Pärast öiseid võsaööbikuid …

… ja uue päeva märkamatut saabumist, kui seansi lõppemisest anti märku tulede vilgutamisega läbi kohaliku sinivalge, grrrhhh, miks ma juba kaheksa ja üheksa keskel ärkvel olen! Sest …

… et võtta näppu üks minu lemmikruusidest, see veripunane,  ja suunduda sellega terrassile kesk kosuvaid salateid, piparmünti, basiilikut jne. ja kuulata, mis hommikukastet kuivataval mahedal briisil mul´ rääkida on.

… et aduda vabaduse lõhna  varbad märjas murus, mille sulgjas pehmus ei lase arusaada, kas see siin ja praegu on uni või on  see imeline reaalsus.

… et vaadata selgesse taevasse õieküünaldega liialdava kastani peakohal ja tunda, et olen üle aegade võimaluse keskel pühenduda Ise Endale, võimaluse keskel olla jälle olemas Inimeste jaoks mu ümber. Minu inimeste jaoks.

… et olla oimetuks löödud sest sujuvast kergusest ja mitmemillise täpsusega ajastatusest, millega Sind mu ellu on saadetud. Kuratliku iseenesestmõistetavusega!

Tead, tegelikkus on see, et mulle pole veel teps mitte kohale jõudnud, kui vaba ma olen. Ja ma´i pea silmas pelgalt kohustustevabadust. Sa saad aru, mida ma silmas pean.

Mul´ meeldib luua endale olukordadest visuaale ning praegune pilt on klaar – see näeb välja järgmine:

Üks rong, millega ma aastaid etteseatud rööbastel peatumatult kulgesin, kindlaks määratud kiirusel ja kivisse raiutud arvu ning suunaga pööranguid võttes, seisatus hetkeks väikeseks peatuseks. Ma astusin välja  vagunist, kus oli tekkinud kestev lämmatav õhupuudus. Defektiga rong võttis tõtlikult lahkumisvilet lastes tuurid uuesti üles ja läinud ta oligi, oma teed jätkava kirju nagu rähnikuub seltskonnaga, ent endiselt õhupuuduses.

Ma istun jaamaperroonil ja lasen vilet, mis ei ole tõtlik, on ootusärev. Mis suunas ja millal väljub jaamast järgmine rong, ei ole teada. Teadetetahvlile on keegi kinnitanud suure puhta valge lehe. Kas tulemas on vana susla või miskit muud … see võib vabalt olla pedaalajamiga dreziin kahele, sel pole vahet. Oluline on, et mul ei ole lahkumisega kiiret, sest tean – määratud hetkel ilmub puhtale valgele lehele teadetetahvlil maagilisel kombel, otsekui oleks piimakirja triikrauaga paitatud – kirje: On aeg! Sõidame!

Ma olen jõudnud oma eluga faasi, millest ma olen unistanud ja unistanud ja … kõik tundub nii hea ja õige/aegne/. Jahaaa, mu tutika eluetapi algus on paljulubav, igatahes. Ulme.

Teadmatus tuleviku ees ei ole mind kunagi pelutanud. See on see, mis  teeb kulgemise põnevaks. Võin kindel olla, et elul on minu jaoks veel pööraseid keerdkäike ja ma lasen end tal kanda, kuhu ta heaks ja õigeks arvab, olgu see siis põrgu eeskoda või …

time-for-a-change-pic

Advertisements

About The Driimer

Harilikult küsitakse nii: nimeta 3 asja, mis sa võtaksid kaasa üksikule saarele. Miks ma peaksin minema üksikule saarele... Ma nimetan 3 asja, mille ma maailmast üksikule saarele eraldaksin, minuta - kõikvõimalikud relvad, raha, religiooni - maailmast saaks üks äraütlemata ilus paik elamiseks, ilma, et ma peaksin maailma eest sinna saarele pagema.
Rubriigid: Lihtne nagu liblika lend, Minu mõttelend. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

4 Responses to Pärast öiseid võsaööbikuid …

  1. kassilausuja ütles:

    Ja kuhu elurada siis viib??

  2. The Driimer ütles:

    Ei saanud aru 😀

    Et kas ma kavatsen ka karva seljast maha ajada ja mu nahk muutub 2 numbrit suuremaks? 😀 Sfinks….

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s