Linnud on hullunud ja leelotavad nagu segased. Muru mühisev kasv on silmaga hoomatav. Peakohal kostab ootamatu kurguhääl – üks luik lendab üle olemisega, et ta teab oma sihti. On tunda öise vihma lõhna tõusmas kuivavast maakamarast. Pilvitu taeva poolt saadetud päikes kütab mõnusalt, et mitte öelda – ülevõlli.
Hommikusöök terrassil, mida ilmestab esialgu vaid üks kollaste õitega liiliapuhmas, mis varakevadel toaaknal nina mullast välja pistis ja nüüd lubab pikemat aega õitega eputada. Oma pereliige on ikka armsam. Aasta eest istutatud 3 kalifornia ebaküpressi on esimese talve talutavalt üleelanud. Roosid said eile esimesed peotäied kanakakat. Hekk vajab korrastamist ja seemneist tõusnud taimetited ümberistutamist. Tõotab tulla roheliste sõrmede päev. Mõnuš! Aga esmalt naudime hilist hommikukohvi…
*kahe nädala pärast Tartu Rattaralli 65 km, ettevalmistus on seni nulli-lähedane, ent ratas sai eile töökorda vähemasti 😀 Asi alustuseks seegi.
