Seljakoti pakkimise rõõmud ja piinad.

Millalgi aastate eest, kui ma oma esimesed metsikud reisid tegin, alustasin koti sisikonna komplekteerimist paberile ritta seatud nimekirja järgi, et midagi maha ei jääks. Ma ei tea, kus see fail või paber mul tänaseks kolimiste tagajärjel saanud on, ent ma usaldan ennast ega tunne vähimalgi määral muret.

Kuna koti sisu tuleb endal teinekord pikalt turjal tassida, on selle lõppkaal ülioluline. Kui aasta tagasi minu juures peatus 48 kilone coucher Lõuna-Koreast, kelle kott kaalus 15 kg, siis ma selliseid proportsioone enda peal pigem ei katsetaks (tänaseks on kutt jõudnud teisele poole Euroopat ja viibib hetkel Itaalias, ehk ta on võtnud suuna vaikselt kodupoole).

Niisiis lõplik valik on äärmiselt oluline. Millegipärast meeldib mulle toimetada öösel, kui kõik on vaikne, mõte saab rahulikult joosta ja nohistades elamisest tarvilikku kokku kanda, kiirustamata! Läheb lahti:

toanurgas diivani kõrval on broneeritud 1 m” põrandapinda, kuhu võib kuhjata kõik esialgu tähtsad näivad esemed alates jalanõudest kuni kõikvõimalike tehnikavidinateni välja – sinna vahele mahuvad ka kingitused kohalikele võõrustajatele (üldjuhul on need söödavad-joodavad värgindused).

Tähtsuse järjekorras täieneb põrandal olev virn: dokumendid, plastikkaardid, fürka, fotostuff, medikamendid levinumate hädade vastu, hügieenitarvikud – siinkohal lähevad käiku selleks puhuks hoitud ja korduvalt kasutatud minipudelid, kuhu villida šampoon ja d.geel, et hoida kokku ruumi ja kaalu. Tingimata tuleb need eraldi minigrippi panna, kuna kogemus näitab, et korgid alati ei pea ja oh seda õudu siis, kui šampoonipudel on kotis …  mitte et pea sellepärast pesemata jääks…

Kodutöö tulemusel on teada ilmaolud, mis ees ootamas on ja oludele vastavad riided tuleb kapist välja otsida, esialgu koguneb neid alati igaks elujuhtumiks ja liiga palju. Ent siis, kui jäle selgub, et kott ei ole kummist ning ilmselgelt ei mahu kinni, saab hakata selekteerima, ilma milleta siis ikkagi ellu jääda võiks.

Ent selleni on aega. Selle virna tekitamise juures päev-paar varem on see hea külg, et järele jäänud päeva(de) vältel tuleb meelde asju, mida võib siis hunnikusse lisada või vastupidi, eemaldada. Nii jääb lõpuks järgi selline optimaalne kogus manti, mis lõppude lõpuks tahab ka koormakujunduslikku annet. Loe: loogilist paigutamist limiteeritud suurusega seljakoti erinevatesse kihtidesse ja taskutesse, samal ajal jagunedes veel ka äraantavaks pagasiks ja salongipagasiks. Eriti oluline on see viimane, kui tegemist on jätkulendudega, kus sa enne oma äraantavat näha ei saa, kui final destination´s. Teadus omaette. Vihmakeep ja taskulamp!

— jätkub …

Mission completed

Tagantjärgi on hea öelda, et on lihtne, aga ega ei ole, kui sa oled naine! Dilemma teke, mida võtta – mida jätta on igakord mind üllatanud. Ju ma siis olen piisavalt edev, et tahta igas olukorras välja näha 🙂 Ent see saaga sai nüüd läbi, ehk jõuan veel miskit siiski välja kraapida, selmet lisada. Mingi mõttes on isegi hea, et mu kott vaid 40L mahutab (endiselt tänulik O.-le, kelle pärandus on hoitud ja elab oma elu kenasti minuga), alati on hakkama saadud, saab ka nüüd. See on siis see äraantav pagas, tuli natuke üle 11 kg, ent see sisaldab ka kaht klaapudelit Vanakaga, millest me reisi alguses vabaneme kiirelt  – Ofer ja Vic, meie esimesed majutajad on oma lahkusega need kuhjaga juba ette ära teeninud, ent sellest ehk pärast reisi juba pikemalt, millega täpsemalt. Et siis nii 3-e nädala pärast…

*Neil seal on ikka eritore elektrivärk, 3 pulka ja mitte 2 nagu meil, ning mitte 3 lapikut nagu Aasias ega ka mitte Ameerika mandriga ühtivad – minu ultramoodne ja multifunktsionaalne adapter igatahes LAV-is ei päästa.

Ja nüüd viimane kodune eine – köögiviljad otse ahjust. Siis pessu ja kilulinna, et kell 5 Lennart Meri nimelisest Tallinna Lennujaamast startida.

Ja nüüd lubage esitleda Kaplinnast pärit bändi Freshly Ground, kes on mu meeli paitanud juba mitu päeva:

Advertisements

About The Driimer

Harilikult küsitakse nii: nimeta 3 asja, mis sa võtaksid kaasa üksikule saarele. Miks ma peaksin minema üksikule saarele... Ma nimetan 3 asja, mille ma maailmast üksikule saarele eraldaksin, minuta - kõikvõimalikud relvad, raha, religiooni - maailmast saaks üks äraütlemata ilus paik elamiseks, ilma, et ma peaksin maailma eest sinna saarele pagema.
Rubriigid: Couchsurfing, Lõuna-Aafrika, Meelelahutus, Muusika, Reis. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

1 Response to Seljakoti pakkimise rõõmud ja piinad.

  1. Riste ütles:

    Mõnusat reisi, taaskord :)))

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s