Kui ma neljapäeva viimastel tundidel kodu suunas veeresin, oli tegemist. Konnaslaalom. Soe ja udumärg asfalt oli kahepaiksed teele meelitanud nagu Copacabana rand Rios kahejalgseid. Niisiis, ettevaatust teel – lähinädalal on konnade ränne totaalne, loodus kutsub. Aijaaa, udus uitas ka üksik mäger, kel polnud kiiret autotulede vihust põgenemisega, hea, et mul udutamise tõttu kiirus väike oli.
Turvalist koju jõudmist KÕIKIDELE osapooltele. Pilt interneedusest.
Udu ise oli samuti erakordne, see otseses mõttes tormas ringi, voolas ja voogas üle tee, etapiti, nii äkki, kui ta ilmus, samal moel ka lõppes, õigemini katkes, et 50 või 100 meetrit hiljem taas end üle tee rullida. Olgu mainitud, et tee äärne maastik ja looduskooslus oli konstantne. Paaril korral oli nähtavus 0 ja mul on heameel, et selles udulaamas mõnd põderit ei … lonkinud.
Uussõna sündis: lumi läinud, konnad taga!
* pühapäev kuulub Luitejooksule
