud nagu lambad (vabandust, loom-lambad, ei midagi isiklikku). Mõni ime siis, et jalgrattur, kes soovib sõita, mitte tiksuda, on sunnitud kergliiklusteelt kolima sõiduteele. Ristmikud ja mahasõidud ristmikel on üks (väga oluline ja ohtlik) teema, mille ellimineerimine nõuaks riigilt täiendavat ressurssi, aga mida teha inimestega, kes ei hooli?

1. näide

Kergliiklustee märgistusega teel ja liiklusmärkidel: üks suund jalakäijatele, teine ratturitele. Lihtne? Ilmselt mitte kõigile ja vaja oleks lisaks liiklusreguleerijat, vilkureid vms.

Sõidan mina rattarajal tee paremas servas. Vastu kepikõnnivad 2 prouat vanuses… igal juhul mitte hallid ja seniilsed. Kepitavad nad mingil teadmata põhjusel rattarajal täpselt nii laialt, et terve teepool on hõivatud. Mina, kui staažikas autojuht tean, et meil on parempoolne liiklus ja ka selle põhjal olen ma igas mõttes õigel teepoolel, nemad mitte. Ma mäletan koolist vahetunnis sundjalutamise liikumissuunda ja teatris vaheaegadel toimuvat. Ka siis olen ma õigel teepoolel, nemad mitte. Kas nad on Indiast, Austraaliast või Inglismaalt, seda ma muidugi ei tea.

Ent ma adun ohtu, kui kumbki tädidest ei tee nägugi, et mind läbi lasta või eest astuda kasvõi haneritta reastudes (lambad vist nii ei tee tõesti). Kiire lõpplahendus -ma sõitsin paremalt poolt teelt välja, õnneks ei olnud äärekiva ja mul oli see võimalus. Aga no halloo, ma kandsin piisavalt värvilist riietust, nähtavus oli suurepärane ja minu kiirus oleks võinud and aimu valusast kogemusest kokkupõrkel.

2. näide

Sama sõit paar km hiljem. Teel astub mulle vastu seltskond koosseisus 1 laps + 4 täiskasvanut. Kõrvuti, kattes kogu tee laiuse. Sõidan ja näen enda ees 100% hõivatud teed, lisaks on minu poolses ääres liikuvad noorel naisel teeperve pool ääres käes suur plastikott, mis ulatub veel teelt väljagi. Põhimõtteliselt oleksin ma pidanud sellest naisest läbisõitma, või tema pambust, sest mitte ükski neist viiest + muidugi pamp, ei teinud nägugi, et ÜKS rada vabaks teha. Niisiis jälle paremalt teelt väljasõit ja issanda loomaaia kirevuse üle juurdluskäik mu kupli all.

img (1)

Mis maailm see selline küll…. Sel nädalal kasutasin liiklemiseks juba sõiduteed, ma tõesti ei viitsi lammasterajal sõita. Siinkohal vabandan kõikide normaalsete inimeste ees, kes saavad aru, et ei ela siin ilmas üksi.

 

 

About The Driimer

Harilikult küsitakse nii: nimeta 3 asja, mis sa võtaksid kaasa üksikule saarele. Miks ma peaksin minema üksikule saarele... Ma nimetan 3 asja, mille ma maailmast üksikule saarele eraldaksin, minuta - kõikvõimalikud relvad, raha, religiooni - maailmast saaks üks äraütlemata ilus paik elamiseks, ilma, et ma peaksin maailma eest sinna saarele pagema.
Rubriigid: Eesti, Loomad, Minu mõttelend, Tervis ja heaolu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

One Response to Miks kergliiklustee ei ole ratturile (alati) lahendus.

  1. Pingback: Miks kergliiklustee ei ole ratturile (alati) lahendus. [2.osa] | the driimer püüab selgustele jõuda…

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s