Laia ilma on ikka ja alati põnev ning ahvatlev oma silmaga avastada, maitsta, tunnetada, olla vaimustunud või pisut pettunud. Ma ei küllastu sellest tõenäoliselt iial.

Ent naastes oma õuel ninnu päikese poole  – kõrvudes sidinad, vidinad, trillerdused ja  oma uulitsa suleliste kraaksatused – on toredam veel. Äratundmine.

Haruldaselt hea on reisilt naastes joonelt tööle mitte naasta – vaikelu terrassil raamatu, päikese ja lumega. Kohale jõudmine. Rõõm ja rahulolu. Settimised.

Alati aktuaalne ja rahulolematust tekitav ilm, sellest pole meil pääsu, leppigem oludega – on hullemaid laiuskraade ja vööndeid. Küll see murul paterdamise aeg ka ühel päeval meile maandub, Jaanipäevaks ikka.

Ja hullumeelsed ajad tööl, vabandust aga täna pole seda kõike minu jaoks olemas. Mitte veel kullakesed.

Seniks teile tagasihoidlik aas-käoking Cannes´t…