The soovitab: Bloody Mary

Bloody Mary esietendus 9.märtsil 2013 vonKrahli teatris

Uksed on ühed hirmsad asjad. Kunagi ei või kindel olla, kes sealt järgmisena tulla võib. Kas tullakse ainult su tuppa või tungitakse su ellu? Kas minnes jäetakse hüvasti sõbralikult või lahkutakse vaenlastena? Ei või iial teada….
file=6bea70fdb5d481bdc78c6104184d614a

Minu viimane [von] krahli külastus toimus ilmselt eelmises elus. Eile taas üle selle maja lävepaku astudes manas maja sisemus alateadvusse deja vu  tunde – jah sa oled siin varem olnud. Saabumine toimus ülehelikiirusel marsuudil kontor – kodu – teater. Taksojuht oli esimene lüli ümberlülitumise ahelas. Ehkki sõit oli lühike, sõudis dialoog hetkega huumori valdkonda ja tööle kontsentreerunud aju vajus sissesõidetud rajal kergelt kreeni.

Et krahl piiras 10 mintsa enne etenduse algusest veel blackboxi sissepääsu, läks J. silm särama, kui ma tegin ettepaneku puhvetis üks kiirsnaps teha (saalis võib vabalt jahe olla!). Mõeldud-tehtud, vanakest ma joon ainult eriolukordades, tundus, et nüüd see just oligi – eriline neljapäeva õhtu, niisiis  1 shot vanakest ja teine jäägrit. Shahhh! Tagasi saali sissepääsu juurde – järjekord. Jõuame veel ühe randmeliigutuse teha? Jõuame! Puhvetis. Me võtame sama. Shaahhhh! Kiired ja vihased Kosmosemutid seadsid sammud saali, vaatamata, mis lõhnad nokast tulivad. Kultuurne õhtupoolik oli saanud sametise stardipaugu – me ei hilinenudki.

Mul polnud hella aimugi, mis etendusele me tulime, olin kutsele allakirjutanud süüvimata temaatikasse, ma oleks läinud kasvõi ooperisse, et rutiinist väljuda. Aaaa, Bloody Mary?! Intrigeeriv! Tauraite ja Laur olid tuttavad näod, viimati istusime peaaegu kõrvuti Padise Kloostris Hang massive kontserdil, ägedad persoonid, omanäoga.

Tegelikult sai etendus alguse sellest, et mees nägi und. Ei – mitte taevalikust armastusest nagu Peeter Tooma Viimses reliikvias õhkas, vaid sellest, et ta leidis end seismas diivani ees, millel lamas liikumatult tema naine, põrandal veri ja käes kirves. Naine küsima: kas sa tapsid mu ära? Mees: Ma ei tea …. Tomatimahlaselt tempokalt rullus laval lugu kenast abielupaarist, kes oli soetanud uue diivani. Kui pärast saatuslikku uksekella hakkas hargnema kentsakas (pole kõige teravam termin) lugu sellest, kuidas mees ühel hetkel leidis end seismas diivani ees, millel lamas liikumatult tema naine, põrandal veri ja käes kirves.

Mis ja kuidas kõik juhtus, ei taha ma teile muidugi rääkida, luban, et lugu keris mõnusaks huumorikokteiliks, mille koostisosadeks absurd, salafantaasiad ja kirglikud tõed. Ma pole end end eriti tabanud soovilt mõnd lavastust kordusvaadelda, aga sellele etendusele ma läheksin tagasi pikemalt mõtlemata. Mul meeldis see kompott, tõesti meeldis. Müts maha kõigi tegelaste ees, kes oma karakterid ehedas mängurõõmus elustasid, nii et sülg lendas ja emotsiooni pritsis. GO, piipl, GO!

Aftekas möödus Mustas Puudlis sujuvalt ja sumedalt heas seltskonnas ja suurepärase menüüga. Restart sai edukalt teostatud.

About The Driimer

Harilikult küsitakse nii: nimeta 3 asja, mis sa võtaksid kaasa üksikule saarele. Miks ma peaksin minema üksikule saarele... Ma nimetan 3 asja, mille ma maailmast üksikule saarele eraldaksin, minuta - kõikvõimalikud relvad, raha, religiooni - maailmast saaks üks äraütlemata ilus paik elamiseks, ilma, et ma peaksin maailma eest sinna saarele pagema.
Rubriigid: Meelelahutus, Reklaamikluub. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s