Kunagi oli mul kolleeg, kes suutis mind ja mitmeid teisi harvadel hetkedel sisimas oma käitumisega ereda leegiga põlema süüdata. Nigut säraküünlad kuusel reas. Ta pole ammu enam mu kolleeg. Mõtlesin, et seda ei juhtu enam iial. Naiivitar kuubis! Elu ei salli tühja kohta.
Nüüd on mu teekonda ilmestamas uus Välgu-Mihkel, case on kedranud paar nädalat ja täna ma olin plahvatusest mikromurdosa sekundi kaugusel. Ilmselt vajan ma oma kanad rulluvad lõunasse puhkust kiireimas korras, tunda on läbipõlemisele iseloomulikku kärsakat!
Tagatipuks pisteti mulle teadmiseks pihku mu biorütmide diagramm … miks ma´i imesta, et mul just täna kaane pealtviskest suts puudu jäi … diagramm jutustab, et mu emotsionaalne tasand on lähenemas maksimaalsetesse kõrgustesse saavutades tsükloni haripunkti pühapäevaks ja füüsiline rütm on täna absoluutses laes! Sellise rõhkkondade seisu korral tikuvad ümberkaudsetelt tulevad tsüklonid tihti hinge pugema ja jäävad sisse tiirlema. Lootkem siis, et taevas selgineb ja kehatemperatuur võib peagi normaliseeruda.
Seni – laena moole kannelt … ptüi … poksipirni, Vanemuine!
Ma kujutan ette, et kui sulle sel hetkel oleks astunud juurde Karlsson ja öelnud seda, mida ta tavaliselt ütleb, siis oleks see parajalt paks ja parimais aastais mees kaotanud kõik oma leekivad juuksed ja propelleri takkatippu, nupust rääkimata…, aga kõigele vaatamata see Karlsson korrutaks nagu rikkis plaat: rahu… või midagi sarnast 🙂
Õnneks, ma ütlen Õnneks, on homme OOO päev ja siis tuleb nädalavahetus, ei ühtegi palesunnitud teemat enam. Aga Karlssoniga oleksin ma käinud katustel, kuni meeleolu paranemiseni…. tutt-püti-tüüü….