see oli äsja. selle talve kõige ilusam hommik. kui tabasin emajõe lähte lahkumissuudlemast võrtsjärve. kui too saatis jõele vastu õrna vaevu adutava uduse õhusuudluse. jää hüvasti. järv oli valendavas jääs ning sel polnud taevaga piiri. oli lõputu piiritus. vabadus. tekiall. vabadus ühineda vargsi jõega et minna vastu tundmatusele. ja lõpmata palju joovastavalt kirgast õhku oli nende kahe lahknemiskohal.

hea et lobafon taskus oli. nüüd saan seda õrnutsemist teiega jagada, ehkki pilt ei ole kunagi SEE ja tagasi sellesse hetke ei saa sa ei saa ma. märtsijänes ennast veel ei näidanud, aga teda oli kuulda, roostikust kostis imelikke hääli…