selle õhtune ilm oli hekkis. kontoorast lahkudes langes kadrioru kohal oksad-laiali lumehelbeid. majesteetlikult. kui mõne sellisega lagipähe oleks saanud, oleks võind viga saada. arvasin ma. nii suured räitsad olid. nägid ka? silme ees kangastus värskelt viigitud suusarada…

parkinud küpse kirsikarva tseedi koduõuele, hommikul lumelt avastatet` suuremat sorti närilise jäljerea kõrvale, läitsin küttekehas äripäeva abil mõned kasehalud ja seadsin sammud suur-karja poole oma heer-dresseri manu. nüüd siis korraga kallas keegi linnasüdame kohal duššikraani lahti ja mu saapakesed said läbimärjaks. võinuks vabalt varbavahedega selle teekonna ettevõtta. ent mul polnud aega soojusega flirtida, lihtne olnuks revalisse sissepõigata üheks suureks teeks. õnneks, sest siis oleks ilmselt ka mõni kook kogemata neelatud olnud.

salongis selgus, et blondi-ajastule saab selleks korraks joon alla, kuna Pirrul kipitas. hea küll, mis ütleja mina olen. mina ütlesin otse – peaasi, et p***e ei keera. pead ma mõtlen…. protseduurid edukalt lõpule viidud, tegin koduteel korraliku haagi, saates P-d tema teel. puud olid etkarilinnas üleaja kuidagi eriliselt lumemaigulised.

kui kuidagi suudaks mõnest poeuksest sisse astuda, soetan endale kummikud. kunagi, kunagi kindlasti … üks teine homme. kuni see ületamatu raskus on, seni olen märgkoivaline edasi. nii tundub lihtsalt lihtsam.

tuba oli maandudes pehme ja soojane. päeva high-light: üks küsimustest sai klaariks, silmagi pilgutamata. urraah.