… 2 days later.

Möödanikuks on saanud järjekordne aasta sportlik tipphetk – Tartu Maraton on taas võetud. Ehkki ma suutsin sõidupäeva hommikuks ikka väikselt võistluspalavikku nakatuda – Tehvandile jõudes number näppu ja padavai uude klosettide osakonda – kulges kõik tavapäraselt, vahetult enne maratonihümni eelsoojenduseta oma stardikoridori ja minek. Startisin vahetult enne viietuhandeliste rinnamärkide eest.  Ürituse mõned nooled viskaksin ka…

… nende osalejate kapsaaeda, kes olid end poetanud valedesse stardikoridoridesse ( minu 4500-4999 alas oli näha mitmeid inimesi nr-ga 5500+

… need nahaalid, kes esimese, Lasketiiru, tõusu otse üle põllu lõikasid! Halloo, on siis südames hea olla?

Kuna ma nende inimeste nahas ei ole ja oma ausalt algusest lõpuni ära tegin, siis las see jääb. Iga korraga tundub maratoni distants 63 km aina lühemana. Eks 1,5 h vähem rajal veetes on see selgelt ka loogiline tundmus. Esmakordselt kulgesin trassil non-stop, olin endale kaasa pannud paar batooni-geeli, glükoosi ja rosinaid-aprikoose, lisaks liiter mineraalvee ja viinamarjanektarisegu. Sellest piisas, surnud punkti ei esinenud, krampidest pole ma mitte kunagi midagi teadnud. Niisiis, lauad TP-des [loe:teeninduspunktides] jäid minupoolt rikkalikuks ja puutumatuks edasi – puhas ajavõit. Rajapervelt pakutud soolakurgi ja sidruniviilud võtsin küll tänuga vastu, aitäh head lõunaeestimaalased.

Suuskadest. On olnud parem. Kui ilmaga justkui vedas – ei tuult, silmipimestavat päikest ega tarmukalt silmi ja nina härmatavat pakast – siis libisemine oli natuke tuim ja pidamine jättis soovida. Juurde ma seda panna siiski ei lasknud, peljates kaotada heamat lipet suurtel laskumistel, kus kiirus arenes kenasti. Takkajärgi fakti konstanteering: olin harjutanud pikemal lauskmaal paaristõuklemist, see kulus nüüd ära ja ülakeha lihaskond leidis tugevalt rakendust. Peaasi, et ma nüüd riidepuud ei meenuta, oksad harali…

Poolele distantsile jõudes tundus kõik ikka veel normaalne ja püüdsin vahelduva eduga meestega sammu pidada 🙂 Minu trumbiks sel korral sai lisaks laskumistele uue elemendina tõusud. Need samad, mis seni olid mu jalakesed vatti täis toppinud, hingematnud ja mu tempot ahistanud. Ei midagi sellist, küllap siis mu poole aastane jõusaali treening kinkis nüüd maitsmiseks oma vilju – töövõimelisi jalgu. Igal juhul võtsin Otepää kõrgustiku kupleid mängleva kergusega kohati meestele kohta kätte näidates. Kõrvudes kajamas Kuku raadio põnev pühapäevaprogramm.

20 km lõpuni – ootasin ikka veel saabuma pidavat pilt-tasku-mälu-auk momenti. Mida ei tulnud oli kurnatus, rosina-nosing hoidis masinavärginduse perfektses töökorras. Ja nii juhtuski, et minu keskmine kiirus oli suurim just viimasel järelejäänud kahekümnel kilomeetril, kus suuremate tõusude ja languste sagedus kokku kuivas.

Igal maratonil on ühe või teise osalejaga kõrvuti rügades jutusoonele satutud, ei olnud seekord erand,  kuni ma teistkordsel üritusel olevale meesterahvale vasakult rajalt suusakandu näitasin ja oma teed läksin. See on üks selle ürituse toreduse võti – võõrad inimesed on ühist asjategemas, erinevate põhjuste ja motivatsioonidega, aga … nad on tulnud, et alistada – iseennast, oma mugavustsoonist väljuda ja tunnetada oma võimete piire. Mõni ime siis, et üksteisele moraalset tuge pakutakse, aitab ju väikegi huumor raskel hetkel.

Ilusalt hea päev oli, mis lõppes mu isikliku maailmarekordiga. Sõitsin vist liiga kiiresti, sest ükski valge vares puuotsas ega puu all ei jõudnud mind nähes kraaksatada… Kas ma teeksin seda jälle? Ilma ühegi kõhkluseta jah vastus, aga väljakutset see üritus enam ei paku, natuke liiga lihtne … peab mõne uue ja hullema vallutamistvajava verstaposti leidma.

_1

Tagasi tsivilisatsioonis,  oli saunamõnu aeg, oli interneeduse vahendusel maratoni kokkuvõtte aeg ja sõprade-ekskolleegide-tuttavate tulemuste piilumise aeg. Ja vara magama minemise aeg. Järgmisel päeval oli massaaži-aeg, jooga-aeg, peapeal seisu aeg (30 aastat polnud ma seda teinud) ja …………………………………………………….. tahaks juba suusatama aeg 🙂

About The Driimer

Harilikult küsitakse nii: nimeta 3 asja, mis sa võtaksid kaasa üksikule saarele. Miks ma peaksin minema üksikule saarele... Ma nimetan 3 asja, mille ma maailmast üksikule saarele eraldaksin, minuta - kõikvõimalikud relvad, raha, religiooni - maailmast saaks üks äraütlemata ilus paik elamiseks, ilma, et ma peaksin maailma eest sinna saarele pagema.
Rubriigid: Hobid, Maratonid, Meelelahutus, Tervis ja heaolu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 Responses to … 2 days later.

  1. spellboundcafe ütles:

    Distansilt paistab see üritus ja sellel osalemine täielik ulme ja kohutav pühendumine Sul aga väga väga tubli ning superkena pilt 🙂

  2. The Driimer ütles:

    Seestpidiselt vaadeldes ja tunneldes on üritus ulmest kaugel, kui Kuu Maast. Kahju küll, aga seda tunnet ei ole võimalik seletada – see on sõltuvust tekitav “haigus”.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s