Kanad rulluvad lõunasse 5.päev vol.2.

Nupsikud, kes te arvasite, et läheb nagu tavaliselt. Et reisikirje algab ja jääb ühes kohas pooleli…  sel korral on kõik teisiti! Kus ma pooleli jäingi….

29.03.13 Monaco.

Ehkki mul oli äratus sätitud kolmveerand üheksaks, avasin silmad iseenesest juba kaheksa paiku. Palavusest. Aknatagune pakatas säravast päikesest põhjatusinise taeva taustal ja minu narikaaslased olid juba tavapäraselt elutuppa haihtunud, olles alati sammuvõrra minust, tuntud öökullist, ees. Tõelised Kanad!

Et peremeest ei olnud veel silmapiiril (loe: ilmutunud oma pühamust), haarasin ühe kahest majapidamises leiduvast kohvitassist ja sättisin end rõdule päikesekiirte meelevalda. Esimene päris kevadpäev sel aastal – ilm nagu maasikas. 4.korrust allpool tõtles reedehommikune tänav oma askeldustega. Ooo, kui meeldiv oli olla siin ülal kohustustevabalt ja muretult.

Kell 10 oli meil tõld ukse-ees ja võtsime suuna Monacole, kus meiega pidi liituma Pärnu noor võrgustaar R., kes Monaco ainsas võrkpallimansas peamist viiulit mängib (osalemine prantsuse kõrgliigas).

Vürstiriik laiub maa-alal 500 x 2 500 meetrit, mida katab 6 000 turvakaamerat, mistõttu kohalikul politseil polevat siin eriti midagi teha. Ulme eksole! Ega me neid ei näinud ka. Töötus on ametlikult 0%.

Kodutuid loomi ei näinud ma ühtegi. Haljasalad on piinlikult korras, koerte väljaheidetele mõeldud prügikasti kohal on eraldi avaus, kust on võimalik väljaheidete tarbeks vajadusel kott võtta. Koerad, kes rihmade otsas sibavad on 90% käekotitõugu ja kannavad gucci-mucci riideid: roosad, lillad, punased, kuni hello kittyni välja … muidu täiesti terved inimesed näisid need loomaomanikud. Ja külma pärast need loomad neid riideid ei kanna (+18C oli).

Mai oska sest linnast/riigist kuidagi rääkida, sest see on suurem luksuse pesa, kui mulle iial pähe oli mahutunud.  Arvestades, et hooaeg ei ole veel alanud, oli sadam „hõredalt“ (R. sõnul) täispargitud sadu erinevaid veesõidukeid, pardal näiteks stardivalmis helikopter. Tänavatel liikuva masinapargi ühe ühiku keskmine hind küündib ilmselt sinna, kus Eesti kõige kallimate autode väärtus lõpeb. 3 Ferrarit järjest mööda uhamas ei ole mingi haruldus või vaatamisväärsus, Rolls Royce´d siin-seal siiski elevust tekitasid.

Et meie autojuht ei vinnanud taas meiega ringi kõõluda, nautis tema elu jahisadamas, kuhu end napilt parkida suutsime. Tema päeva põnevamad hetked olid sellised:

  • nii 50a härra maandus musta Ferruga sadamaparklasse, võttis tagaistmelt 2 hiiglasuurt värvilise tinapaberisse pakitud pühademuna ja korrektselt spetskotis ülikonna ning suundus 30m kaugusel asuva veesõiduki pardale, kus talle vastu jalutas poiss(poeg?)., hüüdes Papa! Mõne aja pärast saabus jeebiga proua tütrega ja suundus samuti pardale. Merele ei mindud vähemalt paari järgmise tunni vältel. Perekondlik lihavõtte õhtusöök pardal?
  • Alustuseks saabus sadamasse järjekordne „mini“ kaater. Seejärel saabus sadamasse must Range Rover, kust väljusid mehed, kellest üks oli asiaat. Kaater vaadati eest ja tagant üle, allkirjastati paberid, ilmselt siis ostu-müügileping ja avati šhampus. Paat oli müüdud pilusilmsele ilmakodanikule, ilma suurema vehlemiseta (meenus, kuidas L-Aafrika lennujaamas üks asiaat lennujaamas asuvad juveelipoest mööda minnes ühe teemandi ostis).

Aga neid lugusid me kuulsime juba/alles oma riigituurilt  naastes. Alustuseks tallasime treppidest üles, sest riik tõuseb trepina mäenõlvupidi kõrgustesse.

Okeanoloogia muuseum ja akvaarium (sissepääs 14 euri) iidses uhkes majas merekaldal. Akvaarium on küll väiksem, kui Kaplinnas väisatud, ent põnev igal juhul ja rahvast tulvil.

Kirik, kuhu on maetud kõikvõimsad ja ilusad, tuntuimad neist Grace Kelly ja vürst Rainier, prints Alberti vanemad.

Vürstiloss üksiku püssimehega, taustaks sinetavad mäetipud. Kitsaste tänavatega vanalinn. Linna kaitsnud ajaloolised kahurid koos moona (kuuli) püramiididega sealsamas.

Üsna ootamatuna ja ennenägematuna, kuid lõbusa vahejuhtumina mõjus ühe kassisuuruse kajaka piketeeriv õhurünnak ohtu adumata sändvitsi sööva tüdruku toidu suunas. Seljatagant üle õla, tiivaga tüdruku pead riivates haaras too ülbik pool saiast noka vahele ja maandus paar meetrit eemal, et saak rahulikult pintslisse panna. Hämming valdas kõiki etenduse pealtnägijaid. Võib vaid oletada, et see lind on seda aktsiooni harjutanud kümneid, kui mitte sadu kordi. Arvestades tema kehamassi!

Ja finaal. Casino Monte Carlo. Kui selle maja seinad rääkida mõistaksid. Maja esine on täis udupeeneid masinaid sh vene numbrimärgiga. Rutiin, mida filmidest nähtud: auto sõidab treppi, väljub üks-kaks peent persooni ja võtmed saab maja ees passiv portjee?, kes edastab need vastavale isikule-autojuhile, kes läheb autot kusagile parkima. Ma isegi ei hakka ette kujutama, kuidas sellisele ametikohale töötajaid valitakse…

Siseneme „pühamusse“. Ära tuleb anda kotid, vihmavarjud, fotokad. Et keegi läbiotsimisega ei tegele, siis minu aparatuur jääb käekotti ja tuleb minuga kaasa. Vaip on pehme nagu… astuks hästi pügatud tihedal murul. Kogu sisustus väärib võrdlust ilmamaa uhkeimate kirikutega, ornamendid, peeglid, kullatud kaunistused. Jõhker ilutsemine on siiski iseenesest maitsekas ja mitte ülepingutlemata. Ja vähemasti ei ole seda ilulemist tehtud usklikelt kokkukogutud mammona eest!

On laudadega saal ja on automaatide saal, on restoran ja eraldi merevaatega õdus puhvetisaal, kus istuda meeldiva kaaslasega ja teha üks väike snaps, või kaks.

Tualetis on kabiiniuksed kaetud maalitud lillornamendiga… toredus vahib vastu igast nurgatagusest. Ent …

… et rahapeale mängivad inimesed on minu jaoks alati mõistatus olnud, siis nende tegevuse hingeellu ma ei süvenenud. Kordades põnevam oli minu jaoks Euroopa kuulsaima kasiino hiidfuajees ülespandud fotonäitus, seoses just täna algava Monte Carlo Rolex turniiriga  meestele, kuhu maailma tenniseässad suure auhinnafondi tõttu alati kohale ujuvad. Fotod on põnevatest momentidest, mis on õnnestunud jäädvustada mängivatest tennisistidest läbi aegade – suurepärased momendid, ausõna olen autoritele kade, seda heas mõttes!

Kuna ilm oli suurepärane, siis järgnes lõbus shooting CMC ees pargis ja hakkaski päev pimenema. Oli aeg lahkuda. Käidud – nähtud – tehtud. Hüvasti Monaco!

About The Driimer

Harilikult küsitakse nii: nimeta 3 asja, mis sa võtaksid kaasa üksikule saarele. Miks ma peaksin minema üksikule saarele... Ma nimetan 3 asja, mille ma maailmast üksikule saarele eraldaksin, minuta - kõikvõimalikud relvad, raha, religiooni - maailmast saaks üks äraütlemata ilus paik elamiseks, ilma, et ma peaksin maailma eest sinna saarele pagema.
Rubriigid: Couchsurfing, Monaco, Prantsusmaa, Reis. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 Responses to Kanad rulluvad lõunasse 5.päev vol.2.

  1. Arvo ütles:

    Uskumatu – kas tõega liigun seekord koju tagasi! 😀

  2. The Driimer ütles:

    See oht on õhus. Kuna mul oli mahti sõidu pealt “märkemeid” teha 😀

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s