Kanad rulluvad lõunasse 2. päev

26.03.2013 Hõõrud silmi ja ei usu ikka. (POL-GER-AUS-S-ITA)

End hommik-unselt uueks seikluseks valmis sättides käib arutelu teemal: neil ei ole siin ei piiblit ega jumalaema pilti seinal, kas me ikka maandusime sügavkatolikus Poolas? Meil ei ole hella aimugi, millega päev meid õhtuks pahviks lööb.

Tõmban arvutist ühe maarjamaa raadiojaamadest käima ja saan arusaamatu pilgu osaliseks: ??? Sain aru, nii viltu ei saa ometi arvata – me ei taha teada, mis teil seal toimub – hommikune meeltesegadus, ma enam ei tee, ausõna! Võtan käsile Tuubis lemmiklugude listi, mis on vägagi rahvusvaheline. Viimasel ajal täieneb see keskmisest kiiremini, kuna mul on salapärane interneeduse sõber, kes mu musikaalset silmaringi on viimastel aegadel lahkelt avardanud – Argentiinast (Soda Stereo) Jaapanini.

Pansionaadi söögitoas on öine Pan asendunud Paniga, kes on loomult sama sõbralik ja abivalmis, kui tema öine kolleeg (pigem küll vast abikaasa), venet ja inglist mittevaldav proua. Igaljuhul meie soovile saada termokatesse kuuma vett pakub proua meile lahkelt kohvi. Selmet pühakujudega maja ehtida on neil siin maitsekad rippuvate munadega kaseoksad, jänesed ja kanad – Kevadpühadene.  Veel on neil antiikne hästi säilinud grammofon (midagi taolist nagu Kiire ristsetel Kevades) ja … võrr vastuvõtus 😀

Teekond jätkub kiirteel, millel teatud aja tagant tuleb endise vürstiriigi teede tallamise eest obrokit maksta. Hmmm, öösel oli tariif oluliselt odavam – maksime 9.90zl, nüüd küsiti 15-30 zl.kaupa.

Ühest gigariigist teise üleminek on sama sujuv, kui Etkarilinna sissesõit Laagris, ühel hetkel on aintsvaitrai-polizeiautod lihtsalt teist värvi ja sildid teisekeelsed. Igavuse peletuseks loeme kaasavõetud raamatute pealkirju, mängime mõned tihid potikat ja segame statsionaarses puhvetis mõned joogid, sidruniga loomulikult (kes teab, milleks see hea on, see teab).

Vaatamisväärsusteks on lugematud bensukad, nende tasulised toiletid ja kohviaparaadid ning muidugi sajad-sajad rekkad. Komforti bussis lisavad kaasas olevad padjad, pleedid, magamiskotid. Elu veereb nagu hernes. Läände.

Saksa kiirteedel sõidavad aga juba hoopis teistsugused autod ja seda kardinaalselt  teistel pööretel. Sõidame 150 km/h ja putukad panevad meist mööda nagu sittuvast kassist, isegi üks laste mänguautot meenutav kastikas! Nombraalne!

Keskpäeval teeme kahe-tunnise shopingu – prrr – A10-s, Rocca al Mare keskus vast annab enamvähem mõõdu välja. Suudan meeldetuletada, kas ja mis mul vajaka on, mida ma Eestist ei saa. Njah, jalanõud, minu rist ja viletsus varasest teismeeast saati. Neligend kax number jalaa-la-baaga naine võib Eestis vabalt paljajalu käia, täna ma nägin poes /naiste/ kingi nr 44! Njah, lehvitasin siis paar korda plastikut, nüüd nad pangas omavad mu kohta salainfot, et ma olen väljamaal.

Päeva teises pooles kustub laelambis päike, põldudel laiavad päikesepatareid on neelanud kogu õli sellest „lambist“. Raadiost saame teada, et kusagil on sadanud ca 20 cm paksune kiht lund. Mõtleks vaid onju. Paar orgu edasi jõuame tsooni, kus maa on must  … ooo, hakkab looma, on rahvas elevil, tuletame meelde, et rullume ju lõunasse. Enne pimeduse saabumist ristuvad me teed taevast allatulevaga, mis on valge, kuid märg materjal, millest võib ehitada lumelinna. Mõista, mõista, mis see on. Saabub vaikus ja näod on murelikud. Mõned pildid, mis räägivad enda eest:

IMAG0124-1-1-1-1 IMAG0123-1-1-1 IMAG0122-1-1-1-1 IMAG0125-1-1-1 IMAG0126-1-1-1

Söögipeatuses ühendun interneedusega ja me saame teada, et Veerpalu on puhas ja et Pärnus lükkab buldooser põlvai küünlaid ja Berezovski poos ennast ise üles nii osavalt, et nööri/salli kaelas ei olnud ja et S. läheb oktoobris Tapale pioneeri – nii ta sküpes just ütleski. Seega poole aasta pärast hakkan ma Gazziga tööl käima… üks kolleeg mainis varem selle eelhoiatuse peale:  hea, et sa koduloomana boamadu ei pea …

Kokkuvõtteks: ärge seal kodus väga kurtke, et külm ja asjad, gröösused Saksamaal ei õitse ega haljenda füüsilises mõttes, vaid lükkavad labidaga lund ja meie kirume, kus on sahad! Kuused on paksu lumekihi all ja mina mõtlen, miks kevadpühadeks kuuske ei ehita??? Kui muru ju ei haljenda ja puudel ei puhke pungad.

Ööseks oli plaan maanduda Itaalias, San Remos või Milanos, oleneb, kuidas teeolud liikuda lubavad. Mai saa aru, mis mul arus oli, kui talvejope koju jätsin.

Vahelduseks kulgesime Austrias ja Šveitsis Alpide vahel, panoraam oli üsna pime, ent ühel hetkel taevas selgines ning täiskuu valgusatas lumiseid mäeahelikke piisavalt, et olla lummatud ja mitte magada.

Kuna teeolud osutusid keerulisemaks, otsustasime leida varjupaika varem – Alpides. Paraku ööbimispaiga leidmine ei kulgenud eriti libedalt, sest kohad olid kas kinni, inimesed magasid või hinnad kirvemast kirved (172 euri tuba ilma hommikusöögita!). Lõpuks jõudsime jälle ühte kohta, seekord Itaalias – hotell Gardenia – Anzano del Parco, Lombardia – kolmene tuba 90 euri h.söögiga.

 Täitsa tore teadmine, et itaallased on mõistlikumad röövelid, kui šveitslased 😀

About The Driimer

Harilikult küsitakse nii: nimeta 3 asja, mis sa võtaksid kaasa üksikule saarele. Miks ma peaksin minema üksikule saarele... Ma nimetan 3 asja, mille ma maailmast üksikule saarele eraldaksin, minuta - kõikvõimalikud relvad, raha, religiooni - maailmast saaks üks äraütlemata ilus paik elamiseks, ilma, et ma peaksin maailma eest sinna saarele pagema.
Rubriigid: Prantsusmaa, Reis. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

One Response to Kanad rulluvad lõunasse 2. päev

  1. Arvo ütles:

    Sa ju tead, kuidas ilma tehakse, iseendale. Tuleta meelde see seisund, see TUNNE ja lihtsalt tee 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s