Kanad rulluvad lõunasse 6.päev

30.03.13  Ezé ja Nizza

Päev stardib hilise äratusega kella 9 paiku ja traditsiooniks muutunud ilmaga. Taevas on tinahall ja sabistab vihma.  Meie viimane, vihmane päev.

Thibo: päästab mu päeva laenates oma tagavara vihmavarju, mis näeb väga seff välja muide. Et  me eile jäime Monacost naasmisega napilt hilja peale külastamaks ühte teele jäänud asutust, võtsime pärast meie kodukiriku sisemist ülevaatust, suuna tagasi, sihiks väikese Ezé külake mäenõlval, kus juhtumisi on ka üks väheke suurem ja lõhnavam maja ning kus on kindel võimalus pappi köhida. Milline naine ei taha siis endale prantsuse parfüüme soetada. Otse „omanikult“. Vihmase ilmaga on tark tegu otsida meelelahutust siseruumidest ja siin me siis nüüd otsapidi olimegi… Parfüümid on kõikjal ja enamgi veel, parkides autost väljudes lööb ninna sulnis aroom.

Meil õnnestub end munsterdada ingliskeelse giidi sappa, kes viib meid tutvuma tootmisega. Ringkäik on tasuta. Blond pikajuukseline naine osutub läti nimega leedulannaks – Laima. Hmmm, mulle kõlab see nimi kuidagi … tuttavlikult, mulle meenub ühte-koma-teist päris elust.  Aga blondinkast – elanud 8 aastat Hispaanias, tutvus ta seal prantslasest mehega ja on nüüdseks 2 aastat abielus olnuna elamas Nizzas. Tööle sai siia kergesti tänu vene keele oskusele, kuna siin, Monaco külje all, olla suvel venelaste voorimine ülitihe, võib vist öelda, et õhk on tiine vene keelest ja kes meist ei aimaks, et vene inimene, kes reisib, raha ei loe (tuleme meelde neid rongitäite viisi aastavahetust veetvaid naabreid, kel šampus voolab ojadena. Aratagi, et Monaco suunal sõitev vene inimene on mitu klassi kõrgemal. Aga läheme edasi…

Selles tehases taimedest essentsi destilleerimisega ei tegeleta, need valmivad selle ettevõtte teises tehases Grasse´s. Siin aga valmivad seebid, argaaniaõlii, kreemid, aftershave´d. Maja on täis lõhnasid, ma imestan, et ma veel jalgel püsin.

Niisiis harigem ennast nüüd pisut teadmistega, mida laima pritsis nagu kuulipildujast:

  • ühe liitri roosiessentsi valmistamiseks destilleerimise teel kulub 3 tonni roosiõisi – saate nüüd aru, kust tuleb hind!
  • Inimesed, kes on lõhnade loojad, ei suitseta, ei tarbi alkot, kohvi ega vütsiseid toite, töötavad päevas max 2 tundi ja suudavad eristada ca 3000!!! erinevat lõhna
  • väljaõppeks kulub neil 10 aastat – 3 aastat teooriat + 7 aastat praktikat
  • enamus maailmas müüdavate parfüümide põhjadst luuakse Prantsusmaal
  • ühe parüümi loomiseks kulub ca 1 aasta ja see koosneb 30-250 erinevast essentsist
  • alumiiniumpudelis säilib parfüüm 6 aastat, klaaspudelis ca 2 aastat, sel põhjusel on siin kõik parfüümid erineva mahuga kuldses toonis alumiiniumpudelikestes
  • 100% naturaalse essentsi sisaldus lõhnades  – odekolonn 5%, tualettvesi 10% ja parfüümid 30%, parfüüm püsib terve päeva (selle väite kontrollini pole  ma veel jõudnud, aga paberribad lõhnavad veel 3 päeva hiljemgi)
  • Siin valmistatakse ka argaaniaõli – antibakteriaalne looduslik õli, niisutav, hea nahale, juustele, küüntele lõhnatasakaalustamiseks lisatakse 5% sidruniessentsi, sobib allergikutele

Pärast tuuri lõppu saabume kauplusesse, mis on kui paradiis. Kuldkollastes toonides keskkond, mida looritab nähtamatuent katkematu lõhnapilv. Meile antakse kätte ca 10 lõhnastatud paberit, millel nimed peal. Vali ainult endale meeldiv välja. Teen esimese selektsiooni ja  tõttan allesjäänud ribadega õue, kus ikka veel tibutab. Ma ei lähe siit ometi tühja käega koju, ent valikute tegemine ei ole teadagi minu tugevaim külg. Nii ma siis filtreerin ja selekteerin neid pabereid edasi ja tagasi, püüdes jõuda hingelähedasema lahenduseni … keeruline, aga ma saan hakkama. Jääb … 3 pudelit. Ja kamba peale kokku (4 naiskat), saab soetatud 10 imelist pudelikest! Ps Viie kaupa ostes saab hulgihinna – komplekt on vabal valikul komplekteeritav.

Maja alumises fuajees on väljapanek nii 100 aasta vanustest odööridest, peened pudelid eelmise sajandi algusest – odekolonnid jne. Haaa, sikid ja edevad nikerdised-pudelid, naised on ALATi edevad olnud, aegade algusest, teadagi.

Sisseostud tehtud, pangakaardid õhemaks lehvtitatud, võtame suuna tagasi Nizzale. Parkimine on siin alati problemaatiline, kuna maa-alustesse parklates me ei pääse – sõiduki kõrguse piirang on selgelt meid ahistav, enamasti 1,8 m – bussiga ei ole teemat. Esimene peatus on lihtsam, maandume rannapromenaadil, kust tühjale ja kivisele veepiirile on kiviga visata. Paari kuu pärast on siin rahvast tulvil, praegu…. Veidi maad eemal märkan paari last emaga? vees möllamas, neid ei peluta külm vesi, seevastu rõõmustab hooga kaldale rulluv Vahemeri ja selle lainetega neil just palju nalja saabki. Siinses mõistes on see väike seltskond ilmselt talisuplejad. Mina suutsin sellest päevast endale valusa kurgu ilma ennast ujutamata hankida. Nõrk ühesõnaga.

Järgmiseks peame leidma parkimisvõimaluse linnasüdamele lähemal, et meie viimsne päev saaks jätkuda. Õnnestub see meil läbi nõelasilma ühe suuremat sorti kasiino kõrval. Ma arvan, et me rikkusime mingit liikluseeskirja, ent meile jäi lootus, et eesti numbrimärgiga autole keegi paberit kojamehele ei säti. Ei sättinud. Teeme K-ga kasiinosse asja, enne peame loovutama vihmavarju ja mõlema ID kaardist koopia. Saalis on vaikne, paarkümmend automaatidesse žetoonide toppijat, pokkerisaal on suisa tühi, ilmselt pole kellaaeg veel see.  Meid huvitas küll hoopis üks daamidele mõeldud kabinett ja see nagu ikka asus kõige kaugemas saalinurgas 😀

Suundume vihmaniiskesse linnamelusse, et leida koht, kus süüa miskit prantsusepärast. See osutub ülemõistuse keeruliseks, igalpool pakutakse kiirtoitu, muidugi  ka kreppe ja pitsat. Aga meie soov on süüa sooja toitu, mis oleks prantsuse köök – mitte friikartulid rannakarpidega. Njah, mõnikord midagi isegi vilksatab, aga kui bouillabasse hind algab 33-st eurost, siis tekib tõrge. Lõpuks kuhugile ikka maandume ja 20 euri eest saab 3-e käigulise söögi kätte (peale esimest vooru on mul kõht täis) ja veinipudeli eest tuleb väljakäia vaid 17 raha. Vähemasti on nüüd ratatouille söödud. Ma ütleksin, et ma teen analoogset toitu väga tihti, ainult, et enne ma ei teadnud, et see ongi … ratatouille.

Seome vahepeal hargnenud seltskonnad jälle üheks kimbuks kokku ja et on viimane õhtu, on jäänud veel teostada mõne toidupoe rüüsteretk, et head-paremat alibiks koju tassida. Noh, et ikka käisime ja olime ja nii…. Otsimise käigus satume keset ristmiku kõrvuti eesti numbrimärgiga väikebussiga, milles pearätikut kandev „kaardilugeja“ jõuab meile küsimise peale kätte näidata suuna, kus on mõistlike hindadega toidupood. Merci! Iseenesest on täitsa okei, kui sa mõnes välisriigis saad tippe küsida omas emakeeles, aga et niimooodi sõidupealt – elamus kindlasti! Pärast poekülastust tundub, et suuremad väljaminekud peaksid olema nüüdseks küll ühelpool. Khmm.

Kodust leiame eest veel unise näoga võõrustaja, kes annab teada, et täna tuleb (jälle) üks sõber ja vb veel 2 sõpra talle külla. Meie käime viisakalt ükshaaval oma kohvreid kujundamas. Peremees teeb ettevalmistusi õhtusöögiks, menüüs on chilli con carne. Olen abiks, sibula ja küüslaugu hakkimine on minu spetsialiteet, ikkagi köögiviljad. Üks sõps jõuabki kohale, on viisakas ja tuleb Jack Danielsi pudeliga 😀 Pakub meilegi, ent meist pole keegi suurem asi viskihoolik. Magustoit tuleb meie poolt – assortii erinevatest kohalikust kaubandusest leitud magustoitudest – creme brulee, panna cotta, pistaatsia mousse ja veel midagi, mille nime ma ei tea.

Kuna täna öösel läheb üleüldiseks rahvusvaheliseks kellakeerutamiseks ja meil on eriti varane äratus, sätime end kell 1 magama. Peremees, tema on üllatunud, et mitte öelda  pettunud – on laupäevaõhtu ja tema on ööinimene, elu alles algab! Me jääme oma juurde. Mehed läksivad magama nii umbes kella viia aegu, meil oli ärgatus enne 7-t. Sünkroonsus puudus, kahjuks. Või see just ongi sünkroonsus – teatepulga ülekanne vms.

Ei söandanud me Thibo:´d hommikul äratada, jätsime talle kirja, et ootame teda Eestisse külla, vastasel korral tuleme ise varsti tagasi! Tänav tervitas meid kiuslikult selge taeva ja sillerdava päikesega…. oli pühapäeva varane hommik, mõned inimesed suundusid kohalikku saiaärisse värske baquette ´i järele, paar helesinisesse Astana rattatiimi trikoosse rüütatud meest väntas juba treeningkilomeetreid… Meie stopper läks siinkohal kinni.

Advertisements

About The Driimer

Harilikult küsitakse nii: nimeta 3 asja, mis sa võtaksid kaasa üksikule saarele. Miks ma peaksin minema üksikule saarele... Ma nimetan 3 asja, mille ma maailmast üksikule saarele eraldaksin, minuta - kõikvõimalikud relvad, raha, religiooni - maailmast saaks üks äraütlemata ilus paik elamiseks, ilma, et ma peaksin maailma eest sinna saarele pagema.
Rubriigid: Prantsusmaa, Reis. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s