Carpe Diem.

Linnud on hullunud ja leelotavad nagu segased. Muru mühisev kasv on silmaga hoomatav. Peakohal kostab ootamatu kurguhääl – üks luik lendab üle olemisega, et ta teab oma sihti. On tunda öise vihma lõhna tõusmas kuivavast maakamarast. Pilvitu taeva poolt saadetud päikes kütab mõnusalt, et mitte öelda – ülevõlli.

Hommikusöök terrassil, mida ilmestab esialgu vaid üks kollaste õitega liiliapuhmas, mis varakevadel toaaknal nina mullast välja pistis ja nüüd lubab pikemat aega õitega eputada. Oma pereliige on ikka armsam. Aasta eest istutatud 3 kalifornia ebaküpressi on esimese talve talutavalt üleelanud. Roosid said eile esimesed peotäied kanakakat. Hekk vajab korrastamist ja seemneist tõusnud taimetited ümberistutamist. Tõotab tulla roheliste sõrmede päev. Mõnuš! Aga esmalt naudime hilist hommikukohvi…

*kahe nädala pärast Tartu Rattaralli 65 km, ettevalmistus on seni nulli-lähedane, ent ratas sai eile töökorda vähemasti 😀 Asi alustuseks seegi.

About The Driimer

Harilikult küsitakse nii: nimeta 3 asja, mis sa võtaksid kaasa üksikule saarele. Miks ma peaksin minema üksikule saarele... Ma nimetan 3 asja, mille ma maailmast üksikule saarele eraldaksin, minuta - kõikvõimalikud relvad, raha, religiooni - maailmast saaks üks äraütlemata ilus paik elamiseks, ilma, et ma peaksin maailma eest sinna saarele pagema.
Rubriigid: Hobid, Lihtne nagu liblika lend, Maratonid. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s