Umbe hää on minna jalutama, kui kogu linnake on end tubadesse sulgenud. Põhjuse selleks andis liig soe tuba, no ei kannatanud seda välja – kell kui kaksteist tundi lõi, astusin pehmesse lumme, käes mullu Maialt jõuludeks saadud sõrmed-vabad-käpikud ja piparmündi-sidruni-mee-tee.
Unustasin end enamaks, kui tund. Ei ühtegi hingelist – inimest, kassi, koera. Ka Ringi tänava viimase maja teise korruse aknal tavaliselt õuet valvav kass on ilmselt kusagil ahju lähedal rõngas. Vaid viimase bussi rattamuster kumamas läbi maha langenud helvestest vaiba. Vabadus hõivata ainuisikuliselt linnakest läbiv maantee. Õhk lõhnamas värske puhtuse järele. Ja siis need lume langemise hääled öös. Krõp-krõp-krõp-krõp. Krõbisesivad mu õlgadele langevad lumekristallid. Sahhh-shaaahhhh-shahhhhhhh …. langes kergelt nagu jahu viilkatustelt lume pealmine kiht haarates endaga väheke ka alumistest kihtidest.
Ainus, mis avanevas vaates oli dünaamilises liikumises, olime mina ja langev lumi. Imetabane aeg aastale tagasi vaadata. Veider, mälestused esimesest neljandikust sel aastal on juba seitsme mäe ja mere taha uttu sumbunud. Sügiski on minevik.
