On levinud kahetsusväärselt üheülbaline arusaam inimeste toidulauast, kes on erinevatel põhjustel oma toidukaardil välistanud liha. Enamlevinud arusaam on – närivad kapsast. See ajab mind ikka veel muigama, kuna ma ei mäleta, millal viimati lihtsat kapsast sõin, lillkapsast jah mäletan.
Aga asjast. Teadsin, et umbe popp on kõrvits, ent minu jaoks on see alati oma gabariitidelt hirmuäratavalt suur olnud ja ainuüksi enda tarbeks ei ole ma seda elukat koju tassinud. Sel nädalal tegin kähkuka koduteele jäävas Säm-is ja oh üllatust, valikus olid kodumaise päritoluga samblarohelised muskaatkõrvitsad. Suuruses, mida ma ilmselt ühel käel kergelt kanda jaksaksin. Sealsamas toimus planeerimata otsus ja kõhklemata tõstsin ühe iluduse kärusse, sest olin kindel, just nüüd on õige ajastus pumkiniga lähemalt tutvust teha.
Kodus otsisin netisügavustest ideed ja et ingver on talvetulekul enamasti kodus olemas ning püreekad on mu nõrkused, siis oli asi otsustatud:
Kõrvitsa-suitsujuustusupp. Tegin väikesed vangerdused algses retseptis, ära jäid nektariin ja must pipar – asemele avokaado, spinat, virsiku chutney ja peppadew pulber (magus pikantne pipar, millele ma eesti keelset nimetust ei oska anda – kasvab vaid LAV-s ja tuli minuga sealt kaasa). Koostisosakud on pildil näha, va piim. Panid tähele, ei mingit kapsast.
Tulemus on toitev ja mõnusalt vürtsine (ingver, cayenne, peppadew):
Nüüd on vaja üht suuremat kaigast, et mind potist eemal hoida…. Kaika puudumisel on ehk nutikas abivahendina suuski kasutada … mitte peksuks muidugi!
